naisele portfelli ja kommituutu, pöördus kohe minekule ja läks tagasi vaatamata. Tal jäigi nägemata, kuidas Saima talle imestunud näoga järele vaatas, olles sel hetkel vist isegi hambavalu unustanud.
„Ema, mis need on? Mis see onu tõi?” Meeri seisis uksel, lõug poolest saadik moosiga koos. Ta oli ema õueminekut kasutanud ja moosipurgi kallal käinud, teadmata, et sellest näole reetlikud jäljed jäävad.
„Onu, jah… See on üks imelik onu! Aga paha ta vist ei…” Siis vaatas naine tagasi ja hakkas pragama: „Ma ju ütlesin, et moosi ei tohi võtta, kõik see maasikamoos peab talveks jääma! Kuulsid, mis? Kuulsid, jah?” Ta tutistas tüdrukut, nii et laps kisama pistis ja tuppa põgenes. Ema aga tundis kummalist nõrkust, istus sinnasamasse trepikivile ja toetas pea kätele.
Eelarvamuste kütkes kasvanud inimlaps on kõige võõra vastu umbusklik ja tõrges, ta võib käituda nagu metsloom, kes püüab ka heasoovlikku lähenejat salvata ning tahaks sedamaid oma turvalisse urgu põgeneda. Jaaniku Saima istus oma maja trepikivil ning võitles ühtaegu nii hambavalu kui ka hinges tekkinud segadusega. Hambavalu polnudki kõige hullem, see oli teda mõnikord varemgi vaevanud, aga nüüd tundis ta midagi ennekogematut ja hirmutavat, midagi niisugust, mille suhtes ta ei osanud seisukohta võtta. Liine oli talle õpetanud, et maailm on rangelt mustvalge, siin on ainult kaks poolust – asjad, mis on head ja seepärast lubatud, ning asjad, mis on halvad ja kogunisti keelatud, kusjuures keelatute kõrval oli häid ja lubatuid imevähe. Enamasti piisas mõnest märksõnast, et asjas selgusele jõuda, ja sõna „mees” tähistas kindlalt seda halba, keelatud poolt. Nii oli juba Liine õpetanud ja selles oli Saima ka oma kogemuste najal veendunud.
Meestest ei olnud Saimal midagi head meenutada, muidugi peale Alberti, kes oli talle isa eest olnud, aga juba ammu surnud. Nooremad mehed seostusid tema mälus vaid ühe sooviga – temaga lakka möllama minna. Algul, pärast Liine surma verinoorena üksi jäädes oli tüdruk mõnikord järele andnud, rohkem üksindustundest kui uudishimust, aga midagi head need seiklused ei toonud. Pärast oli ta vaid viha ja muret tundnud, sest need enamasti vindised külapoisid kadusid isegi head sõna ütlemata sedamaid kui eesmärk saavutatud. Ometi oli Saima ühte neist, Sepa Elmarit, hakanud sedavõrd omaks pidama, et ta endast kõik andis. Sest Elmar oskas ilusasti rääkida. Lubas ta naiseks võtta, uue maja ehitada, isegi auto osta…
Elmarist jäi siiski jälg. Niisugune jälg, mis Saimale ühtaegu nii muret kui ka rõõmu tõi. Meeri, kelleta oleks elu täiesti trööstitu olnud.
Aga siis kui Sepa Elmarit enam ei olnud ja Meeri veel sündimata, oli tuntud külajoodik Aasa Eedi poe taga õlut kulistavatele meestele seletanud, endal muidugi samamoodi õllepudel peos:
„See Jaaniku talu nimi tuleb ära muuta, lühemaks teha! See „Jaa…” seal ees on ilmaasjata! Nüüd peab ütlema mitte Jaaniku Saima, vaid Ni…”
Kui jutt Saimani jõudis, oli ta sedamaid kaevu äärest kaelkoogud haaranud, tahtnud külasse joosta ja selle tarberiista vastu Aasa Eedi pead pooleks lüüa, aga tuli poolelt teelt tagasi. Ta oli äkki aru saanud, et oli niisuguseks jutuks ise omajagu põhjust andnud. Ning pärast, kui Saima oli mõned kindla eesmärgiga Jaanikule tulnud vindised külapoisid sõna otseses mõttes läbi kolkinud, jäeti ta rahule.
Jah, ilusaid lubadusi oli Saima varemgi kuulnud. Küllap see linnamees on samasugune, tema lubas alguseks vaid hambarohtu tuua… keerles Jaaniku Saima peas nõutuks tegev mõte. Ta peab viis kilomeetrit maha vantsima, kaks ja pool sinna, teist samapalju tagasi, asja ees ja teist taga… Ja ise seletab, et ei tahagi midagi vastu saada! Lorijutt, teadagi, aga ilusti rääkis, hakka või jälle uskuma… Ta on üldse teistmoodi, niisuguse vagase olemisega… Pole nii nagu siitkandi mehed, need ajavad kohe käed külge. Eks Liinel oli selle koha pealt õigus, et ühtegi meest ei tohi päriselt uskuda… Rääkis, et isegi kadunud Albert olevat mõnikord külanaiste juures käinud – aga mis seal imestada, kui pidi niisuguse tulehargiga elama. nagu Liine oli.
