dama’ting käsib.” Jardirile anti kauss ja ta lubati järjekorras ette. Ükski teine poiss, koguni mitte Hasik, ei julgenud sellele vastu vaielda, ent Jardir tundis turjal nende nördinud pilke. Ta oleks põrnitsustele eelistanud söögi pärast kaklemist, kas või lahases käega, ent dama’ting’i käsk oli kindel. Kui ta vabatahtlikult ei söö, kallavad meistrid talle kördi kõhklematult vägisi kurku.
„Saad sa terveks?” küsis Abban, kui nad oma tavapärases kohas einestasid.
Jardir noogutas. „Korra murtud luud muutuvad paranedes tugevamaks.”
„Omal nahal ma seda järele ei prooviks,” arvas Abban. Jardir kehitas õlgu. „Vähemalt algab homme vanakuu,” lisas Abban. „Pääsed mõneks päevaks koju.”
Jardir silmitses lahast sügava piinlikkustundega. Ema ja õdede eest ei anna seda kuidagi varjata. Vaevalt kuu aega sharaj’s, ja juba oli ta neile häbi teinud.
Vanakuuks nimetati kolme päeva kuu loomise aegu, mil Nie vägi oli juttude järgi kõige tugevam. Hannu Pash’i poisid veetsid selle ajavahemiku kodus pere juures, et isadele meenuks poegi nähes, mille nimel nad ikkagi öösiti võitlevad.
Kuid Jardiri isa oli surnud ning Jardir kahtles, kas ta üldse suudaks isa südame uhkusega täita. Tema ema Kajivah ei maininud vigastust, kui ta koju tuli, aga Jardiri nooremad õed polnud nii peenetundelised.
Teiste nie’Sharum’ite hulgas oli Jardir harjunud ära eluga üksnes bido ja sandaalide väel. Ümbritsetuna õdedest, keda kõiki pealaest jalatallani kattis pruun rüü, mis jättis nähtavale üksnes käed ja näo, tundis ta end alasti ning ei saanud oma lahast kuidagi varjata.
„Mis su käsivarrega juhtus?” küsis noorim õde Hanya kohe, kui ta saabus.
„Murdsin selle harjutuste käigus,” ütles Jardir.
„Kuidas?” küsis Imisandre, vanim õde, kellega Jardir oli kõige lähedasem. Ta pani käe Jardiri teisele käsivarrele.
Tema kaastundlik puudutus, mis kunagi mõjus Jardirile palsamina, kasvatas poisi häbi nüüd kümnekordseks. Jardir tõmbas käe ära. „Ma murdsin selle, kui harjutasin sharusahk’i. Tühiasi.”
„Kui mitut poissi selleks vaja läks?” jätkas Hanya ning Jardirile meenus, kuidas ta oli kord andnud basaaril peksa kahele vanemale poisile, kes Hanyat norisid. „Vean kihla, et vähemalt kümmet.”
Jardir põrnitses pahaselt. „Ühtainsat,” nähvas ta.
Hoshvah, keskmine õde, vangutas pead. „Too oli vist küll kümme jalga pikk.” Jardir tahtis kisendada.
„Aitab venna tüütamisest!” lausus Kajivah. „Katke talle laua äärde koht ja jätke ta rahule.”
Hanya võttis Jardiri sandaalid, sellal kui Imisandre tõmbas laua otsas lagedale pingi. Patju polnud, kuid ta laotas puidule puhta riidetüki, et vend võiks istuda. Kuu aega sharaj’ põrandal istunud poisile paistis seegi luksusena. Hoshvah kiirustas juba täksitud savikaussidega, kuhu Kajivah auravast potist rooga tõstis.
Enamikul õhtutel sõi Jardiri pere vaid lihtsat kuskussi, ent Kajivah hoidis annetatud toitu kokku ning vanakuu aegu oli sellesse alati segatud juurvilju ja maitseaineid. Seekord, esimesel vanakuul, mil Hannu Pash’i alustanud Jardir koju pääses, leidus tema kausis koguni paar vintsket, tundmatut päritolu liharäbalat. Nii külluslikku toitu polnud Jardir ammu näinud ja see kõneles emaarmastusest, kuid Jardiril nappis isu, eriti kui ta märkas, et ema ja õdede kaussides lihatükikesi pole. Et ema mitte solvata, sundis ta end toitu neelama, aga tõsiasi, et ta sõi vasaku käega, pani teda veelgi rohkem häbenema.
