tundmatu nimega linn, kus pidi Eesti laskurdiviisi formeeritama. Juba see, et sõiduks võis kulutada neli päeva, oli hea sõnum, mis tuju tõstis. Tõepoolest, hurraapatriotismist nakatatud noorukid võisid rindele lausa kippuda, Mihhail aga lähenes sel ajal juba neljakümnele, tal oli kuskil teisel pool rindejoont pere ja kodu. Lihtne alalhoiuinstinkt ütles, et nende heaks saab ta teha kõige rohkem siis, kui püüab kõigepealt iseenda elu säilitada – sõda lõpeb nii ehk teisiti, see aeg tuleb lihtsalt üle elada. Teadmatus Olga ja laste saatusest oli muidugi masendav, aga praeguses olukorras paratamatu. Lahingutes kuulide ette sattumine oleks nii iseenda kui ka nende jaoks kõige kurvem variant, nüüd oli see sünge võimalus, et lõpetad kuskil kraavis mulla alla aetud laibana, vähemalt mõnevõrra edasi lükkunud.
Neli päeva sai Mihhail Tamm ennast peaaegu vaba mehena tunda. Sõidu- ja suunamisdokumendid taskus, turjal soldati seljakott, mis küll rohkem suurt, kaelast kokkukrousitud tubakakotti meenutas – nii veetis ta selle aja rongides, aga rohkem isegi mitmesugustes raudteejaamades ronge oodates. Jaama saabudes tuli kõigepealt komandandi poole pöörduda, aga selle asjamehe ümber sõelus igal pool suur hulk mundrikandjaid, kes kõik oma rongide kohta selgust nõutasid. Paremal juhul kontrolliti Mihhailil vaid dokumente ja öeldi, et küsigu ta mõne raudteelase käest, nemad teavad rohkem. Kogu raudtee töötas ainult rinde heaks; sõja tõttu olid igasugused raudteede kaardid salastatud ja Mihhailil polnud aimugi, kus tema sihtkohaks määratud linnake asub ning kuidas sinna sõita. Algne lootus, et ainult nimi Uural annab õige suuna, osutus üsna varsti petlikuks – ida poole liikuvad ešelonid, millele tal õnnestus end sokutada, põikasid siia- ja sinnapoole ning seisid jaamades tundide kaupa, et rindele liikuvaid ronge läbi lasta. Mihhail luges hirmuga päevi, et talle lubatud nelja reisipäeva piiridesse jääda.
Siiski, mida lähemale ta sihtkohale jõudis, seda lihtsam oli raudteelastelt ka selgitust saada. Siin oli sügav tagala, ranged konspiratsioonireeglid polnud siia veel jõudnud ja kaheks viimaseks sõiduetapiks õnnestus tal end isegi vanaaegsesse reisivagunisse pressida. Ning neljanda reisipäeva õhtul seisis Mihhail sõjaaja kohta harjumatult valgustatud perroonil kivist jaamahoone ees, võrdles seinal olevat nimesilti lähetuspaberile kirjutatuga ning nentis, et on kohale jõudnud.
„Mihhail Tamm? Olete eestlane?” küsis teda vastu võtnud nooremleitnant selges eesti keeles. Seda oli päris veider kuulda. „Olen…” Äärepealt oleks Mihhail öelnud Tak totšno! nagu määrustik ette nägi. Oli tõesti imeasi, et ohvitseriga saab eesti keeles rääkida!
Edasi läks lihtsalt. Täideti mingid paberid, küsitleti mundri ja varustuse kohta ja Mihhail Tamm oli ajutiselt arvele võetud.
„Mis see on – ajutiselt?” Sellist sõna Novomelnitsas ei tuntud.
„See on – vremenno! Roodudesse komplekteerimine tuleb hiljem, praegu ei ole veel kõiki mehi kohal,” selgitas ohvitser. „Praegu lähete barakki number kolm, seal on veel vabasid kohti. Kas söönud olete?”
„Ei…” Reisipäevadel oli Mihhailil vaid paaril korral õnnestunud kuskilt välikatlast oma katelokki kulbitäis hirsiputru saada ja sedagi vaid tänu sellele, et kõik soldatid nägid ühtemoodi välja ja kedagi nägupidi ei tuntud. Leib oli seljakotist eelmisel päeval otsa saanud
„Raimond! Vii see mees kööki, vast leiavad talle midagi hamba alla!” Leitnant pöördus ahju ääres selga soojendava alamväelase poole, ilmselt oli tegemist käskjalaga.
Nad kõndisid kõrvuti üle õue köögi poole ja käskjalg uuris:
„Kust sa pärit oled?”
