tõepoolest tõsiselt võtta … Mis see maksma võiks minna, kui siia päriselt oma maja ehitama hakkaks?
Enamik suuri plaane saab alguse tillukesest, sageli juhuslikult leitud, aga kangekaelselt juurduvast mõtteivast. Niisugune ivake hakkab inimese peas idanema, ajab võrseid ja lehti nagu iga soodsasse pinnasesse kukkunud seeme. Inimene tunneb end korraga nagu aednik, kes tärganud idu kastma ja väetama peab, et seemneterakesest kõigiti elujõuline, ilus ja varju pakkuv puu saaks. Ta hakkab selle puu lootustandvaid vilju üha selgemalt ette kujutama, kasvab kujutlusega kokku ning see muutub tema tulevikupildi lahutamatuks osaks.
Midagi niisugust juhtus ka Elmo Räniga. Kolmetoaline korter Lasnamäe paneelmaja seitsmendal korrusel, mida ta seni oli oma küll mitte laitmatuks, kuid siiski mugavaks koduks pidanud, kahvatus tema mõtetes üha enam. Kui ta buldooseri õhtul töö lõppedes seisuplatsile parkis ja kojusõiduks oma päevinäinud, kuid seni sõnakuuleliku auto rooli taha istus, oli mõte oma tulevasest majast juba juured alla saanud. See ei andnud rahu ja oli mehe olekut sedavõrd muutnud, et õhtulauas märkas seda ka Lembe.
„Mis sul on, mingi mure või?”
„Kust sa seda …” ajas mees tagasi. Uue eluaseme hankimise plaanis olid veel kõik otsad lahti, sellepärast ei tahtnud ta sellest esialgu naisele rääkida. Lembe oli pärast Lauri sündimist koduseks jäänud, muidugi vaid ajutiselt. Tal oli kahe poisipõngerja kantseldamisega niigi muret küllalt, mis teda ilmaaegu häirida ja veel muresid lisada, kõigepealt muidugi rahamuresid.
„Masin läks rikki või?” ei jätnud naine järele. Mees oli tõesti teistsugune kui tavaliselt.
„Nöögib jah natuke,” haaras Elmo talle ulatatud nööriotsast kinni. Ei, praegu ei räägi ta Lembele midagi, enne on vaja üht ja teist välja uurida. Ka seda, kui palju võiks sellesama korteri müügist raha saada.
Naine rahunes ja võttis Lauri põlvele. Poiss oli hiljuti aastaseks saanud ja tema söötmine omajagu tähelepanu vajav tegevus. Kolmene Leemet oskas juba ise pudrulusikaga hakkama saada, aga temalgi tuli söögilauas silm peal hoida.
Ent mõte oma majast hakkas Elmot üha enam kiusama, tuli temaga isegi voodisse, puges tema ja Lembe vahele, ning sel õhtul jättis mees käe naise järele sirutamata. Uuest kodust tekkinud kujutluspilt muutus aina värvikamaks ja ahvatlevamaks. Algul umbmääraselt joonistunud maja väliskontuur võttis üha selgemad piirid, seejärel hakkas ta nende uut elamist kujutlema juba seestpoolt: suure aknaga valgusküllane elutuba, viimase sõna järgi sisustatud kööginurk, vannituba, kus on ka klaasist dušikabiin … või saun? Aga miks mitte ka mõlemad? Poiste tuba magamistoa kõrval … Ja veel – garaaž, või vähemalt katusealune auto jaoks, see tingimata. Sest nagunii tuleb kunagi ka uue auto peale mõelda, siis poleks enam talvist jääkraapimist. Ja poleks muret, et majaesises segadikus mõni uue auto ära rihib …
Raha, jah … Raha on muidugi kõige suurem probleem. Kõik need ilusad plaanid oleksid lihtsalt elluviidavad, kui oleks vaid raha. Ehitamine maksab kindlasti palju, kõigepealt muidugi materjalid, aga siis ka töö ise. Vanasti ehitasid inimesed ise endale maja, neid ilmetuid eramaju on kõik linnaääred täis. Tänapäevases stiilis majadega ei saa neid võrreldagi … See aeg on õnneks möödas, enam ei proovitagi korralikku maja ise ehitama hakata. Ise võib teha ainult mõned lihtsamad tööd, mis silma ei paista, aga muu tuleb õigetel ehitajatel teha lasta. Jälle raha, kurat võtaks!
