varitsema kõrvalasuvate sharaj’de nie’Sharum’eid, keda siis rängalt peksti. Kusagil polnud ohutu, koguni mitte roojaaugul kükitades. Vahel ronisid vanemad poisid, näiteks Hasik ja tema sõbrad, teiste hõimude alistatud poistele selga, surudes end neile sisse, nagu oleksid nood naised. See oli karm teotus ning Jardiril oli tulnud rohkem kui ühele ründajale jalaga kubemesse virutada, et säärane saatus tedagi ei tabaks. Ühel Majah’ hõimu poisil õnnestus kord Abbani bido maha sikutada, aga Jardir lõi talle jalaga nii kõvasti näkku, et poisi ninast purskas verd.
„Majah võib iga hetk rünnata, et vallutada kaev,” kuulutas Kaval Jardirile, kui nad pärast kallaletungi tema ette ilmusid, „ja Nanji hõim võib tulla ära viima meie naisi. Me peame iga päev lakkamatult valmis olema, et tappa või saada tapetud.”
„Ma vihkan seda paika,” hädaldas nutu äärel Abban meistri lahkudes. „Ma ei jõua ära oodata vanakuud, et võiksin minna koju ema ja õdede juurde, ehkki ainult kuu loomise ajaks.”
Jardir raputas pead. „Tal on õigus. Valvsuse kaotamine, kas või hetkeks, meelitab ligi surma.” Ta pigistas käe rusikasse. „Minu isaga võis ju nõnda juhtuda, aga minuga nii ei lähe.”
Iga päev, kui meistrid olid õppetunnid lõpetanud, viisid vanemad poisid läbi kordamise ega olnud karistustega sugugi dal’Sharum’itest kitsimad.
„Pöördsammu tehes hoia põlved kõverdatuna, rott,” urises Hasik, kui Jardir sooritas keeruka sharukin’i. Ta rõhutas oma nõuannet sellega, et virutas Jardirile jalaga põlveõnnaldesse, tõugates viimase tolmu sisse maha.
„Kusesigitis ei suuda teha lihtsat pöördsammugi!” lõugas Hasik naerdes ülejäänud poistele. Ta hääldas ikka veel sõnu vilinal läbi tühemiku, kust Qeran oli ühe ta hamba välja löönud.
Jardir urises ja viskus vanemale poisile kallale. Dama’dele ja dal’-Sharum’eile pidi ta küll kuuletuma, kuid Hasik oli kõigest nie’Sharum, kelletaolistel ta ei lubanud oma isa solvata.
Ent ühtlasi oli Hasik temast viis aastat vanem ega pidanud enam kaua bidot kandma. Ta oli Jardirist tublisti kogukam ning tühja käe tapvas kunstis oli tal aastate viisi kogemusi. Ta kahmas Jardiri randmest kinni, väänas käsivart ja tõmbas selle sirgu, tegi seejärel pöördsammu, vajutades liikumisvõimetule käele järsult küünarnukiga.
Jardir kuulis prõksatust ja nägi luud naha alt välja kargamas, aga kulus terve pikk, tärkava õudusega täidetud viiv, enne kui valupuhang kohale jõudis.
Siis ta kisendas.
Hasik laksas peopesa Jardiri suule, summutades ulgumise ja tõmmates ta lähemale.
„Järgmine kord, kui sa mulle vastu hakkad, kusesigitis, ma tapan su,” lubas ta.
Abban puges Jardiri terve käsivarre alla ja pooleldi kandis ta harjutusväljaku kaugemasse serva dama’ting’i paviljoni. Nende lähenedes telgisuu avanes, nagu oleks neid oodatud. Pealaest jalatallani valgesse riietatud naisterahvas, kellest olid näha vaid käed ja silmad, hoidis telgisiilu üleval. Telgis viipas ta ühe laua poole ning Abban kiirustas Jardirit sinna toimetama; laua kõrval seisis tütarlaps, kes kandis samuti dama’ting’i kombel üleni valget. Kuid tüdruku nägu, noor ja ilus, oli katmata.
Dama’ting’id ei rääkinud nie’Sharum’itega ealeski.
Kui Jardir oli lauale aidatud, kummardas Abban sügavalt. Dama’ting noogutas telgisuu poole ning Abban väljus ruttu, kukkudes seejuures äärepealt ninali. Kõneldi, et dama’ting’id näevad tulevikku ja teavad meeste surma ette lihtsalt neile otsa vaadates.
