mõned korrad elus. Täitsa töötas, kuigi natuke õudne on ta ka. Täna hommikul tegin seal juba herkuloputru. Ma ei tea, kust see sõna praegu tuli, herkulo. Ma ei kasuta seda muidu küll juba ammu. Vanasti kodus ikka räägiti erkulapuder. Ma ei sallinud seda. Nüüd väntasin Denderwindekest, seljakott seljas, mäest üles, herkulopakk kotis. Vastikustest võivad kergesti saada harjumused ja isegi sõltuvused. Kuigi ma siiski eelistaksin muid pudruhelbeid, aga hea, et kaerahelbeidki oli. Näiteks piim on isegi SPARis ainult see kauasäiliv, vastiku maitsega. Flaamid ei paista piimale suurt rõhku panevat, jogurteidki on piiratud valik, Prantsusmaaga võrreldes. Ju nad söövad rohkem liha. Oli ainult mingi lait battu, klopitud piim, huvitav, mis see veel on. Järgmine kord ostan prooviks.
Firati – tegelikult see hääldatakse Frat ja see on see, mis kurdi keeles on järele jäänud Eufratist, nii et üks väga iidne jõgi voolab siin üle koridori, aga rootslased ütlevat Fiirat – Firati õnnetuse üheks põhjuseks, mida ta mulle eile viskiklaasi juures pihtis ja mis lasi mul ennast suhteliselt õnnelikuna tunda, on see, et ta pole linnas. Ta on linnainimene. Stockholmis, mida ta armastab (ja minu meelest on see maailma kõige rusuvam linn oma vaikses igavuses), käib ta hommikuti kohvikutes kirjutamas. Seegi on üks huvitav kultuuriline klišee, see kohvikus kirjutamine. Aga miski ei tööta kultuuris kindlamini kui klišeed. Kuuekümnendate eesti kirjanikud kirjutasid kohvikus, Viivi Luik, tal on sellest luuletusigi. Ka mina olen proovinud, aga pole eriti midagi välja tulnud, jään niisama ringi vahtima. Sellest ma saan küll väga hästi aru, mida Firat rääkis, et kohvik peab olema piisavalt võõras või et tema peab seal võõras olema. Et kui ta on ühes kohvikus juba nädal aega igal hommikul käinud ja teda hakatakse seal kõnetama, siis ta peab teise üle kolima. Huvitav, kui palju seal Stockholmis neid kohvikuid siis on? Aga arvata võib, et see on osalt ka lihtsalt üks neid kirjanikulegende, mida ta enda kohta levitab. Mis pole vale, sest kindlasti ta aeg-ajalt kirjutab kohvikus, aga mis pole ka õige, sest küllap ta teeb seda harvemini, kui ta ise arvab end tegevat. Võib-olla see on kuidagi seotud ka eksiiliga. See vajadus sulanduda linna, rahva hulka, sooja kohvikumelusse, ellu, aga samas jääda märkamatuks, puutumatuks, võõraks. Niisiis on Firat täiesti vales kohas. Ta on siin, et kannatada.
Veel üks kultuuriklišee (või mitte lihtsalt klišee, mingi teine sõna peaks täpsem olema, konstant, automatism, sundus, või ikkagi klišee, noh, ükskõik), kirjanik peab kannatama, olema võõras. Muuseas on ta rootsi keelest kurdi keelde tõlkinud Camus’ „Võõra”. Siin ta kannatab, et ta on maal, kus teda varitseb heinanohu ja kopitanud Flandria mööbel, kus pole kohvikut ja kus ebaõnnestunud kohvikuskäimise katse eest saab politseilt 90 eurot trahvi. Miks ta siis siia tuli? Ja miks mina? Sest mina jällegi olen peaaegu samasuguses olukorras kui kodus, ainult kodust ära ja tahaks tegelikult kohe tagasi. Aga peab kannatama. Viis nädalat ja kaks päeva veel. Noh, mis see siis ikka ära ei ole. Esimesel päeval ma ei teinud muud kui haudusin põgenemisplaane, see tähendab, mõtlesin välja valesid, millega end välja vabandada, kui ma varem ära sõidan. Ühtegi väga head valet küll välja ei mõelnud. Millal need valed mul enne väga head on olnud. Haudusin põgenemisplaane ja klikkasin internetis mööda eesti lehekülgi, kuulasin isegi klassikaraadiot, aga see eesti klassikaraadio ja eesti diktorite loetud eesti uudised kõlavad siin flaami majas siiski natuke õõnsalt. Esimene päev polnud päikest ka, ainult pikad rasked üle taeva ulatuvad pilved, tuul. Praegu on päike mingisse udusse mähkunud. Välismaal oled ilmast eriti sõltuv. Sul pole eriti midagi teha, kõik tegevused on tegelikult natuke väljamõeldud. Aga eile õhtul kaevuserval vajuva päikese soojuses konutades ja hallidel väravapostidel aeglaselt tiibu liigutavaid liblikaid vaadates leidsin selle paigaga mingi rahu. Põgenemisplaanid muutusid vähem aktuaalseks, kuigi ma kindlasti aeg-ajalt haun neid kuni tegeliku ärasõiduni. Väljast kostab praegu mingeid laste hääli, kas Alexandrale on lapselapsed külla tulnud? Need suured liblikad sügispäikeses olid punaste ja valgete triipudega admiralid, nad peatusid väraval, mis viib purskkaevu juurde ja mille ülesandeks on kanda valget roniroosi, sellel on veel õisi ja värava all maas on valgeid õielehti. Külmadest pole siin veel midagi kuuldud ja ega nad talvekski pea roose maha koolutama ega kinni katma. Üks liblikas, kes päris minu juurde pirnitüvele laskus, oli ka senitundmatu, väiksem, tume-rohekaspruunil siidpõhjal kuldkollaseid täppe. See tume ja justkui hinnaline kombinatsioon meenutas mingeid flandria vaipu. Mujal see liblikas kindlasti ei meenutaks flandria vaipu. Veel üks kultuuriline automatism. Seostamine. Metaforism. Nendest kõigist oleks päris hea vabaneda, aga kirjutamine äratab nad kohe ellu ja igast reast ammutavad nad uut jõudu. Kirjutamine vist siiski ei tee vabaks. Schreiben macht frei. Oder nicht?
