saata. Aga aafriklaste eneste maad on söötis või kõrbeks muutunud, ülekarjatamisest ja liigrahvast, mida seesama Lääne heasoovlik toiduabi (mis mõnede kurjade meelest on küll olnud oma viljatoodangu ülejäägi tulus realiseerimine) on aina kasvatanud.
See on iseenesest huvitav, see toiduainete korraga vaata et kolmandiku võrra kallinemine. Sellest nagu ei julgeta palju rääkidagi. Sellist asja pole Euroopas ega Ameerikas aastakümneid olnud. See peaks kuuluma minevikku, pimedasse keskaega või õnnetu Louis XVI ja Marie-Antoinette’i aegadesse (kuigi vaevalt Austerlanna tegelikult nii rumal või küüniline oli, et soovitas rahval kooke süüa, kui need leiba osta ei jõua), kui leivahinnad ikalduste ja heade aastate rütmis üles ja alla käisid. Meie peaksime sellest üle olema. Aga tuleb välja, et ei ole.
Toidupuudus, mida ammugi on ennustatud, hakkab maailmas maad võtma. Või noh, muidugi, kuidas kellelegi. Ka Louis XVI ajal oli kõige mustematelgi ikaldusaastatel neid, kes võisid kooke süüa. Ja ei Euroopa ega Põhja-Ameerika inimesi ähvarda veel mingi toidupuudus. Alati on see kõigepealt tabanud vaeseid. Aga meie vaesed elavad mujal.
Teiseks pole asi võib-olla veel mitte niivõrd toidupuuduses kui teatavas hinnakorrektsioonis, sest toiduhindade kunstlik madalas hoidmine on olnud üks demokraatlike valitsuste muresid. Seni kui rahvas on vähemalt söönud, võtab ta muud hinnatõusud või halvad uudised vastu ilma liiga suure nurina ja mässuta. Selle asja teine nimi on inflatsioon, mille tegelikku ulatust on minu meelest – ja näib, et kõige suuremate rahandusinstitutsioonide kaasteadmisel – juba aastakümneid visalt varjatud. Läbi aegade ongi inflatsioon eelkõige tähendanud toidu nominaalhindade tõusu ehk raha ja vilja väärtuse vahekorra muutumist raha kahjuks. Selle põhjused võivad olla muidugi niihästi viljapuuduses kui ka rahaga manipuleerimises (kullasisalduse vähendamine, katteta paberraha trükkimine jne.). Minul on küll olnud raske aru saada, kuidas see inflatsioon kas või Euroopa riikides saab olla aastate pikku nii madal, ainult protsent-paar, kui silmaga on näha, kuidas kõik hinnad rõõmsalt ülespoole trügivad, eesotsas kinnisvaraga, kus raha justkui enam midagi ei maksa. Aga seni, kui saab näidata, et toiduainete hinnad supermarketis eriti ei tõuse, saab ka ilmselt pakkuda välja seda meeldivat valet, et meie raha on suhteliselt stabiilne. Muidu ju inimesed ei säästaks üldse, nende majanduskäitumine võiks muutuda kontrollimatuks ja n. – ö. ebaratsionaalseks, nagu me nägime Nõukogude Liidu lõpuaegadel. Nõukogude Liidus ka teatavasti olid toidu hinnad stabiilsed, ainult et viimaks sai toit lihtsalt otsa. Tegelikult ta ei saanud otsa, vaid kadus poest, sest inimestel polnud oma rahaga enam midagi teha ja toidupoes seda keegi enam lugema ei hakanud, osteti, mis saada oli. Koju tassiti terved suured vorstikangid, leivastsaiast rääkimata, mis ei maksnud ju eriti midagi. Eks seda läinud ikka päris palju aia taha. Pärast rahareformi olid poed kohe toitu täis, sest inimestel polnud enam jõudu seda osta, polnud jaksu raisata, pidi läbi ajama hädavajalikuga, või kuidas keegi, muidugi.
Toiduturu kriis oli Nõukogude süsteemi kokkuvarisemise märk. Kas nüüdne kriis maailmaturul on märk, et ka Lääne süsteem pole suuremate vapustuste eest kaitstud? Võib-olla oli idablokk lihtsalt maailmasüsteemi nõrgem lüli, mis esimesena järele andis, ja see, mis me nägema hakkame, on süsteemi teise ja tugevama poole järkjärguline järeleandmine? Sest kas me ikka ei ela veel kuidagi otsapidi selles II maailmasõja järel kujunenud süsteemis (ÜRO Julgeolekunõukogu jt. üleilmsed võimuasutused, riikide hierarhia ja omavahelised vastandused, liitlused), mis juba mõnda aega enam ei taha hästi toimida, sest ei vasta tegelikele jõuvahekordadele. Nõukogude süsteem ja idablokk oli muidugi majanduslik melotš Läänega võrreldes. Mis tähendab, et viimase kokkuvarisemine või ütleme ilusamini, ümberstruktureerumine, ei käi hoopiski nii lihtsalt ega kergesti. Liiga palju on neid mõjuvõimsaid riike, firmasid ja inimesi, kes on huvitatud süsteemi säilimisest ja selle nimel töötavad. Nii et aega ehk veel on. Aga mina küll ei panustaks nii uljalt, nagu Eesti valitsus end Venemaale vastandades teeb, sellistele praeguse ilmakorra superstruktuuridele nagu EL või NATO. Muidugi neid tuleb kasutada, ehitada, tugevdada jne., sest ega midagi paremat ka ei ole. Aga tõenäoliselt on siiski tegemist palju ajutisemate nähtustega kui Eesti või Venemaa. Kuigi