on palju kasu – peale valguse veel televiisor ja pesumasin ja…” Evaldil ei tulnudki rohkem elektrist tulenevaid hüvesid meelde, sest Saima öeldu oli teda tõeliselt šokeerinud. Mõelda, et tänapäeval, kahekümnenda sajandi kuuekümnendatel aastatel, ei osatagi elektrist puudust tunda! Hetkega asetus naine Evaldi liigitusskaalal hoopis madalale positsioonile, peaaegu primaatide hulka.
„Mina olen harjunud ilma läbi saama, jäägu need vigurid linna- ja aleviinimestele! Aga valgust oleks küll vaja… Raadio mul on, pisike, patareidega.” Nüüd kõlas Saima toonis isegi omajagu uhkust. „Raadiot ma kuulan, kuuldemänge ja…”
„Mhmh…” Evald noogutas, aga ei suutnud oma pettumust varjata. Hakkas isegi kahetsema, et oli võõra nooriku meeldivast välimusest end eksitada lasknud ja talle appi tulnud. Polnudki rannaroos, kibuvits, vaid samasugune ilmetu merihein nagu see, mis alatasa oli tema landi külge haakunud.
Edasi töötati vaikides, kuni emanöör lõppes ja Saima seni järele veetud otsamärgi selle külge sidus.
„Nii, ongi kõik! Hommikul peab vara tulema, suuremad rabelevad muidu lahti. Sa võid liiva kastist välja raputada, mis sa tühjast tassid, teinekord panen uue.” Naine hakkas kalda poole sumama, tühjaks saanud kast jäigi Evaldi kaenlasse ja ta pidi tahes-tahtmata naisele järgnema. Saimale oli vesi vööni ulatunud, märg piirjoon tema seljal oli selgesti märgatav; sedamööda, kuidas nad kaldale lähenesid, kerkis naise nõretav sitskleit veest, juba hakkasid paistma päevitunud jalad ja mööda neid valgus kleidist vesi alla. Õhuke läbimärg riie kleepus niuetele, joonistas reljeefselt välja kõik selle, mida kleidike oli seni varjanud, ja ootamatult tundis Evald kihku. Tundis ürgselt nimetut tõmmet seda ahvatlevat naist omada.
Tal on ikkagi kuratlikult ilus keha! Kuidas saavad nii ilusas kehas nii lollid mõtted liikuda – ei tahagi elektrit ega televiisorit… mõtles mees. Aga mis see minu asi on, eks igaühel ole oma tõekspidamised. Kõigepealt on ta ikkagi naine. Ilus naine, kurat võtaks!
Lausa sirget rada mööda polnud Evald oma senise kümneaastase abielu jooksul kõndinud, aga enne eksisamme (või oleks õigem öelda – komistamisi?) oli ta alati iseendaga võidelnud. Nii nagu kõik need, kes oma paremat ja moraalsemat poolt jäädavalt hüljanud ei ole: algul võitlus ja hiljem, allajäämise puhul, kahetsus. Omamoodi kassiahastus, mis küll pead valutama ei pane, aga seda enam südant ja hinge pitsitab.
Kaldale jõudnud, pöördus naine tuldud teerajale, ilma et oleks sõnagi lausunud. Ta oleks justkui loomulikuks pidanud, et mees talle järgneb. Vähemalt sinnani, kuhu Evald oli oma spinningu jätnud, tundus niimoodi minek loogiline, aga mis edasi? vilksatas mehe peas, kuigi hetkel see ei paistnudki oluline. Tagapool astuja oli haaratud talle pakutavast vaatemängust, ta jälgis eesminejat pingsalt ihaleva pilguga, nagu püüaks neid pooleldi aimatavaid ahvatlusi mällu talletada, samaaegselt endalt jälle kõhklevalt küsides – mis saab edasi?
Nad jõudsid kohani, kus mehe spinninguritv pajuoksale nõjatus, ja naine peatus.
„Anna see kast nüüd minu kätte… Kas sul rohkem riideid polegi kaasas?”
„On, on… Seal eespool, peitsin põõsasse, kui vette läksin.”
„Ahah.” End Saimaks nimetanud noorik pöördus jälle minema, ning see sõnatu minek hakkas Evaldit veelgi enam häirima. Korraga tundis ta end koerana, kellel pole õigust omatahtsi liikuda ja keda nägematu nööri otsas talutatakse. Nüüd kandis noorik jälle kohmakat õngekasti puusal, tema keha oli sellest kiiva kiskunud ja samm polnud enam nii veetlevalt nõtke kui enne; lummus hakkas hajuma ning mehe keelav sisehääl sai üha enam kuuldavaks. Ta aeglustas nimme sammu, et noorik saaks rahumeeli oma teed minna.