23.09
Täna on pühapäev, kirikukell külas lõi pikemalt ja teistmoodi ja enne täistundi. Ta kostab siia ära. Kell kaksteist ja kell kuus ja mis ta lööb. Ma ei tea sedagi, kas see Flandria siin on pigem katoliiklik või protestantlik. Hulk pisikesi maarjakabeleid põlluservas tee ääres räägiks nagu katoliiklusest. Aga kes neid teab. Nüüd on nad niikuinii rohkem nagu iluasjad, samuti kui mõni ülesputitatud tuulik (ühte nägingi) või need arvutud kipsist või plastmassist haned, päkapikud, tanuga flaami neiud, lõvid, konnad ja kõrvitsad majade aedades. Aiad on kohutavalt korras. Sõna otseses mõttes kohutavalt. Seal poleks kusagil olla ja poleks muide nagunii, sest nad on enamasti nii väikesed. Ja majad on kohutavalt korras, välja arvatud mõni vana talulohmakas, mis veel taluna toimib. Seal kohe silm puhkab. Eile rattaga väiksemaid teid otsides, kus vähem autosid sõidaks (aga selliseid teid eriti ei ole või nad lõpevad varsti ära või jõuavad suuremale teele), ja maju ja majapidamisi vaadates, sest neid on teede ääres peaaegu katkematult, mõtlesin, et huvitav, miks on see nii, et ükski, aga tõesti mitte ükski uus maja pole ei ilus ega väärikas. Kuigi on püütud. Aga vanad majad on, kuigi võib-olla polegi nii väga püütud, ehitati lihtsalt, nagu kombeks oli. Vanasti vist ei üritatud ehitada vanamoodi, vaid ikka sedamoodi, nagu just ehitati, moodsalt. Nüüd ehitatakse vanamoodi ja see ei tule kunagi välja. Mitte kunagi. Sest pole neid vana aja inimesi enam ega nende aega. Pole üldse aega. Vanad majad on aeglasemalt tehtud, teise ajaga. Või annabki väärikuse majadele Aeg? Ongi nii, et Aeg ja Loodus on mõõtmatult suuremad ilumeistrid kui inimene? Seda niikuinii, aga millegipärast ma ei usu, et need praegused uued majad, olgu nad moodsa või vanamoodi väljanägemisega, väärikalt vananeda oskaksid. Vist inimestega on natuke sama lugu. Kuidas ikkagi on juhtunud, et väärikuse ja ilu tundmine meie seas nii kaduma on läinud? Et me ei oska enam. Ja järele teha neid ei saa. Kas me ei ela juba üsna üleni järeleaimatud, võltsis kultuuris, kus ainult varemloodu veel kehastab mingit väärtust ja väärikust? Varem pole sellist asja vist olnud. Ja see ei saa kesta lõputult, lõputult ei saa elada vanast rasvast. Vanad väärikad majad kas lagunevad või restaureeritakse lõpuks nii ära, et ilu ja väärikus lähevad ikkagi kaotsi. Vanast muusikast ja vanast kirjandusest ei saada enam aru. Sest kultuuri saladus on see, või mis saladus, aga alati ei panda seda tähele: vana on kõige alus, aga vanast võidakse aru saada ainult uue kaudu, ainult uut luues, seda vana pärandit mitte kõigest väest järele aimates ega ka mitte kõigest väest uutmoodi tehes, vaid seda ümber luues, uuesti luues. XX sajand tõi haiguse teha kõike täiesti uutmoodi. See ei õnnestunud. XXI sajandil süveneb juba eelmise lõpul lahti pääsenud taud teha kõike vanamoodi, ainult restaureerida, säilitada iga vana ukselinki ja taldrikut (sest muide, nad on tõesti ilusamad kui uued), aga seegi on määratud ebaõnnestuma. Tuleb mingi jõud või mingid sündmused, mis selle vana kola ikkagi minema pühivad. Tähendab, seda teevad muidugi inimesed ise. Tuleb unustus, sest miski pole magusam kui unustus. Kultuuri koorem muutub ajuti liiga raskeks. Barbarid on ukse ees, tegelikult nad on juba ammugi sees. Me ise olemegi need barbarid. Ja omal barbaarsel moel me oleme muidugi väga kultuursed. Meie majad on korralikumad kui iial varem ja nende aedades on rohkem skulptuure, päkapikke, lõvisid ja hanesid, kui ükski varasem ajastu on toota jõudnud. Ja ka mina siin kirjutades ei tee muud, kui sätin ritta neid kultuuri poolt valmistehtud päkapikke ja hanesid, minu mõtteavaldused on sama ettemääratud kui flaami majaomanike aiakujundus, kuigi pisut teisel (nojah, pole kindel, et nii väga teisel) intellektuaalsel tasandil. Siia päkapikk, siia hani, siia tanuga flaami neiu, siia konnake, siia lõvi. Nende vahele sünnis lilleklump, hekijupp, haruldane araukaaria, muru. Peamiselt muru. Põhiliselt kehastabki meie kultuuri masinpöetud muru. Lihtne hooldada, kuigi mõttetu ja energiamahukas.