needki on muidugi pikemas plaanis ajutised. Kord neid polnud, olid väiksemad maad, kord neid ehk pole jälle. Kas siis on suuremad või väiksemad, ei tea. Mulle meeldiks küll uskuda, et väiksemad. Riigid on liiga suured. Isegi väikesed riigid. Nad on liiga abstraktsed. Võib-olla on paraja suurusega maa umbes selline muistse Eesti maakonna või siinse krahvkonna suurune? Inimestele arusaadav, nähtav, hõlmatav, tuntav, valitsetav. Tahaks küll kaua elada, et näha, mis neist ja teistest asjadest saab. Ma ei usu, et maailm kolmekümne aasta pärast oleks väga seda moodi, nagu ta praegu on. Suuremad muutused on alles ees, Nõukogude Liidu kokkuvarisemine ja kõik see oli ainult algus, ma olen alati nii arvanud. Aga võib-olla on see lihtsalt mu mütomaania, seiklusjanu, sealjuures abstraktne, justkui oleksid need muutused nagu mõni põnev film või raamat, mille saab kinni keerata või käest ära panna. Tegelikult ma ei taha ju mingeid muutusi. Keegi ei taha, ükski elav asi ei taha muutust, kui tal on enamvähem turvaline olla. Kass ei taha, et peremees läheks kodust ära, nagu mina läksin, ja et tema kaussi enam krõbinaid ei valataks, isegi kui ta võib hiirtest kõhu täis süüa. See pole nii turvaline. Ja meie ei taha ei toiduhindade hüppeid, majandusmullide lõhkemisi, galopeerivat inflatsiooni, rahvarahutusi ega pangakrahhe. Kui kuidagi ilma saaks, siis paluks ilma. Veel natuke aega.
Aga metsajutt jäi ikka pooleli. Ühesõnaga, Vollezele taga oli üks pöögisalu, nii nagu nad on, ja rahvas jalutas sealt läbi, see oli kohe selline ametlik wanderweg või kuidas nad seda flaami keeles kutsuvad. Teine mets või pöögisalu oli paar kilomeetrit edasi ühel üsna järsakul nõlval, selle nimi oligi kohe Bosberg ehk Metsamägi või Salumägi. See Alexandra maja siin on Villa Hellesbosch ehk siis vist umbes Valgemetsa, kuigi bosch pole enam flaamikeelne sõna, vähemalt sõnaraamatus seda pole, aga kes seda keeltesegadust siin teab, millal ja kuidas neid sõnu on räägitud ja kirjutatud. Kirikuaia mõnel vanemal perekonnahaual oli hoopis prantsuskeelne pealdis: Sépulture de la Famille, Selle ja Selle perekonna rahula, nagu see Eestis oleks. Kuigi perekond ise oli puht-flaami nimedega. Prantsuse keel oli tol ajal parema ja harituma rahva keel siin Flandrias. Ega nüüdki lihtrahvas seda oska ega räägi, kuigi nad Belgia koolis muidugi õpivad. Ja ega teda siin Flandria külas vaja ei lähegi. Prantsuskeelseid siin ilmselt ei ela. Ei taha ja ega vist naabrid hästi vastu ei võtaks ka, ma kahtlustan. Alexandra ja Pauli lapselapsed (kui nad ikka olid nende lapselapsed) kilkasid küll õues prantsuse keeles, aga nemad on Brüsselist, ju nende teine vanem on siis prantslane ja nad käivad prantsuse koolis.
Ühesõnaga, Bosberg oli vähe suurem mets, terve pikk mäekülg, isegi üks metsatee moodi tee läks sinna sisse ja ma vaatasin juba huviga sinnapoole, aga tee otsas oli flaamikeelne silt, et metsaminek keelatud, kaitseala. Ma oleksin muidugi võinud öelda, et ma ei saa aru. Aga kui juba on nii keelatud, ega siis seal mõnus olla ka pole. Võõral maal ma ei julge keeldusid rikkuda, ei tea ju, mis juhtub. Näe, Firat sai 90 eurot trahvi. Omal maal sa tead, millest võib üle astuda, sest tegelikult kõik astuvad, ja millest parem mitte. Ega siis kõik keelud ole ühesugused. Igatahes inimesi sellel keelatud metsateel näha polnud. Inimesed jalutasid küll läbi metsa, aga mööda autotee äärset rada. See oli nende jalutuskäik metsa. Ma ei usu, et nad väga igatsevadki sinna metsa sisse tungida. Nad on juba põlvest põlve harjunud elama põldude ja karjamaade keskel, mis kõik on kellegi omad, külades, kus on maja ümber vähem ruumi kui meil mõnes väikelinnas või alevis. See on nende normaalne elu. Ainult mina, metslane, otsin siin üksildast metsarada või vähemalt põllupeenart, kus saaks rahulikult maha istuda ja kust iga natukese aja tagant mõni auto mööda ei sõidaks. Isegi karjamaa-aiad on nii mitme okastraadiga, betoonpostidega ja kõrged, et ei saa pähegi tulla traat alla vajutada ja üle astuda. Ja mis sa seal lagedal lehmakarjamaal teeksidki.
Jumal tänatud, jah, et meie maal vili ja kartul nii hästi ei kasva kui siin ja et seal on piisavalt kohti, kus ta üldse ei kasva. Ja siis nii palju ruumi. Ja nii vähe inimesi. Ja kui nii vaadata, siis võiks ju veelgi vähem olla. Oleks veel vaiksem ja ilusam. Ei tea, miks valitsus seda iivet nii väga taga ajab. Aga võib-olla on rahvast juba isegi ülearu. Miljon on äkki Eesti kohta ikka väga palju? Kui laenuraha eest