Pärast sööki palvetas pere üheskoos, kuni Sharik Hora tornidest kõlas videvikku kuulutav hõik. Evejah’ seadus nõudis, et kui see hõik Sharik Hora tornidest kostab, peavad kõik naised ja lapsed minema maa alla.
Isegi Kajivah’ kehval plonnidest pugerikul oli loitsumärkidega kaitstud kelder, mille luuki sai riivistada ja mis oli ühendatud Linnaalusega, tohutu koobaste võrgustikuga, kuhu deemonite linnatungi korral pääses kõikjalt Kõrbeodast.
„Minge alla,” käskis Kajivah tütreid. „Tahan teie vennaga omavahel rääkida.” Tüdrukud kuuletusid ning Kajivah kutsus Jardiri viipega toanurka, kus rippusid poisi isa kilp ja oda.
Nagu ikka, näisid relvad teda hukkamõistvalt silmitsevat. Lahas valmistas Jardirile küll kibedat tuska, aga üks asi rõhus teda veelgi enam. Ta vaatas emale otsa.
„Dama Khevat ütles, et isa ei surnud auväärselt,” lausus Jardir.
„Sel juhul tundis dama Khevat sinu isa minust kehvemini,” vastas Kajivah. „Ta kõneles ainult tõtt ega tõstnud kunagi vihas minu vastu kätt, ehkki ma sünnitasin talle ühtejärge kolm tütart. Ta tegi mulle lapsi ja tõi meile liha lauale.” Ema vaatas Jardirile silma. „Need asjad pole alagai’de tapmisest vähem auväärsed. Korda seda päikese käes ja ära unusta.”
Jardir noogutas. „Ei unusta.”
„Sa kannad nüüd bidot,” sõnas Kajivah. „See tähendab, et sa pole enam laps ega tohi koos meiega alla tulla. Sa pead ootama ukse juures.”
Jardir noogutas. „Ma ei karda.”
„Aga vahest ehk peaksid,” ütles Kajivah. „Evejah õpetab meid, et vanakuu ajal käib Alagai Ka, deemonite isa, Ala peal ringi.”
„Kõrbeoda sõdalastest ei pääse temagi mööda,” uskus Jardir.
Kajivah tõusis, võttes seinalt Hoshkamini oda. „Võib-olla mitte,” lausus ta, surudes relva poja tervesse vasakusse kätte, „aga kui pääseb, siis on sinu kohus teda meie uksest eemale tõrjuda.”
Jardir hoidis jahmunult relva ning Kajivah noogutas lühidalt, enne kui läks tütarde järel alla. Jardir asus otsekohe uksele, valvates sirge seljaga nii selle öö kui ka kaks järgmist.
„Mul on vaja ohver leida,” ütles Jardir, „kohe kui dama’ting lahase eemaldab ja ma pean tagasi toidujärjekorda asuma.”
„Me võime seda teha kahekesi koos,” pakkus Abban, „nagu ennegi.”
Jardir raputas pead. „Kui mul läheb tarvis sinu abi, peetakse mind nõrgaks. Ma pean neile näitama, et olen paranenult tugevam kui enne, muidu ei anna keegi mulle asu.”
Abban noogutas aru pidades. „Sul tuleb järjekorras püüda varasemast paremat kohta, aga mitte nii head, et kutsuda välja Hasiki ja tema semude pahameel.”
„Sa mõtled nagu kaupmees,” muigas Jardir.
Abban naeratas. „Ma ju kasvasin basaaril.”
Paar järgmist päeva vaatlesid nad järjekorda hoolikalt, nende pilk sihtis veidi ettepoole keskkohast, kus Jardir oli enne vigastust oodanud. Sealsed poisid olid temast mõni aasta vanemad ja hoopis suuremat kasvu. Nad valisid võimalikud ohvrid välja ning hakkasid neid poisse treeningul tähelepanelikult jälgima.
Treening oli enam-vähem samasugune kui varemgi. Kõva lahas hoidis Jardiri käsivart paigal, kui ta takistusradu läbis, ning oda- ja võrguharjutuste ajal lubasid meistrid tal visata vasaku käega. Teda ei koheldud eriliselt, ja ta polekski seda tahtnud. Rihm leidis ta turja üles niisama tihti nagu enne ning Jardir tervitas seda, sõlmis valuga rahu