Mingu! Põnev oli, aga… Nii on parem! mõtles mees millegipärast neelatades ja jätkas juba ennast noomivalt: kurat, nagu kits kahe heinakuhja vahel, minna või mitte minna…
Naine oli tosina sammu jagu ette jõudnud, peatus ja vaatas tagasi.
„Jääd sa siia või? Tahad veel lanti visata? Täna kala ei ole!”
„Ei, ma… Panen riidesse ja kõnnin Pikapõllule, me oleme terve brigaadiga seal ankrus. Lubati isegi lakka magama. Siit paar kilomeetrit.”
„Ma tean küll… Kas piima ei taha juua? Mul on õhtust lüpsmata.”
„Piima? Ma ei tea…” Lollimini poleks vist olnudki võimalik vastata, isegi Saima muigas.
„Noh, kui teada saad, eks siis tule! Siit küla poole metsa servas esimene maja. Suur kask õues ja rookatus… Ega siin lähedal teisi ei olegi.” Naine upitas kasti paremini puusale ja pöördus minekule. Ta oli kõik otsad lahti jätnud, ainuüksi Evaldi otsustada. Otsekui teadlikult selleks, et mees edaspidi vaid iseennast süüdistada saaks – juhul, kui ta läheb ja nende vahel tõesti midagi keelatut toimub.
Kurat! Evald istus kivile, et ennast natuke koguda, ja tundis, kuidas märjad ujumispüksid ihu vastikult kirvendama panid. Sume ja lämbe suveõhtu, loojuma valmistuv päike, mis piiritu veepinna hiigelpeegliks muutis – kõik see oleks ju imeilus olnud, aga kivil istuv mees enam looduse ilu ei märganud. Tema oli raske valiku ees – kas minna või mitte? Tegelikult polnudki see enam valik, vaid seda laadi võitlus, kus võitja on ette teada. Evald teadis, et ta läheb. Ning võitlus iseendaga seisneski vaid selles, et minekule sobivaid põhjendusi leida, niisuguseid, mis ammugi püstitatud keelumärke eirata lubaksid.
Mees tõusis kivilt ja kõndis endaga pahuksis olles sinna, kus tema riidepundar oli pajupõõsasse peidetud. Võttis märjad ujumispüksid jalast ja seisis siis end kuivatades liivasel rannaribal porgandpaljana, nagu tahaks trotsida maailmas valitsevaid ja hetkel teda ahistavaid komblusnorme. Seisis väljakutsuvalt, ennast varjamata, sellega ennast justkui igasugustest moraaliseadustest vabaks kuulutades. Veel enamgi – sel hetkel oleks ta tahtnud luua koguni uued seadused, mis tal lubaksid end Saimaks nimetava nooriku rookatusega elamu ilma südametunnistuse piinadeta üles otsida.
Siis mees riietus. Pikkamisi. Võib-olla oli see nimme aeglane tempo esile kutsutud ähmasest lootusest, et niiviisi aega võites suudab ta sellest nimetust kutsest ikkagi võitu saada. Aga ei – kui ta oli riided selga saanud ja spinninguridva võtnud, hakkasid jalad nagu iseenesest astuma sinnapoole, kuhu noorik oli osutanud.
3
Varakevadine lumelörtsine öö hakkas hommikusse jõudma. Ilm oli pilves, aovalgus tungis visalt ühtlasest tihedast vatist läbi, aga ometi oli köögis juba nii valge, et Liinel polnud vaja tuld üles võtta. Albert jäi kambrisse magama, temal polnud kiiret kuskile, meri oli veel rüsijää all – kui teeks maatuult, siis vast… Siis saaks värske kala jälle lauale.
Liinel oli parajasti kasetohuriba käes ja ta püüdis pliidi alla laotud puid süüdata, kui ootamatult uksele klopiti.
Kes seal nii vara…? Arvata viiekümnene naine ajas end sirgu ja kõndis ukse poole. Koputati jälle, seekord nõudvamalt, aga ka kuidagi hädaliselt.
„Tulen-tulen… Kes seal on?” Vastust ootamata avas Liine ukse, siin kalurikülas ei osatud võõraid karta. „Erna! Mis sina siis nii vara?”
Ukse taga seisis tõepoolest Umbuse Erna, küla teises servas elav pereema, aga ehmunud ja ärevil.
„Lase ruttu sisse, ma jooksin kiiruga… Kaarepi pere viidi täna öösel ära!”
„Kaarepi pere…” kordas Liine. „Kuhu siis, kes viis?”
„Küüditatakse! Jälle küüditatakse, nii nagu neljakümne esimesel!”
Liine