„Tveri oblastist, Novomelnitsast.”
„Tähendab – Venemaa eestlane?”
„Tuleb nii välja jah…”
„Ma viin su kööki, pärast lähed barakki number kolm, see on seal!” Käskjala uudishimu näis rahuldatud olevat, edasi kõnniti vaikides.
Barakis number kolm pani päevnik tulija kirja ja teatas üle kogu ruumi:
„Meil on uus mees, Mihhail Tamm!”
Tühi narikoht oli üsna ukse lähedal. Ruum oli köetud, kaks väikest raudahju kiirgasid sooja. Mihhail võttis sineli seljast ja heitis narile pikali, pika reisi väsimus nõudis oma. Aga enne uinumist kuulis ta läbi pealetükkiva une, kuidas keegi kõrvalnaril poolsosinal ütles:
„Kurat, nuhk saadeti! Nüüd peab pool suud kinni pidama.”
Ka vastus tuli summutatud häälel:
„Nojah, Venemaa eestlane, need on teada…”
5
Narva poolt tulnud rong suunati otse Kopli kaubajaama, kaubavagunid evakueeritutega haagiti selle sabast lahti ja manöövervedur lükkas need omaette haruteele. Kaheksa vagunit, milles oli kokku kindlasti üle saja inimese, peale selle lugematu arv pampe. Keegi oli isegi jalaga õmblusmasina kaasa toonud, kuigi öeldi, et võib võtta vaid käsipakke. Ning seda nähes oli Mariel tuline kahju, et tema polnud isegi oma käsivändaga masinat julgenud võtta – kui on kolm väikest last, on alatasa vaja midagi õmmelda, nad kasvavad ju kiiresti.
Mehed ronisid vagunitest maha. Vanad mehed, osa juba tõelised vanaätid. Noori ei olnudki, nemad olid kõik sõtta võetud – alguses punaväkke, hiljem vennatapusõtta haakristi all võitlema. Vanemad ja hädised olid jäänud, need keerasid nüüd kodus kasvatatud tubakast plärud ette ja kogunesid ringi, et mõtteid vahetada.
„Räägiti, et Tallinn pommitati päris sodiks, aga siit vaadates pole midagi hullu näha,” arvas keegi ümbrust silmitsedes.
„Ah, me oleme ju äärelinnas, mis sa siit näed! Aga see Tallinna keskkoht pidi puha maha põlenud olema, minia kirjutas… Elumajad ja… ja Estonia teatrimaja ka!”
„Võõras mure… Kui keegi parem ütleks, mis nüüd meist saama hakkab? Ega meid siia jäeta, eks viiakse edasi,” arutas üks habemikest.
Juhan Käo kuulas teiste juttu, aga ei tikkunud omalt poolt midagi lisama. Kõigil olid ju pered ja needsamad mured – mis saab edasi? Aga tema mure oli veelgi suurem kui teistel, sest ilmselt ei olnud selles vanameeste ringis kedagi, kel oleks kaasas kolm väikest last ja rase naine nagu temal.
„Ja mis sina mõtled?” See oli naaberküla sepp Kriivatsi
Jüri, kes piki nende rongijuppi jalutades lähemale tuli, lahutamatu piip hambus.
„Mis mul mõelda… Kui meid taludesse laiali antakse, ütle, kes võtab niisuguse pere, kus on kolm last ja rase naine? Mitte keegi! Kõik nad tahavad süüa, aga töötegijat pole ühestki,” seletas Juhan tujutult.
„Mis sa sest ette muretsed, ootame ära! Kuskilt peaks ju mõni asjamees ilmuma ja ütlema, mis meist edasi saab,” rääkis Jüri pöidlaga piibukaha triikides. Temal oli vagunis ainult kaks pereliiget, minia Anni kaheksa-aastase poja Kaupoga. Jüri poeg Andres oli Eesti Leegioni mobiliseeritud, tema polnud juba mitu kuud endast elumärki andnud, pealegi läks sakslastel rindel järjest kehvemini.
Juhan noogutas, kuid murekorts jäi näole. Käoristil oli elu sõjaaja kohta siiamaani üsna vaikne olnud, nüüd aga oli temagi pere ühtäkki sõtta kistud. Tõsi küll, esialgu ei langenud siin pommid ega vihisenud kuulid, aga ka sellest vaikusest tõotas kujuneda sõda ellujäämise nimel. Ei saa ju kaasavõetud kolmest leivast, suitsusingist ja tillukesest võipütist kaua kõhtu täita.
Nii nagu Jüri Kriivats oli ennustanud, ilmusidki varsti
