style="font-size:15px;"> Jardir ahmis õhku. Alagai saba oli piitsadest kõige valusam – kolm nelja jala pikkust nahkrihma, üleni metallkidasid täis.
„Dama’ting on armuline,” pomises Qeran, küürutades ikka veel. Jardir põgenes, enne kui teda oleks märgatud ja huvi tuntud, kui palju ta pealt kuulis.
„Sa ei tohiks siin olla,” sisistas Abban, kui Jardir dama’ting’i paviljoni telgisiilu vahelt sisse puges. „Kui vahele jääd, sind tapetakse!”
„Tahtsin lihtsalt näha, kuidas sinuga on,” ütles Jardir. See vastas küll tõele, kuid tema pilk eksles telgis sinna-tänna asjatus lootuses uuesti Ineverat näha. Pärast päeva, mil Jardir käeluu murdis, polnud tütarlapsest vähimatki märki, ent ta polnud unustanud tüdruku ilu.
Abban silmitses oma purustatud jalgu, mida kõvastuvad lahased tihkelt ümbritsesid. „Ei tea, kas ma saangi enam terveks, sõber.”
„Jamajutt,” lausus Jardir. „Murtud luud muutuvad paranedes veelgi tugevamaks. Peagi seisad jälle müüritipus.”
„Võib-olla,” ohkas Abban.
Jardir hammustas huulde. „Ma vedasin sind alt. Tõotasin su kinni püüda, kui peaksid kukkuma. Ma ju vandusin Everami valguse nimel.”
Abban võttis Jardiri käe. „Ja sa oleksidki püüdnud, selles ma ei kahtle. Nägin, kuidas sa kõhuli viskusid, et minu käest haarata. See pole sinu süü, et ma vastu maad kukkusin. Sina pidasid oma vandest kinni.”
Jardiri silmi tulvasid pisarad. „Rohkem ma sind alt ei vea,” tõotas ta.
Sel hetkel astus eesriide vahelt sisse üks dama’ting, hõljudes kaugemalt paviljonist hääletult nende telgiossa. Ta vaatas nende poole ning kohtas Jardiri pilku. Poisi süda jättis rinnas löögi vahele ning veri valgus näost. Nad silmitsesid teineteist justkui terve igaviku. Dama’ting’i ilmet varjasid läbipaistmatud valged loorid.
Viimaks kallutas naine pea väljapääsu suunas. Jardir noogutas, suutmata oma õnne uskuda. Ta pigistas viimast korda Abbani kätt ja sööstis telgist minema.
„Müüridel puutute kokku tuuledeemonitega, aga te ei tohi nendega lahingusse astuda,” kõneles Qeran, marssides nie’Sharum’ite ees edasi-tagasi. „See on dal’Sharum’ite ülesanne, keda te teenite. Siiski on oluline, et te mõistaksite oma vaenlaste olemust.”
Jardir kuulas tähelepanelikult, istudes oma tavalisel kohal rühma esimeses reas, kuid ta oli teravalt teadlik, et Abban puudub tema kõrvalt. Jardir oli üles kasvanud kolme noorema õega ning seejärel kohanud Kaji’sharaj’sse tuleku päeval Abbanit. Üksildus oli talle võõras tunne.
„Dama’de õpetuse järgi kuuluvad tuuledeemonid Nie sügaviku neljandasse kihti,” kuulutas Qeran poistele ja osutas odaga liivakiviseinale, kuhu oli kriidijoonega veetud tiivuline kujutis.
„Mõned, näiteks Majah’ hõimu lollpead, alahindavad tuuledeemonit, kuna sel puuduvad liivadeemoni paksud soomused,” jätkas ta, „aga ärge laske ennast petta. Tuuledeemon jääb Everami pilgust kaugemale ning on hoopis rüvedam olevus. Odateravik põrkab tema nahalt sellegipoolest tagasi ning lennukiirus teeb talle pihtasaamise keerukaks. Tema pikad küünised,” ta joonistas need jubedad relvad odaotsaga õhku, „võivad mehe pea õlgadelt rebida, enne kui too eluka ligiolu taipab, ning tema nokka meenutavad lõuad rebivad inimnäo ainsa ampsuga küljest.”
Ta pöördus poiste poole. „Nõndaks. Millised on tema nõrgad kohad?”
Jardir tõstis silmapilk käe. Meister noogutas talle.
