ajab hirmu peale! Kui konn tee peal kükitab, siis ma lähen kaarega ümber, see on paha märk.”
„Konn on ju süütu loomake, mis temast karta! Sööb ainult kärbseid ja nälkjaid, tema ei tee kellelegi kurja,” oli nüüd Evaldi kord oma teadmised teisele vastu panna. See rannatüdruk oli tõesti omamoodi, midagi niisugust, nagu ühes kunagi nähtud filmis… Mis selle filmi nimi oligi? Metsik… Ah jaa, „Metsik Bara”, ainult et too plika seal filmis oli mustapäine, see siin aga hoopiski hele.
„Eks vana Liine õpetas mulle kõik ilmatarkused selgeks! Alguses oli tige, aga pärast, kui haigeks jäi, siis sai aru, et ta ilma minuta ei saa läbi, ja hakkas õpetama. Siis ta enam ei löönud ega tänitanud… Mina tegin süüa ja talitasin, tema oli voodis ja muudkui rääkis!” seletas Saima, harutas õngeliini otsamärgi emanööri küljest lahti ja hakkas ees kalda poole sumama, kalakoti puldanrihm ümber kaela.
Evaldil oli jälle mõtlemisainet. Saima kardab konna – see kõlas nagu anekdoot. Muidugi, konna lemmikloomaks pidada oleks raske, ikkagi külm ja libe elukas, aga et karta… Ja samas oli naine äsja paari-kolme vaksa pikkuse angerja paljakäsi kotti toppinud, kartmata ja jälestust tundmata. Kummaline naine, tõesti omamoodi vastuoluline looduslaps, kes on siit-sealt kuuldud ebatõed ja uskumused kriitikata omaks võtnud.
„Mis kell sa pead meeste juures olema? Mis kell töö hakkab?” heitis eessammuja üle õla mehele küsimuse.
„Ega me siin minutipealt… Aga kaheksaks oleks viisakas kohal olla.” Evald kujutles brigaadikaaslaste muigel nägusid – nii oli ka tema hommikuti vaadanud öistelt eksirännakutelt saabujaid. Nüüd on siis järg tema käes, paraku küll mitte esimest korda. Ainult keegi ei saa väita, et temaga selliseid öiseid hulkumisi tihti juhtuks.
„Siis ma jõuan sulle süüa teha! Löön paar muna pannile, kalaga ei hakka praegu jändama.” Saima kiirendas sammu, et ikka jõuaks, ja Evald ei hakanud vastu vaidlema – kõht nurises päris nõudvalt juba õhtust peale.
Eks ta nüüd kutsub mind tuppa… Näen ära, mismoodi ta elamine on. Küllap on laps ka üles tõusnud, näen tedagi, mõtles mees tõelist huvi tundmata. Parema meelega oleks ta kohe Pikkpõllu poole astuma hakanud – sellega võiks seikluse lõpetatuks lugeda. Sest iga siin viibitud tund seob teda selle kummalise naisega aina rohkem… Saima ümber oli tema ligitõmbavusest hoolimata liiga palju võõrast, kohati täiesti arusaamatut müstikat; nende vahel seni toimunust hoolimata elasid nad eraldi maailmades, mida lahutas selge ja ületamatu piir.
„Lähme sisse, eks Meeri on juba üleval! Tema on mul hästi iseseisev, peab palju üksinda kodus olema, harjunud…” rääkis Saima maja juurde jõudes ja samas kaduski kääksuva ukse taha.
Ka see uks tahaks kõbimist… Muidu veel käiks, aga hinged on järele andnud, hindas Evald. Kas tõesti sisse minna? Aga miks mitte?
Väljas valgusega harjunud silmadele oli esik kottpime ning ka sealt edasi valitses hämarus. Köök oli suur ja… kivipõrandaga! Suured korrapäratu kujuga paeplaadid olid ukse alt ja pliidi eest siledaks kulunud, isegi muldsed vuugid jalgadega läikima lihvitud. Evaldile tundus, et ta on üle selle läve astudes ajas pika sammu tagasi teinud. Vähemalt viiskümmend aastat kui mitte enam.
„Meeri!” hüüdis Saima kuskile tahapoole ja hetk hiljem ilmus tagakambrit ja kööki eraldavate kardinate vahele ukseavasse lapsenägu.
„Tule, ütle onule tere!”
Meeri polnud aldis käsku täitma. Põrnitses võõrast tulijat ja krousis kardinapooli näo ümber veelgi rohkem kokku, nagu tahtes sellega end ära peita, kuigi nägu jäi nähtavale.