Naine hõljus Jardiri juurde, poisi valust hägustunud pilgule oli ta nagu valge udu. Poiss ei osanud öelda, kas naine on vana või noor, ilus või inetu, range või lahke. Ta paistis sellistest pisiasjadest kõrgemale jäävat, tema pühendumus Everamile ületas kõik surelikud mured.
Tütarlaps tõstis pulgakese, mis oli mitmekordselt valgesse riidesse mässitud, ja pistis Jardirile suhu, surudes ta lõuapärad õrnalt kokku. Jardir taipas ning hammustas pulka.
„Dal’Sharum’id sõlmivad oma valuga rahu,” sosistas tütarlaps, sellal kui dama’ting läks teiselt laualt abivahendeid võtma.
Kui dama’ting haava puhastas, tuikas see ägedalt, ja kui naine väänas ta käsivart, et luu paika panna, sähvatas tõeline piin. Jardir pures pulka ning üritas järgida tütarlapse õpetust valuga leppida, ehkki ei mõistnud seda päriselt. Viivuks näis valu olevat talumatu, aga siis, nagu oleks ta astunud sisse mingist uksest, kaugenes see kuhugi, ta oli kannatusest küll teadlik, kuid ei osalenud selles. Ta ei pigistanud enam hambaid kokku ning tarbetuks muutunud pulk kukkus maha.
Valu kiuste rahunedes pöördus Jardir dama’ting’i vaatama. Naine tegutses külmaverelise osavusega, pomisedes Everamile palveid, sellal kui õmbles kinni lihaseid ja nahka. Ta tampis ravimtaimi pudruks, mida määris haava peale, ja sidus selle kinni puhta, paksus valges segus leotatud riidetükiga.
Üllatava jõuga tõstis ta poisi laualt ning asetas kõvale narile. Naine kergitas ta huultele mingi neljakandilise pudeli ja Jardir jõi, tundes end otsekohe soojalt ja uimaselt.
Dama’ting pöördus eemale, ent tütarlaps viivitas veel hetke. „Luud muutuvad tugevamaks, kui need on korra murtud,” sosistas ta lohutavalt, sellal kui Jardir unne vajus.
Ärgates avastas ta tütarlapse istumas oma nari veerel. Tüdruk surus ta laubale niisket riidetükki. Selle jahedus oligi ta äratanud. Tema pilk libises üle tütarlapse katmata näo. Varem oli ta oma ema kauniks pidanud, aga selle tüdrukuga ei saanud ema võrreldagi.
„Noor sõdalane ärkab,” lausus tütarlaps ja naeratas talle.
„Sa räägid,” ütles Jardir kuivanud suuga. Tema käsivars oli kui valgesse kivisse tardunud; kuni ta magas, oli dama’ting’i mähis kõvastunud.
„Olen ma siis loom, et ei peaks rääkida oskama?” küsis tüdruk.
„Pidasin silmas, et sa räägid minuga,” täpsustas Jardir. „Olen kõigest nie’Sharum.” Ega ole veel pooltki sinu vääriline, lisas ta mõttes.
Tütarlaps noogutas. „Ja mina olen nie’dama’ting. Peagi teenin ma välja ka loori, aga praegu ma seda ei kanna ning võin rääkida, kellega ise tahan.”
Ta pani riidetüki käest ja tõstis poisi huultele aurava pudrukausi. „Küllap teid näljutatakse Kaji’sharaj’s. Söö. See aitab dama’ting’i kunstidel sind ravida.”
Jardir kugistas sooja toidu kähku alla. „Mis su nimi on?” küsis ta, kui oli lõpetanud.
Tüdruk naeratas, pühkides pehme riidetükiga ta suud. „Poisi kohta, kes on vaevalt bido kandmise eas, käitud sa söakalt.”
„Palun vabandust,” ütles Jardir.
Tütarlaps naeris. „Söakuse pärast ei maksa vabandust paluda. Everam ei armasta pelglikke. Minu nimi on Inevera.”
„Nagu Everam tahab,” tõlkis Jardir. See oli Krasias levinud väljend. Inevera noogutas.
„Ahmann,” tutvustas Jardir end, „Hoshkamini poeg.”
Tüdruk noogutas, nagu oleks see mõni sünge uudis, kuid tema pilk oli lustakas.
„Ta
