maja oli tühi ja Evald lasi pilgul ringi käia. Esimene kord siia kööki sattudes oli ta võõra elamise liigset silmitsemist vältinud, nüüd polnud kedagi häbeneda.
Jah, see kodu oli kehvake, aga korratust poleks perenaisele küll saanud ette heita. Kiviplaatidest põrand oli pühitud, kambri ukse ees isegi jupike kaltsudest kootud põrandariiet, seinal tiksus vanaaegne kell, kettide otsas kuusekäbikujulised pommid. Pliidile asetatud nõuderestile olid kuivama pandud paar taldrikut ja mingi kausike, keset tühja lauda seisis alustass veega, milles ujus kärbsemürgipaber.
Näe, kärbsemürki ta ikka kasutab! Miks ta neid tüütuid tiivulisi surnumatja labidaga taga ei aja nagu lutikaid? sähvatas mehe peas muigamapanev mõte.
Kumbagi ei paistnud kodus olevat, ei Saimat ega Meerit. Ja uksed lukustamata! Kas oli midagi juhtunud, et niiviisi… tekkis Evaldil pettumussegune kahtlus. Jätta mürk pudeliga lauale ja ära minna? Ei, seda ei tohi, mine tea, mis juhtuda võib. Kommid küll, aga… aga ka nende eest tahaks vähemalt tänulikku naeratust saada. Šokolaadikommid, mine tea, kas selles majas niisuguseid kunagi söödud ongi!
Mees kõndis nõutult õuele. Pani portfelli majatrepi aset täitvale lapikule kivile ja jäi, käed taskus, ümbrust uurima. Kas nad läksid merele põhjaõngi panema? Ei usu, justkui vara veel, päike suures kõrges… Mis teha? Mürgipudel kuskile ära peita ja minema minna? Tunnistada, et see Saatuseks nimetatud vanamees on oma kõikesuunava, vahel üsnagi karvase käe vahele pistnud – selleks et tema, Evald Sepper, oma sirgelt teelt kõrvale ei eksiks?
Füüsika isa Isaac Newtoni poolt sõnadesse pandud seadus, et igale mõjule on ka vastava suurusega vastumõju, kehtib mingil moel ka inimese mõttetegevuse kohta. Sest niipea kui üritatakse vastu võtta mõni ebameeldiv otsus, hakkab tööle ka vastassuunaline jõud, mis selle otsuse ära muuta tahab või vähemalt kahtlaseks tunnistab. Seda jõudu tundis Evald eriti selgelt, kui ta oli mõned sammud tuldud teed tagasi kõndinud.
Sul pole ju kuskile kiiret, miks sa ei võiks oodata? Uksed on lahti, nad pole kaugele läinud, painas keegi, ja mees jäigi seisma. Leidis tee veeres paraja põlvekõrguse kivi ja istus sellele. Jõudis seal istudes peaaegu kahetsema hakata, et oli paari aasta eest suitsetamise maha jätnud – see tegevus oli aja parajaks tegemise juures tõepoolest asendamatu, mis sest, et pidi tervisele kahjulik olema… Siis, kümmekond minutit istunud, arvas ta hääli kuulvat. Mees tõusis kivilt ja vaatas küla poole ning varsti märkaski omamoodi killavoori lähenemas – kõige ees Saima, tema järel ohelikku pidi punasekirju lehm ja kõige lõpus vitsaga vehkiv Meeri.
„Tere õhtust… Arvasingi, et ega te kaugel ei ole, uksed puha lahti.”
Enne, kui Saima midagi vastata jõudis, teatas Meeri ootamatult julge häälega:
„Meie käisime lehmaga pulli juures!”
„Seda jah… Hakkas teine juba eile otsima ja… Et siis tere, ikka tulite…” sai ka Saima jutuotsa lahti.
„Me rääkisime ju – sina!” tuletas Evald meelde.
„Nojah, aga ma ei uskunud, et me enam näeme. Seda jah…”
Kuidagi napisõnaliseks oli see rannanoorik vahepeal jäänud, lasi lehma päitsete külge seotud oheliku lõdvemaks ja too hakkas sedamaid teeäärset rohtu nosima. Midagi isuäratavat seal ei kasvanud, aga rannaloom oli ilmselt piskuga harjunud.