„Tule nüüd välja!” Saima lükkas kardina kõrvale ja haaras lapsel käest. Vedas ta lausa jõuga kööki. „Ütle onule tere!”
Tüdrukuke raputas kangekaelselt pead. Nüüd sai Evald last silmitseda – samamoodi linalakk, aga nina polnud Saima moodi. Ja silmad olid hoopis tumedad – või tundus see vaid siin hämaras nii?
„Las ta olla, küll pärast ütleb… Tere, Meeri!” tegi mees esimesena algust, aga seegi katse jäi vastuseta. Silmad hakkasid hämara köögiga harjuma ning Evald märkas lapse näol mitut punast plekki. „Millest need…?” küsis ta Saima poole pöördudes.
„Ah, eks ikka lutikad… Nendega ma olen hädas! Vanamutt õpetas küll, et tuleb surnuaialt labidas tuua ja sellega põrutada, et siis kaovad ära, aga tühjagi!”
„Surnuaialt… labidas? Mis sellega?”
„Noh, niisugune labidas, millega on surnule hauda kaevatud. Selles pidi teise ilma saatmise vägi sees olema. Kui sellega vastu seina lüüa, surevad lutikad ära,” seletas naine. Ta oli vahepeal varrega malmpanni pliidile pannud ja üritas kiiresti pliidi alla tuld läita. „Mutt niimoodi õpetas, aga…”
„Püha müristus! Ja sina usud niisugust jama?” Evald oli keeletu.
„Noh, eks… eks vanarahva tarkus on rahvast alati aidanud,” kohmas Saima vastuseks, ise Evaldi poole vaatamata. Ilmselt oli ka tema vähemalt selles tarkuses kahtlema hakanud. „Aga lutikatest peab lahti saama!” ütles ta siis õigustavalt.
„Loomulikult! Aga selleks on teistmoodi vahendid! Mürk, see tapab kohe!”
„Ei, mürki ma kardan, seda ma ei taha!”
„Kui sa sellega korralikult ümber käid, ei juhtu midagi! Pead toiduainetest eraldi hoidma ja käsi pesema ja…” Mis kurat ma siin üldse õiendan? sähvatas mehe peas mõte. Just nagu mul oleks tema ja tema lapsega midagi tegemist… Elagu nii, nagu oskab, ajagu või pressrauaga oma lutikaid taga! Aga see protestisööst möödus kummaliselt äkki ja ta ütles endalegi ootamatult: „Kui ma nüüd linnast tulen, siis toon sulle lutikamürki. Saad neist söödikutest lahti!”
„Ega ma ei taha…” jonnis naine nagu väike laps, aga tema toonis oli märgata järeleandmist. Tuli oli hakanud pliidi all lõõmama, Saima lisas veel peeneid oksi ja otsis siis kapist viis muna, et need pannile lüüa.
7
Jaaniku oli endale lapsehääle majja saanud, aga elu selles üksikus talus ei läinud sugugi Alberti tahtmist mööda. Laps, lapsed – see oli olnud talle abielu loomulik kaasanne, need pidid ilmuma varsti pärast seda, kui nad Liinega kihelkonnakiriku altari ette astusid ja seal meheks ja naiseks kuulutati. Aga ka abiellumisel oli oma eellugu olnud, mis peretütrele silma heitnud kalasulase muutis Jaaniku talu jaoks hoobilt vajalikuks, isegi asendamatuks: Madis, Liine isa, kes Alberti oli paati aerumeheks, seega kalasulaseks palganud, jäi merre.
See hiline septembriõhtu oli Albertile kogu eluks mällu jäänud. Eelmisel päeval olid nad peremehega võrgud Valgerahu taha suurde merre viinud, ilm oli siis parajalt vaikne ja miski ei andnud märku, et öösel võiks tuul tõusta. Hommikuks oli aga taevas pilve kiskunud, piiritu veeväli näitas valgeid hambaid nagu hammustada ähvardav koer ning Madisel jäi üle vaid murelikult mere poole vaadata.
„Ei praegu ole minekut… Ootame õhtuni, siis ehk rahuneb maha,” arvas ta. „Eile ma uurisin taevast, polnud kuskilt näha, et pikka ja kõva tuult teeks…”
„Nojah, eks võrgud peab ikka kätte saama,” oli ka Albert nõus. Võrgud olid kalamehele sama, mis talumehele hobune ja põllutööriistad. Võrkudest ja kalasaagist olenes siin rannakülas kogu elu.
Päev venis pikkamisi, aga tuule alanemisest polnud mingit märki. Madis käis mitu korda õues, uuris ilma ja ütles siis ohates:
