Kõrbeoda. Peter V. Brett

Чтение книги онлайн.

Читать онлайн книгу Kõrbeoda - Peter V. Brett страница 1

Kõrbeoda - Peter V. Brett

Скачать книгу

Kõrbeoda

      Danile ja Cassiele

      Tänuavaldused

      „Kõrbeoda” on kaugelt kõige pikem ja vaevanõudvam töö, mille olen kunagi ette võtnud. Kaheksa eri tegelaskuju vaatenurkade põimimine terviklikuks looks pani mu tagasihoidlikud võimed tõsiselt proovile, ja ma polekski toime tulnud ilma sõprade, pere ning eeskätt proovilugejate toetuseta, kes nõustusid tutvuma käsikirja algsete variantidega, neid arvustama ning nõu andma, aidates välja arendada lugu, mida nüüd raamatuna käes hoiate. Aitäh teile, Myke, Matt, Dani, Stacy, Amelia, Jay, ema, Denise, Cobie, Jon, Nancy, Sue, mu agent Joshua, toimetajad Anne ja Emma, keeletoimetaja Laura, mu kirjastajad ja tõlkijad välismaal ning kõik esimese raamatu fännid, kes vaevusid mulle kirjutama ja mind julgustama, sellal kui ma ponnistasin, et teha „Kõrbeodast” oma parim teos, ehkki lapse sünd ja kirjanduslik edu olid mu ülejäänud elu pea peale pööranud. Tänan teid kõiki. Te olete mulle lõpmata kallid.

      PROLOOG

      TEADVUSEDEEMONID

Talv 333 pN

      Oli öö enne kuu loomist, kõige pimedam aeg, mil isegi peenikest kuusirpi ei paistnud. Kottpimedal maalapikesel ühe salu tihedate okste varjus kerkis Maapõuest üles midagi kurja.

      Tume udu võttis pikkamisi kahe hiigeldeemoni kuju, kelle kare pruun nahk oli kühmuline ja pahklik nagu puukoor. Nende õlakõrgus oli üheksa jalga, kõverad küünised kaevusid metsaaluse jäätunud rägusse ja männiokastesse, kui nad õhku nuusutasid. Nende kurgust kerkis kume korin, sellal kui mustad silmad uurisid ümbrust.

      Rahule jäänud, nihkusid nad teineteisest eemale ja istusid tagajalgadele, keha pingul ja hüppevalmis. Nende selja taga kasvas kottpimedus veelgi, metsaase mustendas rüvedalt seal, kus kehastus veel kaks ebamaist kogu.

      Nood olid saledad, vaevalt viie jala kõrgused, pehme söekarva ihuga, mis põrmugi ei meenutanud suuremate suguvendade pahklikku soomust. Küünised jätsid kõhetutel sõrmedel ja varvastel hapra mulje – õhukesed ja sirged nagu naisterahva hoolitsetud küüned. Teravad hambad olid lühikesed, üksainuke rida koonuta suus.

      Pead olid pundunud – tohutute, lauta silmadega ja kõrge koonusekujulise koljuga. Kolpa kattev ihu oli kühmuline ja sõlmjas, see tuksles jäänuklike sarvemuhkude ümber.

      Mõnda aega vahtisid kaks uustulnukat teineteist, otsaesised põksumas, ning õhku nende vahel läbisid võnked.

      Üks kahest suuremast deemonist märkas põõsas liikumist ja sirutas hirmuäratava väledusega käe, kahmates selle alt kinni roti. Maa-alune tõstis närilise üles ja silmitses seda uudishimulikult. Sealjuures hakkas deemoni koon sarnanema roti omaga, nina ja vurrud võbelesid ning suhu kasvasid pikad purihambad. Maa-aluse keel lipsas välja, et kompida nende teravust.

      Üks kahest saledast deemonist pöördus vaatama, otsaesine tukslemas.

      Küünisega nähvates lõikas järeleaimaja-deemon roti lõhki ja viskas kõrvale. Maa-aluste vürstide käsul muutsid kaks järeleaimajat kuju: neist said hiiglaslikud tuuledeemonid.

      Teadvusedeemonid sisistasid kottpimedalt lapikeselt lahkudes, kui neile langes tähevalgus. Nende hingeõhk tuprus külma käes auruks, ent nad ei näidanud välja ühtegi ebamugavuse märki, jättes lumme küüniselisi jalajälgi. Järeleaimajad kummardusid sügavalt ning kaks maa-aluste vürsti kõndisid nende tiibadele, et turjal istet võtta, kui nad taevasse sööstsid.

      Põhja suunas liueldes möödusid nad paljudest lihtdeemonitest allpool. Need, suured ja väikesed, tõmbusid kõik arglikult kössi, kuni maa-aluste vürstid möödusid, ja järgnesid siis kutsele, mille nood enda järel võnkuma jätsid.

