tulen!”
„Väga hea…” Asjamees võttis mapist kausta ja pliiatsi. „Nimi?”
„Juhan Käo. Naise nimi on Marie…”
„Mis amet?”
„Talupidaja… olin!”
„Kas lapsi ka…?”
„Jah, kolm last.”
„Kolm?” Asjamehe nägu venis jupikese pikemaks. „Kui vanad?”
„Kuus, neli, kaks.”
„Nojah… Sõjaaeg, mis teha.” Mees kirjutas. „Järgmine!”
„Mina olen Kriivats, Jüri.”
Juhan aga hakkas vastu võtma pakke, mis Marie vaguniuksele oli toonud. Siis tõstis ta alla lapsed, kes tihedalt isa ligi hoidudes võõrast ümbrust silmitsesid. Ta tõstis maha ka Marie ja nad hakkasid pakke auto juurde tassima, lapsed ikka tihedalt kannul.
Autokast sai pakke ja inimesi parajasjagu täis. Reisi jooksul oli mõnevõrra ka tutvutud – siin oli lisaks Kriivatsi perele veel paar taluperet naaberkülast, aga ülejäänud olid pärit juba kaugemalt Jõesuu poolt, nende hulgas kaks peret ingerlasi, kes eesti keelt omamoodi kangelt rääkisid. Autojuht õiendas puugaasigeneraatoriga, avas ülevalt luugi ja kastis istujatele sadas sealt hall vinguhaisune suitsupilv kaela; siis puistati plekkahju moodi torusse kartulikotitäis puuklotse, pandi luuk uuesti kinni ja auto oli jälle sõiduvalmis. Vahepeal oli rongi juurde jõudnud ka viis-kuus hobusevankrit, need olid lähemalt pärit talumehed, saadetud sõjapõgenike hulgast talusse tööjõudu valima. Nii nad koos poole vagunitäie evakueeritutega sinna jäidki, kui Sooranna vallast pärit auto hakkas vaarudes liikuma.
Kitsavõitu kurviline ja kevadiselt mudane kruusatee kulges enamasti metsade vahel, sekka ilmus lagendikke, millel omamoodi pikad talumajad, kus kõik eluks vajalik oli ühe pika katuse alla ehitatud. Pärast umbes tunnipikkust sõitu jõuti laudvoodriga madala puumaja juurde, mille ukse kõrval oli silt – Sooranna vallamaja. Hooneesist platsi piiras pikk hobuste näritud lasipuu, selle külge oli seotud neli heina nosivat veolooma, igaühel vanker järel. Talumehed olid troppi kogunenud, aga lähenevat autot märgates jäi jutt katki ning tähelepanu pöördus tulijatele.
Asjamees ronis esimesena juhi kõrvalt kabiinist välja ja pöördus kastis istujate poole.
„Nii, tere tulemast Sooranna valda! Näete – teid siin juba oodatakse!”
Ees seisis alandav orjaturg. Talumehed astusid pikkamisi lähemale, mõõtsid ja kaalusid tulijaid kõigepealt silmaga, siis tehti juttu – kust pärit, kui palju peret, kas varem on talutööd tehtud…
„Kolm last ja rase naine!” ütles Juhan Käo trotsiga ja oleks küsija reaktsiooni nähes tollele peaaegu selja pööranud.
„Nojah, ega meil ei ole niipalju ruumi…” Talumehe huvi tema kui noorepoolse jõus meeshinge vastu kadus sedamaid. Jüri Kriivats oli aga endale ja oma perele kiiresti koha leidnud, tema oli meistrimees, küllap sellepärast. Ning kui ka juurdetulnud talumehed olid oma vankritele inimkoorma peale saanud, jäid Juhan ja Marie oma kolme lapsega Sooranna vallamaja juurde omapead.
„Seda oli arvata, et kes meid…” pressis Juhan läbi hammaste. Sõjast tingitud kitsad olud olid ka inimeste lahkusele oma pitseri vajutanud. Maainimestel olid toiduvõimalused küll sootuks paremad kui linnas, aga taludele peale pandud vilja- ja lihanormid rõhusid iga talupidajat; peale selle painas kõiki küsimus, et mis siis saab, kui punased tõesti tagasi tulevad ja neljakümne esimesest aastast tuntud terroriteod jälle jätkuma hakkavad.
Ootamatult ilmus vallamaja uksele keegi vanem naisterahvas.
„Teie polegi veel endale kodu leidnud?”
„Ei leiagi! Nii suurt peret ei taha keegi võtta!” ühmas Juhan pahuralt.
„Tulge siis lastega sisse sooja! Arutame, kuhu teid panna… Mina olen siin küll ainult koristaja, aga vallamehed on mulle kõik tuttavad!”
