Ning nähes, et naiselt enam vastuväiteid ei tule, pöördus Albert Erna poole.
„Sina mine poodi ja helista haiglasse. Kui tüdruk on terveks saanud ja koju lubatakse, võtame kuskilt hobuse ja toome ta ära. Kogu lugu! Praegu on hea aeg minna, merele veel ei pääse. Paras ära käia.”
„Just-just! Ma lähen kohe praegast ja uurin järgi! Eks Poe-Illil on need numbrid kõik teada. Ja keskjaamast võib ka küsida!” Erna taandus ukse poole, heites veel Liinele pilgu, nagu kaaludes, kas temale midagi veel eraldi ütlema peaks. „Olgu siis nii, jah… Olge terved!”
Erna oli läinud, aga õhk Jaaniku köögis algavast tülist raskeks muutunud. Liine istus, suu endistviisi kokku surutud, aga see oli otsekui suletud pais, mille taha järjest enam vallandumist nõudev viha kogunes. Albert seevastu oli oma saanud ja tundis nüüd tillukest hingepiina, et ta polnud naise vastuseisust väljagi teinud.
„Vaataks siis ka midagi hommikust hamba alla… Linnupetteks või nii,” arvas ta leplikult, aga Liine polnud sellel lainel. Pais murdus.
„Sina mine koera tagumikku! Nüüd oled mulle kogu küla ees häbi teinud, ega Erna seda oma teada ei jäta, et Jaanikul niiviisi…” vuristas naine sülge pritsides.
„Oota-oota, mis ma sulle siis ütlesin? Oli seal midagi valet või?”
„Ütlesid, et ma olen justkui aher lehm, vaat mis!”
„Ei ütelnud, ära aja võltsi!” tõstis ka Albert häält.
„Ütlesid jah! Või… või siis tahtsid ütelda!”
„Ah, sa võid ise minna…” Mees lõi käega, ta teadis, et Liine niipea ei jäta, ja nii oligi – sedamaid hakati pahandust suureks puhuma.
„Eks Erna tuligi sinu juurde, mitte minu juurde… Sa ajasid talle ju Mihkli sünnipäeval purjus peaga käed külge, eks talle hakkas meeldima! Ise vana mees, aga ikka veel täkku täis!”
„No see on küll lori! Kes seda rääkis?”
„Ise nägin, ega ma pime ei ole! Läksid pärast Erna kõrvale istuma ja…” Liine oli soone peale saanud, tillukeste mälust leitud mosaiigikildude vahele oli fantaasia abil juba ahvatlev tervet pilti luua. „Igatahes katsusid ta põlve küll, kindlasti proovisid kätt ka kõrgemale ajada! Oli hea, eks?”
„Seda sa nägid küll unes.”
„Või unes… Ma ju istusin sealsamas üle laua!”
„Kuidas sa siis näha said? Oleks sa laua all istunud, siis küll.” Albertile hakkas naise väiklane vihakiskumine juba nalja tegema. Temaga oli ikka nii – algul ajas vihale, aga kui teine ei taltunud, püüdis mees oma üleolekut mõnda satiirilisse ütlemisse panna.
Liine jäi tusaselt vait, just nagu oleks kott, millest ta oli süüdistusmaterjali välja kiskunud, äkki tühjaks saanud. Mõlemad istusid vaikides tükk aega ja siis küsis naine juba vihata, aga siiski etteheitval toonil:
„Ja sa mõtled tõesti selle Kaarepi plika meile kaela võtta?”
„Mõtlen! Päris kindlasti!”
„Ja kui mina nõus ei ole, mis siis?”
„Siis… Siis mina ütlen oma koduväi-kohast lahti ja lähen kuskile, kus paremad inimesed elavad! Nüüd, pärast sõda, on vabasid naisi jalaga segada.”
Liine surus jälle suu kokku. Albertil oli õigus, liigagi õigus.
4
Autokraana nokas kõikus raske betoonpost, kaks meest püüdsid seda paigale sundida ja otsapidi äsjakaevatud auku juhtida.
„Maina! Pikkamisi!” karjus Evald kraanajuhile. Pärast paari ebaõnnestunud katset leidis posti tüveosa augu ja libises allapoole, kuni põhi vastu tuli.
„Stopp! Aitab, hoia nii!”
Mehed võtsid labidad ja hakkasid kruusasegust kivirähka posti ümber auku kühveldama.