„Ma ju lubasin lutikamürki tuua, sellepärast tulin,” õigustas Evald.
„Nojah, aga… Eks neist saab ka teistmoodi lahti kui linnamürgiga.”
„Arvad, et ikka surnulabidaga?”
Saima ei vastanud, vaatas nagu tüdinult kõrvale mere poole, kuigi seal midagi erilist näha ei olnud. Laps oli ees maja juurde läinud, nüüd seisid nad teerajal kolmekesi – Saima, Evald ja lehm.
„Lähed kodunt ära, uksed kõik lahti…” ütles Evald noomivalt.
„Ei siin käi keegi! Ja mis mul varastada on? Mitte midagi!”
„Sul on täna paha tuju, jah?”
„Kellel minu tujuga asja!”
„Ma… tahaksin sind natuke rõõmsamaks teha,” ütles mees ettevaatlikult.
„Millega? Kutsud jälle lakka või?” sähvas naine.
„Saima… Ma ei võtnud ju sinult midagi vägisi, eks?”
„Ja nüüd tuled tagantjärele haugutama!”
Evald vaikis. Ta võitles endas järjest tugevamaks muutuva sooviga paar kõva sõna öelda, kannal ringi pöörata ja minema minna. Igaveseks… Aga ometi ta ei läinud, vaid juurdles – mis on selle naise sisse läinud? Kumb oli õige Saima, kas see, keda ta eelmisel korral oli kohanud, või tänane?
Naine oli nähtavasti järele mõelnud ja hakanud oma tõredust kahetsema. Küsis üsna leplikult:
„Et tõid lutikamürki või?”
„Nojah… Siin sees on, pudelis…” Evald kergitas portfelli.
„Ega ma neid mürke ei salli, aga kui tõid… Ma maksan sulle kinni.” Vastust ootamata sikutas naine lehma kodu poole liikuma ja Evald jäi lehma sappa viimasena astuma.
Jälle lasen ennast vedada… Just nagu see lehm, aga nähtamatu köie otsas… mõtles mees, aga see polnud etteheide iseendale. Hetkel tundis ta rohkem heameelt selle üle, et naine oli leebunud ja oma algse tõrjuvuse jätnud.
Saima kinnitas lehma maja taga köietusketi otsa.
„Mis see mürk sul maksab?”
„Mitte midagi! See on odav, raha ma ei taha.” Evald raputas pead.
„Mis sa siis tahad? Ilma ei saa mitte midagi – näe, praegu käisin lehmaga pulli juures ja homme pean minema pullipäeva tegema,” seletas naine tujutult.
„Pulli…päeva? Mis see on?” Niisugune sõna pidi Evaldi arvates kõike muud tähendama kui tööd, aga Saima seletas:
„Eks praegu on heinatöö… Sügisel oleks kartulit võtma pandud.”
„Aga mis see on – pullipäev?”
„Linnamees ikka oled! Ma ju ütlesin, et ilma ei saa midagi. Kui lehmaga pulli juures käid, pead selle eest maksma. Või siis ühe päeva tööd tegema. Elajas vaid korra kargab, aga selle eest peab päev otsa vehkima heina niita.”
„Ahah…” ühmas Evald, oskamata muud öelda. Siis aga tuli talle meelde pintsakutaskus pungitav nutsakas, ta sikutas selle välja ja ulatas Saimale.
„Mis see veel on?” Selle asemel et ulatatu vastu võtta, astus naine isegi sammu kaugemale.
„Kommid! Meerile… Šokolaadikommid!”
„Šokolaadikommid? Ei neid tohi lapsele anda!”
„Taevakene, miks siis?”
„Need panevad lapsel kasvu kinni! Liine õpetas, et ei tohi!”
„Rumal jutt…” Evaldi käsi kommituutuga langes nõutult alla. Ta oli tõepoolest ebausu ja eelarvamuste maailma sattunud.