Nende mõtetega Elmo Räni uinus, olles enne veel teinud kindla otsuse juba järgmisel päeval üht-teist selgitama hakata. Näiteks ehituskrundi hinda küsida. Võib-olla uurida ka seda, mis keskmise maja püstipanek maksta võiks. Ja seda, kuidas neid asju üldse ajama hakata …
Hommikul ärgates koges mees rõõmuga, et magus ööuni ei olnud õhtuseid mõtteid kaasa viinud ega isegi mitte tuhmistanud. Need olid alles, olid veelgi erksamad ja lausa sundisid asju ajama.
Kui Metsavälja maadeomanik ja kinnisvaraarendaja Mart Ungas, lahutamatu ehitusplaan näpu vahel, teealust siluva buldooseri juures seisma jäi, arvas Elmo olevat paraja aja uurimisega algust teha. Ta peatas masina ja hüppas maha.
„Kas on aega paar sõna rääkida?”
„Eks ikka … Mis viga, kas teesiht ei ole õigesti maha märgitud?” küsis Ungas.
„Ei, jutt ei ole sellest … Ma tahtsin küsida – missugused majad siia tulevad? Kas üksikuid ehituskrunte ka müüma hakkate?”
„Jaa, muidugi! Näe, üksikelamud tulevad sinna lagedale. Põllule.”
„Ah nii … Aga siia, metsa äärde?”
„Siia tulevad ridamajad, esialgu üks, hiljem veel kolm. Miks sa küsid, kas tahad ehitama hakata?”
„See et … Mõtlesin jah, et kui jõud kannaks. Aga pole aimugi, mis see maksma läheb,” tunnistas Elmo. „Palju siin krundi hind võiks tulla?”
„Arvestus näitab, et vast seitsesada krooni ruutmeeter. Tuhandene krunt maksab siis seitsesada tuhat krooni.” Mart Ungas püüdis seda öelda toonil, nagu räägiks igapäevase leiva hinnast.
„Nii palju!” kohkus Elmo. Ilus tulevikupilt hakkas hetkega kahvatuma. „Palja maa eest nii palju!”
„Ei ole paljas maa! Me ehitame ju teed ja paneme elektrikaablid ja veevarustuse ja kanalisatsiooni … Kõik mis vaja, sa mõtle, mis see kokku teeb! Pumbajaam ja alajaam ja puhastusseadmed – kõik see läheb kruntide hinna sisse. Mina pean ju kõik need välja maksma!”
„Nojah, aga ikkagi. Kui veel maja lasta ehitada, mis see siis kokku maksma läheb …” Elmo oli valmis pettunult juttu lõpetama, aga mehe nördinud nägu äratas Mart Ungase tähelepanu.
„Sul oli siis kohe tõsine plaan või?”
„Nojah, mõtlesin, aga … Ei sellest ei tule siis midagi, ega mina ei ole mõni miljonär,” ütles Elmo nördimust varjamata. Õhuloss oli purunenud, ta pöördus, et ära minna.
„Kas sa ridamaja boksi ei taha? See on ju peaaegu sama hea kui oma maja! Aga odavam, krundi ja ehitamisega pole mingit muret.”
Elmo Räni seisatas.
„Ridamaja boks …” Mees ei suutnud hoobilt uue mõttega kaasa minna. „Mismoodi see on? Ja mis see maksta võiks, et odavam?”
„Seal on kõik mis vaja. Neli tuba, saun, auto varjualune …”
„Ja mis see maksab?” kordas Elmo.
„Täpselt veel ei oska öelda, aga … Arvata võib, et kuskil kolme, kolme ja poole miljoni ringis. Võib-olla ka vähem, ma pole veel lõplikku hinda kalkuleerinud. Igatahes palju odavam kui oma krunt ja maja.”
„Ja see tuleb sinna metsa äärde, mitte lagedale põllule?”
„Just! Ridamaju on ette nähtud kokku neli, parajate vahedega, et üksteist ei segaks. Ja tahapoole jääb ainult mets,” seletas Mart Ungas juba kaupmehe toonil. Sisetunne ütles, et tema ees seisab esimene tõsiselt võetav klient. Üks nendest, keda ta edaspidi võib-olla kümnete kaupa peab pehmeks rääkima, et kavandatud kasumiraha kätte saada. Teadmine turjale rõhuvast hiigelsuurest pangalaenust kummitas, selle noormehe huvi aga kinnitas, et kavandatu on õige ja raha hakkab tagasi tulema.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст
