vaid tühine seaduserikkumine. Minna tõigi pudeli lauale ja järgmine pits valati juba sellest.
„Teine tera!” kiitis meier Krause. Saksapärasest nimest hoolimata oli ta põline eestlane, kes omal ajal toimunud nimede eestistamise kampaaniast kõrvale jäi. Mitte kogemata, ta oli esiisadelt päritud perekonnanime üle isegi uhke, väites, et selle nimega võib kogu maailma läbi käia.
„Nojah… Kange, kuramus, see hakkab latva kinni!” noogutas mölder. Koolijuhataja Aavik polnud viinasõber, tema pani vaid moepärast huuled viinapitsi külge ja noogutas nõusolevalt.
Niipea kui naised olid tagakambrisse taandunud Minna käsitöid vaatama ja oma jutte ajama, pööras Madis jutu poliitikale.
„Mis meist siis saab, kui sakslased tõesti tappa saavad ja venelased võidavad?”
„Mis meil sinna parata… Väikerahvad pole kunagi suures poliitikas kaasa rääkinud, kel jõud, sel õigus! Ja kes liiga palju suud pruukima hakkab, sellel on teada, millega asi lõpeb,” ohkas Aavik.
„Kui sakslased tappa saavad…” osatas Luuk. „Kas sa tõesti arvad, et äkki ei saagi, kui Ameerika ja inglismann venelastega pundis on?”
„Noo, kurat… Mina enam punaste valitsuse all elama ei hakka! Neljakümne esimesel lasid linnas mu venna maha, eks nüüd tulevad minu kallale!” seletas Krause juba pehmevõitu keelega, puskar oli hakanud mõju avaldama.
„Mis me siis tegema peame? Tibladele kaikaga vastu hakkama või?” küsis Madis. Härma peremees püüdis küll alati mõõdukust säilitada, aga sahvrist toodud pudel oli ka tema juures oma töö teinud.
„Ei neile saa vist keegi vastu, kui ainult Ameerika…” See oli muidugi Aavik, põline koolipapa.
„Ameerika on ju nendega pundis! Ega nad omavahel sõdima hakka, kui on lepingu teinud,” pistis Luuk vahele, aga Krause oli juba parasjagu kuraasis.
„Mina neid igatahes ootama ei jää! Mina lähen minema!”
„Kuhu sa lähed?” küsisid Madis ja Luuk peaaegu korraga.
„Üle mere Soome! Kindla peale!” kostis meier.
Kõik jäid vait, nagu oleks midagi ennekuulmatut öeldud. Soome oli praegustel segastel sõja-aastatel põgenetud nii paatidega kui ka üle jää kelgu või suuskadega, aga kuidas neil seal elu läks, sellest ei olnud kellelgi aimu. Tagasi polnud sealt tuldud ega sõna saadetud.
„Soome on segane värk, tema sõdib ise Venemaaga… Rootsi oleks kindlam minna, aga kauge…” arvas siis Luuk ettevaatlikult. Temagi oli üle mere põgenemisele mõelnud, sest veskiomanikuna polnud tal punastelt midagi head oodata. Neljakümne esimesel oli Luukide pere imekombel rahule jäetud.
„Eesti rahvas peaks ikka Eestimaale jääma, meid on liiga vähe, et laiali joosta,” ütles Aavik oma tagasihoidlikul moel, aga see ütlemine tegi Krause tigedaks.
„Peaks jääma! Kui sind koos perega vägisi rongi topitakse ja Siberisse viiakse, karju siis veel vaguni ukse vahelt, et peaks jääma!”
Koolijuhataja jäi solvunult vait. Ta oli harjunud, et temaga ameti tõttu viisakamat tooni kasutatakse, aga meierist oli äkki peaaegu et räuskav turuvoorimees saanud.
„Oota, Peeter!” püüdis Luuk hoogu sattunud Krauset vaigistada. „Sina oled ju palgatöötaja, sinul pole punaste poolt midagi karta! Mis häda pärast peaksid sina Soome kargama?”
„Või veel! Meie sinuga olime ju Kaitseliidus! Ja sina, Madis, ka! Punastel pole rohkem vajagi, et meid kõiki seina äärde panna!”
Peeter Krause oli välja paisanud selle salahirmu, mis kõigis pakitses. Aavik tundis, et selle ütlemisega oli meier tema ja nende kolme vahele mingi piiri tõmmanud; rahumeelse inimesena oli ta kõigest militaarsest eemale hoidunud ning ka lapsi õpetanud sedasama tegema.
