lapsed.
„Kuu aega körti ja kõva harjutamist põletab rasva su kerest, poiss,” ütles Kaval, kui Abban särgi seljast kooris. Tülgastust tundes äigas meister rusikaga vastu Abbani ümarat kõhtu. Abban tõmbus hoobist kõverasse, kuid Jardir püüdis ta kinni, enne kui ta kukkuda jõudis, hoides teda püsti, kuni ta jälle hingata sai. Kui nad olid oma uue riietuse kätte saanud, viisid meistrid nad kasarmusse.
„Värske veri!” hüüdis Qeran, kui nad tõugati avarasse mööblita ruumi, mis oli teisi nie’Sharum’eid täis. „Ahmann asu Hoshkamin am’Jardir am’Kaji ning Abban am’Haman am’Kaji! Nüüd on nad teie vennad.”
Abban lõi õhetama ning Jardir taipas otsekohe selle põhjust, nagu ka kõik ülejäänud poisid, kes juures viibisid. Jättes välja tema isa nime, oli Qeran sama hästi kui teatanud, et Abbani isa oli khaffit – Krasia ühiskonna kõige madalam ja põlatum kast. Khaffit’id olid argpüksid ja nõrgukesed, mehed, kes ei suutnud kinni pidada sõdalase teest.
„Haa! Meile toodi paks seaõgija poeg ja üks lahja rott!” karjus kõige suuremat kasvu nie’Sharum. „Kupatage nad minema!” Teised poisid naersid kooris.
Meister Qeran urises ja virutas poisile rusikaga näkku. See prantsatas kivipõrandale ja sülitas suust vereklimbi. Naer lakkas.
„Pilgata võid siis, kui sa enam bidot ei kanna, Hasik,” ütles Qeran. „Kuni selle ajani olete kõik lahjad seaõgijad khaffit’i rotid.” Nende sõnadega pöördusid tema ja Kaval kannal ringi ning väljusid pikkade sammudega.
„Selle eest te rotid veel maksate,” ähvardas Hasik, hääldades sõnu veidra vilinaga. Ta kaksas lahtilöödud hamba suust ja viskas Abbani pihta, kes tabamuse peale võpatas. Jardir astus tema ette ja lõrises, aga Hasik oli salgaga juba eemale pöördunud.
Varsti pärast saabumist anti neile kausid ning kördipott toodi sisse. Näljane Jardir tahtis kohe poti juurde minna ning Abban kiirustas veelgi enam, kuid üks vanem poiss tõkestas nende tee. „Kas te mõtlesite, et saate enne mind süüa?” nõudis ta. Ta tõukas Jardiri Abbanile otsa ning mõlemad kukkusid põrandale.
„Tõuske püsti, kui süüa kavatsete,” lausus meister, kes oli kördi toonud. „Järjekorra lõpus jäävad poisid nälga.”
Abban karjatas ning nad kargasid püsti. Enamik poisse oli juba järjekorda võtnud, laias laastus kasvu ja tugevuse järgi, Hasik kõige ees. Järjekorra tagaosas kaklesid väikseimad poisid raevukalt, et mitte päris lõppu sattuda.
„Mida teha?” küsis Abban.
„Trügime vahele,” arvas Jardir, kahmates Abbani käsivarrest ja tirides teda saba keskkoha poole, kus seisvad poisid jäid hästitoidetud Abbanile kaalult alla. „Minu isa ütles, et väljanäidatud nõrkus on tegelikust nõrkusest hullemgi.”
„Aga ma ei oska kakelda!” vaidles Abban värisedes.
„Kohe õpid,” lausus Jardir. „Kui ma kellegi pikali löön, visku talle kogu raskusega peale.”
„Seda võib,” nõustus Abban. Jardiri juhtimisel läksid nad ühe poisi juurde, kes lõrises väljakutsuvalt. Ta ajas rinna kummi ja astus Abbanile, kahest poisist suuremale vastu.
„Järjekorra lõppu, noored rotid!” urises ta.
Jardir vaikis, lüües poisile rusikaga kõhtu ja jalaga põlvedesse. Kui too kukkus, räntsatas Abban kokkulepitult poisile otsa nagu liivakivisammas. Kui Abban tõusis, oli Jardir juba poisi koha järjekorras endale võtnud. Ta jõllitas tagapool seisjaid, kes tegid ka Abbanile ruumi.