Marie oli seni vait olnud. Tema oli üldse tagasihoidlik, ennem kannatas, kui hakkas õigust nõudma. Pealegi tundis ta siin ennast võõrale maale sattununa, aga selle lahke naise pakkumine tuli nagu taevakingitus – saaks korrakski lapsed riidest lahti võtta, äkki isegi teed keeta!
6
Raudiku küla piiras ühest küljest põlismets, teisest aga mereni ulatuv puisniit, kus suviti lõgisesid niidumasinad ja sügisel kõrgusid heinakuhjad, igaühe keskel kuhjavarras nagu võidulipu heiskamiseks püsti. Küla ise oli aastasadade jooksul tekkinud sama nime kandva mõisa ümber, mille valgeks lubjatud häärberis oli juba kakskümmend neli aastat kohalikele talulastele koolitarkust jagatud. Tegelikult koosnes Raudiku küla kahest osast, sest kitsas, aga kohati käreda vooluga Roostpalu jõgi jagas selle pooleks. Jõgi tegi mõisa kohal aupakliku kaare, õigemini küll oli mõis omal ajal jõekääru rajatudki; kuna häärber oli küla keskuseks, oli hakatud vastaskaldal elutsejaid ülejõe inimesteks nimetama. Otse mõisapargi kõrval ühendas punaseks värvitud käsipuudega maanteesild küla kaks poolt ja sillal oli küla elus väga oluline osa: peale selle, et ülejõe koolilapsed kooli ja talumehed meiereisse pääsesid, said mõisapoolsed omakorda silla kaudu veskisse, poodi ja vallamajja minna.
Vesiveski oli kunagine mõisnik lasknud Roostpalu jõele niiviisi ehitada, et tekkiv paisjärv mõisa akende alla jääks; see veekogu polnud küll lai, aga siiski tublisti avaram kui enamikes mõisates pargimaastiku juurde kuuluvad tiigid. Pealegi polnud voolava veega paisjärve vaja puhastada, igakevadine suurvesi uhtus minema kõik liigse, mis eelmise suve jooksul oli veekogusse tekkinud.
Otse jõe kaldal, mõisast mõnisada meetrit ülesvoolu, asus Härma talu. Miks talu just niisuguse talvisevõitu nime oli saanud, seda ei oleks osanud praegune peremees Madis Aruhein küsijale seletada, kuigi ta oli siinsamas sündinud ning juba tsaariajast alates peremeheametis olnud. Küllap oli seegi vana aja pärandus nagu mõisa ja küla nimigi – kohaliku koduloouurijast kooliõpetaja arvates oli Raudiku tekkinud mõisa asutaja Eisenblumi nime tõenäoliselt tahtliku väärtõlkimise kaudu: otsetõlkes oleks see midagi raudlille taolist pidanud tähendama, mis poleks küla nimeks kuidagi sobinud. Nüüd aga oli asi selge – siin oli nii Raudiku mõis kui ka Raudiku küla, mis kokku moodustasid ühe terviku.
Madis Aruhein oli hiljuti oma kuuekümne viiendat sünnipäeva pidanud. Kuigi tegemist polnud eriti ümmarguse juubeliga, oleks selle tähistamiseks võinud ka mõned kaugemal elavad sugulased külla kutsuda; paraku oli sõjaaeg nii pidutsemisi kui ka sõiduvõimalusi piiranud ja tuli leppida vaid siitsamast Raudikult pärit külalistega – mölder Luuk, meier Krause ning kohaliku kooli juhataja Aavik oma kaasadega. Tütar Tiiu elas alevikus ja väntas sealt jalgrattal kohale, kuigi teed olid alles pehmed ja lobjakased. Poeg Ülo ja väimees Kristjan olid enam-vähem üheealised ja jagasid sama saatust, mis sõjaajal kõiki nooremaid mehi varitses – olid alles hiljaaegu Saksa sõjaväkke või siis täpsemini – Eesti Leegioni mobiliseeritud. Viimane kiri Ülolt tuli kuu aega tagasi, siis oli ta väljaõppelaagris olnud, aga nüüd…?
Sünnipäevalised, kokku kümmekond inimest, istusid ümber laua ja lasid hea maitsta sellel, mida pereema Minna mehe sünnipäevaks oli keetnud ja küpsetanud. Kõik olid muidugi talu enda saadused, välja arvatud lahjavõitu viin, mida tollase Eesti omavalitsuse juhi järgi „Mäe pisarateks” nimetati.
„Ei see tühi pole jook ega midagi!” ütles sünnipäevalaps pärast teist pitsi. „Ainult kibe vesi,
