talud määrab kohalik vallavalitsus neile esitatud sooviavalduste järgi, sest sõjaajal on iga paar töökäsi eriti tähtsad! Siin on kaheksa vagunit, kuus neist viiakse Tallinn-Sadama jaama ja evakueeritud istuvad ümber kitsarööpmelisele rongile. On ette nähtud, et osa inimesi jääb maha Raplas, osa Vigalas ja osa Lihulas… Kellel on sealkandis sugulasi, andke korraldajale teada, et õigesse jaama jäetaks! Kaks viimast vagunit siit viiakse otse Läänemaale – üks neist jäetakse maha Ristil, teine sõidab Haapsallu.”
„Meie sinuga oleme nende hulgas, eks? Lugema hakatakse ju eestpoolt,” rehkendas Juhan. Äsjakuuldud asjamehe esinemine oli temasse jälle mingil määral julgust süstinud – neid ei ole vähemalt omapead jäetud ja nüüd oli võimalik juba mingil moel tulevikule mõelda.
„Meie oleme viimases vagunis, tähendab – jäetakse Ristile… Oled sa niisugusest kohast kuulnud?” küsis Jüri.
„Pole aimugi…” Juhan vangutas pead. „Linn see igatahes ei ole, vist ka mitte eriti suur asula, aga… Käoristilt tulen, Ristile lähen, üks rist ja viletsus puha!”
Aeg venis omasoodu. Paari tunni pärast jõudis kohale väiksemat sorti vedur, talle haagiti kuus vagunit sappa ning esimene pereheitmine oli sellega tehtud.
„Mis ta ütles, et nad viiakse Tallinn-Sadama jaama? Kus see peaks olema, sadam on ju laevade jaoks!” küsis Juhan omakorda Jürilt, too oli vanem ja rohkem maailma näinud. Ja Jüri teadiski.
„See on kitsarööpalise rongi jaam, otse sadama kõrval. Kadrioru lähedal, kui sa tead… Mina olen sealt ükskord Viljandisse sugulaste juurde sõitnud, see oli terve päevatöö! Susla sõidab ju nii pikkamisi, et vahepeal võid metsas seenel käia ja siis järele joosta, maha ei jää,” seletas Jüri mõnuga ja Juhan ei taibanudki, kas see on tõsi või on tegemist vana sepa lorijutuga.
Rongidega oli ta seni vaid niipalju kokku puutunud, et oli paar korda Narvast Rakverre ja tagasi sõitnud. Rongisõit oli kallis, pilet Narvast Tallinna maksis kaksteist krooni, selle raha saamiseks oleks pidanud kümme kilo võid turule viima. Aga näe – nüüd toodi terve pere koos pakkidega Vaivarast Tallinna hoopis ilma maksuta ja viiakse siit veel edasigi! turgatas Juhanile kummaline mõte pähe. Kui ei oleks kodu mahajätmisest tekkinud ängistust, võinuks niisugune asi isegi muigama panna, nüüd jäi see aga vaid üheks paljudest mõttevälgatustest, mida aju paremate puudusel ette söödab.
„Jumalal päevi, peremehel leiba…” ütles Jüri, kui päev juba õhtusse kiskus, aga vedurist, mis neid edasi pidi toimetama, polnud ei kippu ega kõppu. Küsida polnud kelleltki, jäi vaid lootus, et kahte kaubavagunisse mahutatud neljateistkümmet peret pole unustatud.
„Leiba…” osatas Juhan mõrult. „Vaat leib hakkabki otsa saama! Kaua see vastu lööb, kui muud süüa ei ole, toorest kartulit ju närima ei hakka!”
„Ega see hingeke söögipuuduse pärast niipea taeva lähe! Näe, Indias nälgis Gandhi vangis nelikümmend päeva ja elab vist siiamaani!” nentis Jüri Kriivats rahulikult. Tema oli looduse poolt õnnistatud kadestamisväärse võimega mis tahes olukorras rahu säilitada ja Juhan oli mitu korda mõelnud, et praeguses seisus on vanast sepast palju abi. Sest Juhan ise oli rohkem teoinimene, tema süda oli siis rahul, kui käed tegutseda said. Käoristil, nagu talus ikka, oli alatasa midagi tegemist, aga nüüd pidid nad juba teist päeva kütmata kaubavagunis istuma, süda muret täis – mis saab edasi?
Öösel, kui kogu vagunitäis evakueerituid püüdis riidekuhilate all kuidagimoodi sõba silmale saada, äratas neid äkki vagunit vapustanud kolksatus. Siis kostis väljast hõikeid, veduri pahvimist ja vilet. Ning seejärel hakkasid vagunirattad rööpajätkudel koputama – algul pikkamisi, siis aga üha kiiremini. Juhan ajas end jalule ja püüdis uksepilust välja vaadata, aga näha polnud midagi – Tallinn oli ennast vastavalt eeskirjale hoolikalt pimedusse matnud. Kõik pommitamised toimusid ainult lendurite silma järgi; juhuslikku ülelendajat võis abistada nii täiskuuvalgus kui ka katmata majaaknast vilkuv tuluke. Suuremate õhurünnakute korral pandi linnade kohale hõljuma valgustuspommid, mis tontlikult kollakas valguses kogu maastiku laialt nähtavaks tegid. Sõda oli inimesed pimedusega harjutanud, pimedus oli elanikkonna sõber.
