labida vastu, ja sinna kaevatud auku Juhan mahalastud koera lohistaski. Ajas mulla peale, tahtis hauakoha tasasekski trampida, aga siis loobus.
„Olgu nii – kui venelased tulevad, las arvavad, et siia on varandus maetud!”
Just nii ta ütleski. Usk, et sakslaste uus kaitseliin pealetungijaid peatada võiks, oli hoopiski kadunud.
„Mis nad siin paugutasid? Luiki nägid või, ennist lendas üks kari üle õue,” küsis Marie, kui mees oli tuppa jõudnud, sünge nagu äiksepilv.
„Luiki… Pauka laskis maha! Ja homme on meil siit minek!”
Kaht sõnumit oli naisel korraga raske omaks võtta, ta taipas öeldust ainult esimest poolt.
„Pauka laskis maha… Issake, koer oli ju ketis! Ja…” Midagi oli mees veel öelnud, alles nüüd jõudis see naise teadvusse. „Mis minekust sa rääkisid?”
„Meie minekust!” rõhutas mees tigedalt, just nagu oleks Marie üks selle otsuse tegijatest olnud. „Homseks peab maja tühi olema ja meie siit läinud!”
Maimu oli juba kuuene ja oskas vanade jutust üht-teist taibata. Tema küsiski, enne kui ema ehmatusest toibuda jõudis:
„Kuhu me hakkame minema?”
Lapse küsimus jäi vastuseta, Marie küsis hoopis muud:
„Aga loomad?”
„Siia jäävad! Kõik jäävad siia, kogu meie elamine…”
Mehe olekus justkui murdus midagi. Käoristi ei olnud põlistalu, selleks oli Juhan pärast Mariega abiellumist riigi reservmaa küljest lõigatud tüki ostnud. Siin, Venemaa piiri lähedal, oli maa olnud odavam kui mujal. Kaheksa aastaga oli paljugi korda saadetud, aga nüüd oli minek. Kõik, mis töö ja vaevaga püsti pandud, kogu töö ja lootused olid tühjaks tunnistatud!
Ainult nii palju, kui kanda jaksate… tuli Juhanile jälle meelde. Jah, nii võis ehk mõni poissmees minna, kahe kohvri või pambuga, aga nemad? Rongiga viiakse, ütles see sakste suuvooder. Siis tõesti ei ole võimalik pea midagi kaasa võtta, ehk vaid hädapärased riided ja mõne päeva toit…
Aga… Kui ei hakkakski autot ootama, vaid läheks omapead? Ja mitte Vaivara jaama, nagu kästud, vaid otsiks endale ise elamiskoha, esialgu ajutise, eks hiljem näis, mis saab… Pakiks kõik hädavajaliku vankrile, pere kõige otsa ja läheks ise, ilma sunduseta ja suunamiseta. Sest head inimesed, kes peavarju annaksid, pole sõjaajast hoolimata ju otsa saanud!
2
Mihhail Tamm oli sündinud Venemaal Tveri kubermangus eesti külas, mille suurem osa elanikke oli esiisade keelt kangekaelselt siiamaani säilitanud. Küla oli siiski liiga väike, et eestikeelset kooli üleval pidada, pealegi poleks selleks enam ammugi eesti koolmeistreid leidunud. Nii nagu pikka aega võõra rahva hulgas elanutel igal pool, hakkasid ka külaelanike juures kohalikud mõjud ilmnema; algul oli see protsess küll aeglane ja algas sellest, et lapsi pidi ristima ja hingekirja panema naaberküla kiriku preester. See aga tähendas, et lastele tuli paratamatult vene õigeusu kohased nimed leida. Nii saigi Mihklist Mihhail, Kaljust hüüdnime Kolja kaudu Nikolai ja Kadrist Jekaterina. Ja eestlaste poolt Volga harujõe kaldale asutatud Uueveski küla sai kohalikku päritolu juurdetulnute kaasabil nimeks Novomelnitsa. Pärast Venemaal kolhooside loomist oli keskvõim juba teadlikult rahvusi segama hakanud ning Uueveski-Novomelnitsa seni hajali asunud talude vahele tekkis kohalike tavade järgi ka peatänav, kus sõbralikult kõrvuti ehitatud palktared oma otsaakendega tee poole vaatasid.