      Järeleaimajad maandusid kõrgendikule, kus teadvusedeemonid end maha libistasid, et avanevat pilti uudistada. Tasandiku oli hõivanud määratu sõjavägi, valged telgid terendasid täpikestena seal, kus lumi oli poriks trambitud ja kõvaks külmunud. Vägevad küüruga koormaloomad, külma eest tekkidega kaetud, seisid lõõga pandult tõrjeringides. Laagrit ümbritsevad loitsumärgid olid tugevad ning selle piiril patrullisid tunnimehed, näod musta riidesse mähitud. Isegi säärasest kaugusest tunnetasid teadvusedeemonid nende loitsitud relvade jõudu.

      Väljaspool laagri loitsumärke vedelesid väljal tosinate lihtdeemonite surnukehad, mis pidid päevatähe ilmudes ära põlema.

      Tuledeemonid jõudsid esimesena kõrgendikule, kus ootasid vürstid. Aupaklikku kaugusse hoidudes hakkasid nad lugupidamise märgiks tantsisklema ja andunult kriiskama.

      Veel üks tuksatus, ja deemonid jäid vakka. Öös valitses surmavaikus, sellal kui kogunes suur deemonite armee, keda tõmbas ligi maa-aluste vürstide kutse. Puu- ja tuledeemonid seisid kõrvuti, unustanud vastastikuse vihkamise, sellal kui taevas tiirutasid tuuledeemonid.

      Kogunejatest välja tegemata silmitsesid teadvusedeemonid all laiuvat tasandikku, koljud põksumas. Viivu pärast heitis üks pilgu oma järeleaimajale, andes talle niiviisi käsu, ning olendi ihu lõi lainetama ja paisus, võttes raske kivideemoni kuju. Hääletult järgnesid kogunenud lihtdeemonid sellele künkast alla.

      Kaks vürsti ja mahajäänud järeleaimaja ootasid kõrgendikul. Ja vaatasid pealt.

      Kui nad olid ikka veel pimeduse katte all juba laagri lähedusse jõudnud, aeglustas järeleaimaja sammu ja andis tuledeemonitele märku ees minna.

      Tuledeemonid olid maa-aluste hulgas kõige väiksemad ja nõrgemad, sisemised leegid panid nende silmade ja suu ümbruse kumendama. Tunnimehed nägid neid otsekohe, aga deemonid olid kärmed ning ründasid tuld sülitades loitsumärke, enne kui tunnimehed said häiret anda.

      Loitsumärke tabades susises tulesülg nõrgalt, ent teadvusedeemonite korraldusel keskendusid ründajad hoopis laagripiiri taha kuhjatud lumehangedele, mille nende hingeõhk sedamaid kõrvetavkuumaks auruks muutis. Tunnimehed, kes olid loitsumärkide varjus kaitstud, ei saanud viga, kuid üles kerkis kuum paks udu, mis põletas silmi ja tungis looridest hoolimata hingamisteedesse.

      Üks tunnimees jooksis valjusti kella helistades läbi laagri. Senikaua sööstsid teised kartmatult loitsumärkide tagant välja, et lähemaid tuledeemoneid loitsitud odade otsa torgata. Võluvägi pritsis sädemeid, kui relvad puurisid nende teravate tihkete soomuste vahele.

      Teised deemonid ründasid külgedelt, aga tunnimehed tegutsesid üheskoos ja varjasid võideldes üksteist oma loitsumärkidega kilpide abil. Laagrist võis kuulda hüüdeid, kui ka ülejäänud sõdalased lahingusse tormasid.

      Siiski tungis järeleaimaja armee udu ja pimeduse katte all edasi. Kui deemonid hägu keskelt nähtavale ilmusid, muutusid tunnimeeste võiduhõisked ainsa hetkega jahmunud karjeteks.

      Järeleaimaja sai hõlpsasti jagu esimesest ettejäänud inimesest, pühkides mehe oma raske sabaga jalust ja kahmates kukkuja rabelevast jalast kinni. Õnnetu sõdalane tõsteti jalga pidi õhku, ta selgroog löödi piitsaplaksatust meenutava viibutusega puruks. Need vaesed sõdalased, kes järeleaimajaga järgmiseks silmitsi seisid, nüpeldati langenud seltsimehe kehaga pikali.

      Deemonid järgisid eeskuju, kuigi väiksema eduga. Mõnest tunnimehest saadi kiiresti võitu, ent paljud deemonid jäid pealetungiga hiljaks, raisates väärtuslikku aega surnute lõhkikäristamisele, selle asemel et sõdalaste uueks laineks valmis olla.

      Laagrist tulvas juurde üha enam looriga mehi, kes rivistusid kähku ja tapsid nobedalt, julmalt ning osavalt. Nende relvade ja kilpide loitsumärgid lõõmasid pimeduses ühtelugu.

      Ülal kõrgendikul jälgisid teadvusedeemonid kiretult lahingut, näitamata välja mingit muret lihtdeemonite pärast, kes vaenlase odade ees langesid. Ühe kolju tuksles, kui ta saatis tandrile oma järeleaimajale käsu.

      Silmapilk

Скачать книгу