Juhan jäigi praokil vaguniukse juurde istuma, püüdis vahepeal tukkuda, aga suuremat see ei õnnestunud. Oli mingi pooluni, segamini ootamatute unenäoliste piltidega, mis nagu välgusähvatuse ajel nähtavaks said ja sealsamas jälle kadusid. Aga kõik nad olid seotud viimaste päevade sündmustega – pakkidega koormatud vanker, kätega vehkiv Saksa välipolitseinik, Vaivara jaamas pakkide ja laste vagunisse upitamine… Polnud seal ei treppi ega kõrgemat jalaalust, et lihtsam oleks. Või pilt Käoristilt – koera laip vereloigus, umbusklikult lumehange nuuskiv laudast pääsenud mullikas…
Siis peatus rong nõksatades, rataste kolksumine vaguni all lakkas. Mulle on see tuttav asi, raud taob vastu rauda nagu sepapajas, oli Jüri Kriivats muiates seletanud, kui kolin sõidu ajal liiga valjuks muutus; nüüd aga valitses harjumatu vaikus, ainult kuskilt eemalt kostis veduri pahvimist. Küllap oli see nende vedur, nad olid mingi pikema rongi sappa haagitud.
„Mis on? Kas oleme kohal?” küsis Jüri kuskilt pimedusest.
„Kes seda teab, pime on,” ei osanud Juhan muud vastata.
„Ah, eks nad tulevad siis ütlema! Ega sinnapoole enam pikalt sõita ei saa, meri tuleb vastu,” seletas vana sepp, nagu oleks ta iga päev seda teed sõitnud, ja Juhan pidi jälle kadedust tundes mõtlema – kui tõesti saaks ka ise samamoodi rahulikult asja võtta! Aga tema oli teisest puust voolitud, iga elumuutus käis läbi südame ja närvide. Kas sellepärast, et tema pidi vastutama peale iseenda veel nelja, nüüd juba peaaegu viie elu eest?
Ei, veel polnud tegemist nende lõppjaamaga. Vedur manööverdas, midagi vist haagiti rongi küljest lahti, oli kuulda kolinat ja vilesid, siis aga käis jälle nõksatus ning hakati edasi liikuma.
„Kurat, nagu kotis, midagi ei näe!” kirus Juhan, aga rong loksus veel tubli pooltunnikese, enne kui aovalgus mööduva maastiku pikkamisi nähtavaks tegi. Midagi erilist küll näha ei olnud – tüüpiline Eestimaa maastik, samuti metsatukad ja hajali talumajad nagu kodukandis… Aga lund siin enam silma ei hakanud, kevad oli kaugemale jõudnud kui Narvas. Lõpuks aga, kui päike oli juba tõusnud, aeglustas rong sõitu, logistas üle pöörangute ja peatus. Möödus veel paar minutit, enne kui uks väljastpoolt lahti tõmmati.
„Jõudsite kohale! See vagun jääb siia maha,” teatas raudteelase mundris mees, sättis midagi ning seejärel oli kuulda, kuidas vagun rongist lahti haagiti. „Risti jaam, teie edasi ei sõida!” hüüdis mees veel eemalt.
„Nojah, eks ta vist tõesti üks rist ja viletsus saab olema,” arvas Jüri rahumeeli ja hakkas pikkamisi tubakat piipu toppima. Aeg oli varajane, kiirustada polnud kuskile. Juhan aga küünitas end välja vaatama ja avastas imestusega, et tegemist oli hoopiski väikese asulaga. Madal puust jaamahoone, jupike kuusehekki ja selle taga mõned majad, see oli kõik. Rong tossutas edasi ja Juhan Käo otsustas minna ümbrust uurima. Juba vagunist alla ronides avastas ta, miks see asula niisugust kahepalgelist nime kannab – siinsamas raudtee ääres oli suurte maanteede ristumiskoht, teenäitaja nooled osutasid nelja suunda: Tallinn, Haapsalu, Lihula ja varem kuulmata koht Piirsalu. Maanteede ääres oli rida maju, isegi kivist kauplusehoone. Asula polnudki nii väike, vaguni uks oli teisele poole avanenud.
Aeg venis, vagunis olijate vastu ei tundnud keegi huvi. Alles siis, kui Juhani taskukell näitas pool kaksteist, peatus raudtee servas maanteel kogukas veoauto, puugaasigeneraator musta plekkahjuna küljel troonimas, ja juhi kõrvalt astus välja halli kõrvikut kandev asjamees.
„Meie oleme Sooranna vallast! Meil on käsk kümme peret taludesse majutada, kes tahab meie kanti tulla, pangu ennast