„Tiivad,” ütles Jardir.
„Õigus,” kiitis Qeran. „Ehkki need on seesama sitke kile, millest ka tema nahk, on tuuledeemoni tiivad õhukesed, neid täidavad kõhred ja luud. Tugevam mees võib need odaga läbi torgata või küljest saagida, kui tera on vahe ja olevus silmili maas. Veel?”
Jälle kerkis Jardiri käsi esimesena. Meistri pilk vilksas ülejäänud poistele, ent ükski ei tõstnud kätt. Jardir oli rühma noorim, kuid teised poisid, üle kahe aasta vanemad, alistusid talle siin samuti nagu kördisabas.
„Maapinnal on nad kohmakad ja aeglased,” ütles Jardir, kui Qeran noogutas.
„Õigus,” lausus Qeran. „Kui tuuledeemonid on sunnitud maanduma, peavad nad uuesti õhku tõusmiseks hoogu võtma või kuhugi ronima, et sealt hüpata. Labürindi kitsad vahekäigud on ehitatud nõnda, et see ei õnnestuks. Müüridel üritavad dal’Sharum’id neid võrku püüda või õhust alla tõmmata heitpüünistega, millel on raskused küljes. Teie ülesanne on teatada nende asukoht maapinnal viibivatele sõdalastele.”
Ta piidles lapsi. „Kas keegi teab, milline märguanne tähistab allakukkunud tuuledeemonit?”
Jardiri käsi tõusis nobedalt.
Möödus kolm kuud, enne kui Abban ja Jurim taas nie’Sharum’itega liitusid. Tagasi harjutusväljakule kõndides lonkas Abban silmatorkavalt ning Jardir kortsutas seda nähes kulmu.
„Kas sinu jalad teevad endiselt valu?” küsis ta.
Abban noogutas. „Ehk muutusid minu luud paranedes tõesti tugevamaks,” lausus ta, „aga igatahes mitte sirgemaks.”
„Vara veel,” arvas Jardir. „Küll need aja jooksul terveks saavad.”
„Inevera,” ütles Abban. „Kes teab, milline on Everami tahe.”
„Oled sa valmis kördisabas kaklema?” küsis Jardir, noogutades meistri poole, kes potiga õue tuli.
Abban kahvatas. „Veel mitte, ma anun,” palus ta. „Kui jalad mind reedavad, siis olen igaveseks ära märgitud.”
Jardir kortsutas kulmu, kuid noogutas. „Aga ära liiga kaua venita,” ütles ta, „muidu märgistab sind loidus.” Juttu ajades jalutasid nad järjekorra etteotsa ning teised poisid taandusid Jardiri eest nagu hiired kassi eest, lubades neil esimestena kausid täita. Mõned põrnitsesid Abbanit halvakspanevalt, ent ükski ei söandanud väljakutset esitada.
Jurimil sel kombel ei vedanud ning Jardir vahtis teda külmalt, ikka veel meeles vanema poisi naerukisa Abbani kukkumise peale. Jurim kõndis veidi kangelt, aga tema puhul polnud mingit lonkamist, mis rikkus Abbani kunagi nii sirge rühi. Poisid kördisabas jõllitasid teda, kuid Jurim sammus oma tavapärasele kohale Shanjati taga.
„See koht on võetud, sant,” lausus Esam, veel üks Jardirile kuulekas nie’Sharum. „Kasi järjekorra lõppu!” Esam oli tubli kakleja ning Jardir jälgis tüli mõningase huviga.
Jurim naeratas ja laiutas otsekui rahustavalt käsi, ent Jardir märkas ta jalgade asendit ega lasknud ennast petta. Jurim hüppas ettepoole, haarates Esamist kinni ja surudes ta pikali. Hetkega oli kõik möödas ning Jurim tagasi kohal, mis kuulus õigusega talle. Jardir noogutas. Jurimil oli sõdalase süda. Ta heitis pilgu Abbanile, kes oli oma kördikausi juba tühjaks söönud ega pannud kaklust tähelegi, ning vangutas nukralt pead.
„Kogunege lähemale, rotid,” hõikas Kaval, kui kausid olid virna pandud. Jardir sammus sedamaid meistrite juurde ning ülejäänud poisid järgnesid.
„Mis sa arvad, milles asi?” küsis Abban.
Jardir