Nende autasuks oli üksainuke kulbitäis körti, mis kaussidesse lartsatas. „Kas see on kõik?” küsis Abban jahmunult. Toidu ettetõstja põrnitses teda ning Jardir toimetas ta kähku eemale. Vanemad poisid olid toanurgad juba hõivanud, niisiis võtsid nad platsi ühe seina ääres.
„Ma suren siin nälga,” kurtis Abban ja loksutas vesist körti kausis.
„Siiski läks meil paremini kui mõnedel,” ütles Jardir, osutades kahele sinikaid täis poisile, kes jäid üldse söögita. „Ma annan sulle enda portsust,” lisas ta, kui Abbani tuju ei paranenud. „Ega ma koduski rohkem ei saanud.”
Nad magasid kasarmu liivakivist põrandal, õhukesed tekid ainsaks kaitseks külma vastu. Harjunud ema ja õdedega kehasoojust jagama, puges Jardir Abbani sooja külje alla. Kauguses kuulis ta Sharaki sarve ning teadis, et algamas on lahing. Ta uinus pikkamööda, unistades aupaistest.
Kui veel üks õhuke tekk üle ta näo visati, ärkas ta võpatusega. Ta rabeles ägedalt, ent riie mässiti ümber ta pea ja tõmmati pingule. Enda kõrvalt kuulis ta Abbani summutatud karjatust.
Tema pihta hakkasid igast küljest sadama jala- ja rusikahoobid, mis panid hinge kinni ja pea kumisema. Jardir vehkis käte-jalgadega nagu pöörane, aga kuigi ta tundis, et mitu tema hoopi tabasid kedagi, ei vähendanud see mingilgi määral rünnaku ägedust. Peagi tema keha lõtvus, üksnes lämmatav tekk hoidis teda veel püsti.
Parajasti kui ta arvas, et ei kannata seda rohkem välja ja heidab iga hetk hinge, saavutamata aupaistet ega pääsu paradiisi, lausus tuttav hääl: „Tere tulemast Kaji’sharaj’sse, rotid.” Puuduv hammas muutis Hasiki häälduse vilisevaks. Tekid lasti lahti ja nad potsatasid põrandale.
Ülejäänud poisid naersid ja heitsid tagasi teki alla, sellal kui Jardir ja Abban tõmbusid pimeduses nuuksudes kerra.
„Seisa sirgelt,” sisistas Jardir, kui nad hommikust ülevaatust ootasid.
„Ma ei suuda,” vingus Abban. „Ma pole silmatäitki maganud ja kere valutab üleni.”
„Ära näita seda välja,” õpetas Jardir. „Minu isa ütles, et kõige nõrgem kaamel tõmbab hunte ligi.”
„Minu oma käskis peitu pugeda, kuni hundid ära lähevad,” lausus Abban.
„Jutt jätta!” käratas Kaval. „Dama tuleb, et teid armetuid närusid üle vaadata.”
Tema ja Qeran ei teinud möödudes nende haavu ja sinikaid märkamagi. Jardiri vasak silm oli peaaegu kinni paistetanud, aga meistrid panid tähele üksnes Abbani küürus turja. „Selg sirgu!” kamandas Qeran ning Kaval rõhutas käsku, laksates Abbanile nahkrihmaga vastu sääri. Abban kisendas valust ja oleks äärepealt kukkunud, kuid Jardir jõudis seda viimasel hetkel takistada.
Kõlas itsitus ning Jardir lõrises Hasiki poole, kes ainult irvitas vastuseks.
Tõtt-öelda oli Jardir niisama halvas seisus nagu Abban, ent ta polnud nõus seda välja näitama. Ehkki ta pea käis ringi ning käed-jalad valutasid, ajas Jardir rinna ette ja jälgis oma terve silmaga teraselt, kuidas dama Khevat lähenes. Meistrid astusid vaimuliku eest kõrvale, kummardades alandlikult.
„Kurb päev, mil Kaji sõdalased – Shar’Dama Ka, Päästja enda vereliin – on muutunud sääraseks haletsusväärseks kambaks,” põlastas dama ja sülitas tolmu sisse. „Teie emad segasid vist küll meeste seemnele kaamelikust hulka.”
„See on vale!” hüüdis Jardir, enne kui sõnasabast kinni sai. Abban vahtis teda küll rabatult, kuid solvang oli ületanud poisi taluvuse piiri. Kui Qeran talle hirmuäratava kiirusega kallale kargas, teadis Jardir, et oli teinud ränga vea. Meistri rihm jättis paljale nahale tulised