Rahvuste segunemisele aitas kaasa kool, sest kõik lapsed käisid naaberkülas asuvas vene koolis; kui mitte rohkem, siis lugemine, kirjutamine ja kuigipalju ka rehkendamine õpetati seal selgeks. Uueveski küla asutajad olid Tveri kubermangu tulnud üheksateistkümnenda sajandi keskpaiku üsnagi kasina Eestimaalt pärit kirjaoskusega ja kolm inimpõlve hiljem ei tuntud siin enam isegi ladina tähti. Eesti peredes tekkis paradoksaalne olukord, kus kodus räägiti küll eesti keelt, seda oli põlvest põlve ja suust suhu pärandatud, aga mis tahes kirjatöö tehti vene keeles. Nii et pereema ütles, et oli õunamoosi teinud, aga kleepis purgile sildi, millele oli kirjutatud – Jablotšnoje…
Uueveski küla oli nime saanud Mihhail Tamme esiisa Aadu ehitatud vesiveski järgi ning veskiomaniku seisust ning möldrioskusi oli pärandatud isalt pojale sinnamaani, kuni nõukogude võim kolhoosikorra kehtima pani. Ka Tammede veski ei jäänud puutumata, see kuulus nüüd kolhoosile ning kolhoosi möldrina töötav Mihhail sai palgaks vaid osakese jahust, mida ta päev päeva kõrval jahvatas. Tõsi küll, seda jahuhulka ei käinud keegi otseselt mõõtmas ega kaalumas; kolhoosi esimees Zahhar Ivanovitš oli lepliku loomuga inimene, kes eestlasi usaldas ja veski tegevuse kohta erilist kontrolli sisse ei seadnud. Sellepärast leidus Tammede sahvrinurgas nii püüli, leivajahu kui ka tangu, mida keegi üle kaaluma ei tikkunud.
Sõja puhkedes oli Mihhail Tamm veel suhteliselt noor mees, kolmekümne kuue aastane ja kahe lapse isa. Kui mobilisatsioonikäsk toodi, oli poeg Oskar kuuene ja tütar Alma vaid kaheseks saanud, ning teade võttis mehe üpris tõsiseks.
„Olga! Tule siia!” Mihhail oli kutsetoojale uksel allkirja andnud ja seisis nüüd, paberilipakas käes, keset kööki.
„Mis on? Kes siin käis?” Pereema ilmus tagatoast, poolpaljas Alma käsivarrel.
„Ongi käes, mis ma arvasin! Sõttaminek!” ohkas mees murtult ja istus laua taha, et lilla tindiga kirjutatud sõnum veel kord üle lugeda.
„Jumal hoidku, Miša…” Rohkem ei osanudki Olga öelda. Et niisugune käsk varem või hiljem tuleb, sellest olid nad omavahel murelikult rääkinud. Nüüd oligi kardetud päev kätte jõudnud. „Millal sa siis…?”
„Ülehomme kell kümme Zagornajasse! Viie päeva toit kaasa!”
Mihhail ohkas, minekust ei olnud pääsu. Seda tuli võtta nagu järjekordset paratamatust, mida elus ikka ja jälle ette tuleb. Siiamaani oli saatus Tammede peret säästnud, aga sellest minekust võis saada lõplik lahkumine nii Novomelnitsast kui ka kodust ja perekonnast, võib-olla isegi elust… Sõda on halastamatu, selles oli Mihhail veendunud juba poisikesepõlves, kui isa juures veskis töötanud onu ilmasõtta võeti ja sõjaväljale jäigi.
„Mis me siin ilma sinuta…” Olga astus mehe juurde ja pani käe nagu paitades talle õlale.
„Eks nüüd pead sina möldriameti üle võtma! Oskad ju küll, oled veskis abiks olnud… Aga mõned kotid jahu ma sulle jätan, mine tea, sõjaajal võtavad viimase käest!”
„Kuhu ma need peidan, kui otsima tulevad…” Olga teadis, et sõjaaja seadused on teistmoodi, sõjaväe jaoks võidakse isegi leib laualt viia.
„Ma… Ma olen kuulnud, et…” Mihhail mõtles. Tõepoolest, sellel jutul võib tõepõhi all olla! „Ma olen kuulnud, et jahukoti võib jõe põhja uputada! Sealt ei oska seda keegi otsida.”
„Jõe põhja…” kordas naine uskumatult. „Sellest tuleb ju mingi kört, muud midagi!”
„Ei tule! Jahu pidi koorukese peale tõmbama ja vesi sellest läbi ei lähe. Kui nälg käes, tõmbad jahukoti veest välja ja seest on kuiv.”
Olga oskas selle peale vaid kahtlevalt pead vangutada. Aga ta oli harjunud, et mees teab, otsustab ja teeb. Siiamaani oli nende peres nii olnud ja isegi rasketel aegadel, kui üldine nälg valitses, ei lõppenud neil leib laualt. Ehk siis nüüdki…
Punaarmeesse