„Kurat… Selle peale ei jää muud kui viina võtta,” arvas
Madis ja küünitas käe pudeli järele. Kaitseliit… Ükski nende hulgast polnud mingi pealik olnud ega ohvitseripaguneid kandnud, aga mine sa tea!
„Olgu, eks võtame jälle sinu terviseks! Mine tea, tulebki punane valitsus, siis on seda tervist hirmsasti vaja!” ütles Luuk kõvera muigega. Kõik tõstsid viinapitse ja Aavik pani nagu alati vaid suu vastu. Huntidega lihtsalt pidi koos uluma, et oma positsiooni säilitada.
Siis tulid naised tagatoast, Minna kõige ees.
„Kas te, mehed, olete kuulnud, et meie valda pidi jälle üks sats sõjapõgenikke saadetama? Valve oli vallamajas käinud, seal räägiti!”
Kuuldu pani Madise kõrvu kikitama, teised võtsid uudist ükskõikselt, nendesse see ei puutunud.
Sõjapõgenikud polnud taludele ainult pealesunnitud nuhtluseks, vaid mõnel pool hoopiski õnnistuseks. Noored mehed olid sõjaväkke võetud, taludes töötegijaid väheks jäänud, ja kui mõni väike, aga töökas perekond kostiliseks sattus, oli see tõesti teretulnud. Sõjapõgenikele polnud tavaliselt vaja palka maksta, nemad töötasid vaid söögi ja elamisvõimaluse eest.
„Et millal need…? Mõne võiksime ka Härmale võtta, kõik suvetööd tulemas ja Ülo on läinud!” arvas Madis heameelt varjamata, aga peale Minna kahtleva õlakehituse ta vastust ei saanud. Naised hakkasid midagi omavahel elavalt arutama, aga mehi peale Madise sõjapõgenike küsimus ei huvitanud. Sõda oli juba kord selline asi, et siin pidi igaüks kõigepealt iseenda ja oma pere peale mõtlema, võõra mure jagamine võis kimbatuse kaasa tuua. Võõrad kaugelt tulnud inimesed, kes nende hinge sisse näeb…
Nii istusidki Härma sünnipäevalauas neli Raudiku küla meest ja heietasid oma viinauimastes peades erinevaid mõtteid, aga mure oli kõigil üks – mis edaspidi saama hakkab. Põgenemisega seotud kahtlustest oli vaba ainult koolijuhataja Aavik; tema teadis kindlalt, et nemad naisega kuskile põgenema ei hakka, tulgu mis tuleb. Nemad jäävad Eestimaa saatust jagama.
Krause oli teistest rohkem rüübanud ja jõllitas oma sülditaldrikut, tundes, kuidas viinauim seda tarbeeset vägisi viltu kallutada tahab. Kõige mõtlikumaks oli aga jäänud Luuk – meieri äsjane mõtteavaldus oli tema senised kahtlused aina kindlamaks otsuseks vorminud: Eestimaa tolm tuleb jalgadelt pühkida, punavõim teda ja tema peret kindlasti rahule ei jäta. Hea, kui Siberiga pääseb, halvemal juhul viiakse siiasamasse metsa ja…
„Noh, külalised, mis te nukrutsete! Praegu on veel kõigil elu sees ja venelased kaugel. Võtaks veel pitsikese, ah?” Näost aina enam punetama hakanud sünnipäevalaps sirutas käe pudeli järele. Aga algul nii kuraasikalt alanud pidu oli kuidagi vaikseks ja nukrameelseks muutunud, üsna varsti tõusid kõik laua tagant, jätsid jumalaga ning hakkasid mõisa poole kõndima. Need kolm peret elasid peaaegu kõrvuti – Aavikud häärberi teisel korrusel, Kraused pargi ääres meierimajas ja Luukide elumaja oli sillalt vaid paari kiviviske kaugusel metsaserval.
7
Olga Tamme ja suurema osa Novomelnitsa küla elanikke olid sakslased rahule jätnud. Paar kõrvuti seisvat suuremat maja oli siiski tühjaks tehtud, sinna paigutati väike julgestusväeosa. Valgevenes olid partisanid sakslastele palju peavalu teinud ja niisuguste salalöökide ennetamiseks otsustas Saksa väejuhatus luua Venemaa vallutatud osas hajutatud, aga vajadusel koos tegutseva väeüksuste võrgu, mis võimalikud partisanid ja nende asupaigad välja nuhiks ja hävitaks. Algul vallutajatena käitunud sakslased püüdsid kohalikega suhteid