Hammas, kuramus, lõhub edasi, aga lehm tuleb ära lüpsta. Elu tahab elamist, selle eest ei pääse kuskile…
Saima ohkas ja mudis põske, kus tüütu valu tuikas. Siis tõusis ta trepikivilt ja võttis lüpsiku, mis kaevu ääres vana õunapuutüüka otsas tagurpidi rippus. Pane alati tagurpidi, muidu jääb veetilk sisse, kärbsed lähevad jooma ja situvad täis, oli Liine käskinud. Vana Liine õpetusi oli Saima pidanud järgima nagu püha tõde; kui ta lapsena vahel kas ülemeelikusest või mõtlematusest neist üle astus või oli midagi omapead teinud, ootas sedamaid karistus, ikka vastavalt süüteo suurusele. Tutistamisest jäi enamasti väheks, see sobis Liine arvates vaid siis, kui laps oli piima lauale tilgutanud, kassi sabast sikutas või tikkus mõne käsu täitmisega viivitama; suuremalt jaolt tegi Jaaniku talus õigust laetala vahele pistetud kasevits, sellega oli vanamutt talle kärmas vastu sääri sähmama ja see oli palju valusam.
„Inimene peab kannatuste läbi paremaks saama,” oli Liine selle juurde öelnud, palvekoosolekutel kuuldud ütlemisest omamoodi aru saades. Mida need palvevenna sõnad tegelikult tähendasid, seda Saima lapsemõistus tollal muidugi ei hoomanud, aga oodatud paremakssaamise asemel muutsid teenimata karistused tüdruku hoopiski tõrksaks, jonnakaks ja isemeelseks.
Piim sorises lüpsikusse. Saima toetas valutava põse vastu lehma sooja külge ja lasi kätel käia. Mõtted jooksid jälle mööda igapäevaseid muresid, elu siin ääremaal oli nagu lekkivasse paati sattunud merehädalisel – pidevalt peab vett välja kühveldama, et pinnal püsida. Nagu piimagagi, seda oli palju rohkem, kui nad Meeriga tarvitada jõudsid. Kahe päevaga korjus kaevu paar mannergutäit, mida tuli ülepäeviti ristteele piimaautosse viia. Kilomeeter sinna, teine tagasi, see polnudki teab mis raske, aga autot pidi alati pikalt ootama, see tuli, millal juhtus, ja kodused toimetused jäid kõik tegemata. Heinateol on hommikuti just kõige parem niiduaeg, rohi on kastemärg, aga näe – peab maantee ääres istuma… Ka elamine tahaks siit-sealt kohendamist, köögi aken on ära vajunud, klaas välja kukkumas, ei teagi, kas saab asja või peab uue tellima. Või siis katus, mida läinudsügisene torm armutult räsis – nüüd tilgub suurema vihma korral sahvris läbi. Hea veel, et kambrite kohalt terve on, aga kauaks sedagi… Peab katusele ronima, äkki saab midagi teha, mõne rootuusti vahele torgata või… Aga see pikk redel, veel Alberti tehtud, on pehastunud, ei tea, kas enam kannabki. Kui sealt alla prantsatad ja jalaluu murrad, sured sinnasamasse seina äärde. Jaaniku on üksik koht, abi pole võtta kuskilt…
Sünged mõtted tulevad inimesele enamasti siis, kui kuskilt valutab või muidu mure vaevab. Saima oli niiviisi heietades lüpsi lõpetanud, piima ära kurnanud ja keti otsas kaevu jahtuma lasknud. Kõik see käis harjunud rütmis, mehaaniliselt, mõtted liikusid oma igapäevaseid radu ja ekslesid siis jälle kummalisele linnamehele. Evald läks talle hambavalurohtu tooma… Hea põhjus, et minna ja kaduda, ega ta enam ei tule, läks ja tont temaga! Ja miks ta peakski tagasi tulema, kui ma tema nii tõredalt vastu võtsin? Läkski samamoodi, kui teised enne teda on läinud!
Korraga haarasid naist enesehaletsus ja kahetsus. Nutmine oli talle võõras, pisarad olid lapsepõlve ununud, sest lapse nutt oli pannud vana Liine alati tänitama ja sedamaid kätt vitsa järele sirutama. Nutmise lõõgastavat toimet Saima ei tundnudki ja sellepärast tekitas niisugune teda üpris harva külastav nõrkusehoog vaid võimetut viha.
„Kuradi traaditõmbaja… Tuleb siia inimesi hullutama ja kaob! Parem, kui teda poleks olnudki!” käratas Saima üsna valjult ja see tõi natuke kergendust. Kohe pärast seda aga sundis miski teda ümber pöörama ja esimesel pilgul naine ei uskunud oma silmi – linnamees Evald astus pika sammuga mööda õuerada.
„Tulid… tagasi?” ütles Saima ja ta polnud seejuures vist eriti aruka näoga.
„Ma ju läksin sulle rohtu tooma! Kas ikka veel valutab?”
„Ei… Jah… Valutab jah,” kohmas naine.