„Ah et said otsa peale? Tulid hommikul tädirannast otse, jah?” küsis Paul mütsisirmi alt kaaslasele kavalat pilku heites. Evaldi ase nende Pikapõllu lakapealsel oli sel ööl tühjaks jäänud.
„Mis tädirannast…” torises ta tõrjuvalt. „Sain eile poe juures ühe tuttava inimesega kokku, hakkasime rääkima ja tuli välja, et siin lähedal elab üks minu kaugelt sugulane! Eestimaa on ju väike… Läksin õhtul sinna ja juttu oli poole ööni, kutsuti veel tagasigi.”
„Nonoh…” Paul muigas, kaaslase jutt, veel enam selle esitus ei tundunud eriti veenev olevat. Tegelikult, tõele au andes, oli selles muiges omajagu kadedust.
„Jah, tuli välja, et tema on minu… vanaonu naise vennatütar! Pole just lähedalt sugulane, mis?” sai Evald oma arust hästi väljakukkunud vassimisega hakkama ja oleks selle peale peaaegu naerma hakanud. Sest see kõlas peaaegu samuti kui üldtuntud ütlus – naabri lehma lellepoeg.
„Mis sellest, peaasi et noor ja ilus on ja oskab vigureid teha…” irvitas teine. Nädalaid kodust eemal töötavate meeste mõtted hakkavad paratamatult teatavate teemade ümber tiirlema.
„Noor ja ilus… Tead, ta on vist juba kuuekümneaastane vanamutt! Aga tahtis nii oma perekonnaasju rääkida ja… Üksiku inimese asi, kaua sa neid lugusid ainult kassile seletad! Eks ma lubasin mõni õhtu jälle minna. Saab kõhu korralikult täis süüa, see on peaasi!” Rääkides ei vaadanud Evald Pauli poole, oli keskendunud tööle, pealegi ei tundnud ta niisuguse improviseeritud vale pärast mingit ebamugavust. Mõned mehed rääkisid seda laadi seiklustest ka hooplevalt ja otsesõnu, jutu saatjaks rahulolev muie, aga Evald polnud seda sorti. Pealegi – mine sa tea, mis siis juhtuda võib. Mõni hakkab äkki Saima juurde kaasa tikkuma või tabab see juturing bumerangina teda ennast. Ettevõtte ühispidudest on ka Aili osa võtnud, brigaadi mehed talle nägupidi tuttavad, trehvavad äkki kogemata kokku. Pea siis ei või mõni neist muigega vihjata, et näe, sinu mehel oli seal rannakülas etem elu kui meil… Ei, kindlam on seda valeliini edasi ajada.
„Nii et sa voodisooja ei saanudki?” uuris Paul kahjurõõmsalt.
„Kui sul on isu selle vanamuti juurde ehale minna, ma võin teid tuttavaks teha!” lubas Evald lahkelt, ning see oli nagu trump, mis mängutihi kinni lööb ja mängust välja viib. Paul jättiski pärimise, seda enam, et auk oli juba poolenisti kruusaga täidetud ning oli viimane aeg seda tihedaks tampima hakata. Edasi tegutsesid mehed vaikides, aga Evaldi silme ees virvendasid jälle mälupildid linalakalisest, naiivsest, aga omamoodi veetlevast rannanoorikust. Mõte, et ta Paulile rääkides oli äsja Saimat kuuekümneaastaseks nimetanud, ajas vägisi muhelema, järele mõeldes tundus selles ütlemises siiski ka mingi tõetera sees olevat. Kummaline vastuolu, mida Evald oli juba Saimaga õngi lastes märganud, oli veelgi sügavamaks, isegi veidraks osutunud. Noor, kõigiti meeldiv naine, aga kohati tõesti iganenud, lausa kuuekümneaastase mõtteviisiga… Just nagu oleks tõesti sajandi alguses, kuskil Jaapani sõja ajal sündinud!
Päike oli alumise servaga juba mereselga puudutanud, kui Evald pikkamisi, ikka veel kõheldes ja kaalutledes Saima kirjeldatud maja juurde jõudis. Jaaniku talu, oli naine öelnud, aga sellest ütlemisest polnud mingit abi – ei olnud siin mingit nimesilti ega ammugi mitte inimest, kellelt teed küsida. Ega Evald polekski küsinud, vargile minnakse alati vaikides ja end varjata püüdes, aga kui ta nägi, et juhatatud talu on tõesti üksik ja külast kaugel,
