põhjas veel alles, aga kuidas neid sealt kätte saada?
Ka see lootus osutus petlikuks – juba eemalt paistis, et ka veski on maha põletatud. Mis aga veelgi halvem, sild ja veskitamm olid õhku lastud, paisjärv tühjaks voolanud ja jahukottidest polnud enam jälgegi.
Olga istus poolikule veskikivile, mis oli veski trepi aset täitnud ja tulekahju ajal koos muu ümbrusega lumest välja sulanud. Kõik, mis nende peret hoidis, kattis ja toitis, oli sõda hävitanud, kõigepealt mehe ja pereisa võtnud ning teadmatusse viinud… Üsna tõenäoline, et jäädavalt, nii nagu kümneid ja sadu tuhandeid teisi sõjamehi. Kuidas julgekski loota, et nende perel paremini läheks ning Mihhail oleks üks vähestest, kes tagasi koju jõuavad? Tõesti, lootust ei tohi kaotada, aga millest senikaua elada ja peret toita, kui isegi keldrisse peidetud kartulid minema viidi?
Olga tõusis, seisatas ja vaatas kõhklevalt sinnapoole, kus oli olnud Novomelnitsa küla – keskel tee ääres ridamisi hiljem tulnute tared, nendest kaugemal hajutatult esmaasukate, eestlaste talud. Nüüd paistsid sealt vaid vormitud ahervaremed, üksikud korstnatüükad veel püsti nagu mälestussambad sellele, mis siin kunagi oli… Kas üldse on mõtet minna oma kodu varemeid vaatama? Kas ta suudab niisugust hävingut nähes meelekindlust säilitada või kaob eluisu sootuks – isegi nii, et tekib soov olematusse põgeneda?
Peab… Ma pean minema, kõik korraga selgeks saama ja läbi elama, sundis Olga ennast ja hakkas südant kõvaks tehes kõndima sinnapoole, kus juba kolmandat põlve oli olnud Tammenuka talu. Uueveski küla, Tammenuka talu, nii oli äia jutu järgi kunagine aadress kõlanud, talunimed aga kadusid koos taludega. Kirja jaoks piisas külanimestki, jutus aga tekkis omamoodi sõnademäng tam, gde Tamm. Hiljem kadus juurdetulnute kõnepruugist ka Tamm ja öeldi lihtsalt – u melnika, möldri juures.
Tõepoolest, hävitajad olid oma töö põhjalikult teinud. Kunagist Tammenuka talu tähistasid vaid ahervaremelt laiali vajunud söestunud tukid ja punastest tellistest laotud ahi, millele tulemöll oli kummalisi lainjaid jooni jätnud. Korsten oli maha varisenud, õuel kasvanud põliskuusk ühest küljest rebasekarvaliseks tõmbunud, kogu koht oli kogunisti lagedaks, isegi tundmatuks muutunud. Olgale näis peaaegu uskumatuna, et siinsamas oli ta ligi kümme aastat elanud, talitanud ja seda paika oma koduks pidanud… Ootamatult tekkinud võõristus hakkas isegi kahjutunnet tagaplaanile suruma, nagu polekski sellel võõral kohal nende kaotatud koduga midagi tegemist.
Kelder, poolenisti maasse kaevatud palkidest laega muldehitis, oli ainsana oma kohal, aga sellegi luugina avanev uks pärani ja tõesti, nii nagu Raissa oli rääkinud, haigutas sees tühjus. Ometi oli Olga veel enne minekut keldriluugi paksu lume alla matnud lootuses, et võõrad seda mügerikku lihtsalt lumehangeks peavad.
Inimese ajju on looduse poolt monteeritud automaatselt toimiv regulaator, mis suurte kaotuste ja läbielamiste puhul nende esmamuljet pehmendada püüab. Ka Olga seisis keset kunagist koduõue ja vaatas nüüd juba uudishimulikult ringi, püüdes selles kaoses midagigi tuttavat leida. Lõpuks märkas ta tuhaasemel, otse ahju kõrval midagi värvilist, ta astus ettevaatlikult lähemale ja nägi, et tuhast paistsid kunagiste toidunõude killud. Ühe neist tundis ta külge jäänud kõrva järgi ära – see oli kunagi äia lemmiktass olnud, millest too iga päev teed, piima või hapupiima rüüpas.
Pikkamisi koondusid naise muljed ja tunded küsimuseks: mis nüüd saab? Kuidas edasi elada, kui kõik senitehtu on hävitatud, pealegi sõda ka pereisa kaasa viinud… Ja siinsamas, oma kodu varemeil, pöördus Olga palves Jumala poole, keda ta varem tõsimeeles küll ei uskunud, aga sõja lämmatavasse haardesse sattununa oli aina tihedamini meelde tuletama hakanud. Sest peale Jumala ei olnud enam mitte kelleltki abi loota… Siit välja aetuna oli ta palvetanud, et see taeva ja maa valitseja nende kodu alles jätaks. Seda palvet ei võetud kuulda, niisuguses laushävitustöös oli ju võimatu, et üks maja oleks terveks jäänud. Nüüd jäi üle vaid paluda, et Mihhail elusa ja tervena sõjast koju tuleks – või oli sellegi palve täitmine kõikjal toimuva laustapmise tõttu isegi Jumalale üle jõu käiv? Kas tõesti on elu jõudnud niisugusesse murdepunkti, kust edasi enam midagi head loota ei ole?
Lapsed! leidis Olga mõte ahastuses ringi tuisates lõpuks pidepunkti. Taevale tänu, nemad on alles, ja nüüd, kui sõda kaugemale liigub, võib juba loota, et vähemalt nendega midagi halba ei juhtu. Nemad kolmekesi peavad hakkama saama ja edasi elama, ükskõik mis tulemas ei oleks!
Ei, siin kunagisel Tammenukal polnud enam midagi teha. Hooned maatasa põlenud, õuekuusk ühest küljest kõrbenud, sellest ei saa enam elavat puud… Võib-olla siis, kui Jumal seda viimast ahastavat palvet kuulda võtab ja Mihhail peaks tõesti sõjast eluga tagasi jõudma, hakkab ta uue maja ehitamisele mõtlema, aga nüüd, sõjajärgses segadikus, võib minna aastaid, enne kui sellest asja hakkab saama. Palgimetsad on siit kaugel, aga peale palkide on maja jaoks veel tuhat muud asja vaja. Juba enne sõda oli ehitusmaterjaliga vägagi kitsas olnud, mis siis veel nüüd, kui terved külad ja linnad on vaja uuesti üles ehitada!
Niisuguste mõtetega hakkas Olga Tamm kiirustamata tagasi Gribovo poole kõndima. Äsjanähtu oli ta lõpuks kuidagi tuimaks, isegi ükskõikseks teinud; ta oli kramplikult püüdnud leida vastust küsimusele, mismoodi edasi elada, aga seda leidmata endalegi ootamatult rahulikuks muutunud. Ilmselt oli ta jõudnud piirini, millest inimene rohkem taluda ei suuda ja kõik muud muljed vastuvõtmatuks osutuvad; vaid harjumuspäraselt jalga jala ette tõstes kõndimine tõi lõpuks teadmise, et ta kõigest juhtunust hoolimata veel elab ja peab edasi tegutsema. Samamoodi tuimalt ja väsinuna oli ta lugematuid kordi õhtuti kolhoosipõllult koju naasnud, mõned porgandid või peedid hõlma alla peidetud, et perele süüa keeta, ise seejuures hirmuga mõeldes – mida lapsed sel ajal kodus teinud on… Ning tihti oli tal tulnud pärast kojujõudmist ja köögikapi avamist kurvalt ja etteheitvalt nentida:
„Oi, lapsed – küll te olete palju leiba ära söönud!”
Nüüd pidi Olga kibeda kahetsusega meenutama aega, mil tänu Mihhaili möldriametile nende peres toidupuudust ei tuntud. Lehma nad ei pidanud, piima sai naabritelt, aga paar seakesikut ruigas alatasa laudas. Jahu jätkus nii perele leivasaia jaoks kui ka sigadele.
Jahu… Kaks jõkke jäänud jahukotti olid kadunud ja polnud teada, kas need sattusid samamoodi pealetungijate saagiks kui kartulid või läksid veskitammi lõhkumisel allavett. Tammede pere jaoks polnud sellel mingit vahet, ja niiviisi mõeldes hakkas Olga teda vahepeal vallanud ükskõiksusest jälle kahe jalaga maa peale laskuma. Lapsed ootasid teda – nad ju teadsid, et ema oskab alati midagi välja mõelda, ja kui kõhtu mitte just päris täis ei saa, siis vähemalt piinava näljatunde peletab ära.
11
Eestimaad oli haaranud seniolematu põgenemiskihk. Ida poolt vääramatuna lähenev punaste vägi pani tuhandeid ja kümneid tuhandeid inimesi hirmunult küsima: kui me jälle nende kätte jääme, mis meist siis saab? Hiljutine punane hirmuaasta oli kõigil veel selgesti meeles, pea igaühel oli mõni sugulane Siberisse viidud, vangistatud või maha lastud; äsja ilmunud paljude piltidega kaheosaline koguteos „Eesti rahva kannatuste aasta” tekitas paanikat ka nende hulgas, kes varem olid NKVD hirmutegudest vaid kaudselt kuulnud.
Nii mõnelegi eestlasele avanes võimalus koos evakueeritavate saksa ametiasutuste ja haavatutega laevadel Saksamaale sõita, aga ettenägelikumad suhtusid niisugusesse ettevõtmisse kahtlevalt – meri oli täis miine, vaenlase sõja- ja allveelaevu, lisaks võis igal hetkel ilmuda kuskilt lennukite eskadrill ja hakata pomme pilduma. Ning isegi siis, kui edukalt Saksamaale jõutakse, oli karta, et sõda üsna varsti ka sinna järele jõuab.
Ei, kindlam ja isegi vähem ohtlik oli valida teine tee – põgeneda üle mere riiki, kus juba aastasadu sõda ei tuntud: Rootsimaale. Eesti on alati mereriik olnud, rannakalurid paatidega merel käinud, ja paarkümmend iseseisvusaastat olid sedavõrd jõukust toonud, et igas rannakülas leidus mõni suurem
