ning silmitsedes võlvitise pinnale uuristatud märke.
„Seitsmes tasand, ma teadsin seda!” lausus Abban. „Samasugune arv sambaid jääb taeva ja Ala vahele.”
„Selliseid loitsumärke pole ma varem näinud,” sõnas Jardir märke uudistades.
„Need pole loitsumärgid, vaid joonistatud sõnad,” selgitas Abban.
Jardir vaatas talle uudishimulikult otsa. „Nagu need, millega on kirjutatud Evejah?”
Abban noogutas. „Need ütlevad: „Siin, seitsmendal astangul Ala kohal, kiituseks Temale, kes on Kõiksus, asub meister Dravazi tagasihoidlik töökoda.””
„See pottsepp, kellest sa rääkisid,” urises Jardir. Abban noogutas ja tahtis ukseavas rippuva erksavärvilise eesriide kõrvale lükata, aga Jardir kahmas ta käsivarrest, pöörates Abbani näoga enda poole.
„Nii et sa oled valmis valuga rahu sõlmima, kui mängus on kasum, aga au nimel mitte?” nõudis ta.
Abban naeratas. „Ma olen asise loomuga, mu sõber. Au ei maksa iseenesest midagi.”
„Taevas see ju maksab,” ütles Jardir.
Abban turtsatas. „Taevast ei saa me oma emadele ja õdedele riideid osta.” Ta tõmbas käe vabaks ja astus töökotta. Jardir oli sunnitud järgnema, põrgates vastu Abbanit, kes oli ukseava juures seisatanud, suu ammuli.
„Terve laadung on alles,” sosistas Abban, pilk ahnelt läikimas. Jardir vaatas temaga ühes suunas ning temagi silmad läksid pärani. Seal, laiadele alustele kenasti virna laotud, olid kõige hunnitumad savinõud, mida ta oli eales näinud. Tuba oli neid täis – potte ja vaase ja karikaid, lampe ja taldrikuid ja kausse. Kõik rõõmsate värvidega üle maalitud, lehtkullaga ehitud ja tulega laitmatult säravaks glasuuritud.
Abban hõõrus erutusest käsi. „Kas sa üldse kujutad ette, mis see väärt on, mu sõber?” küsis ta.
„Pole tähtis,” ütles Jardir. „See ei kuulu meile.”
Abban vahtis teda, nagu oleks ta lollpea. „See pole vargus, kui omanikud on surnud, Ahmann.”
„Surnutelt riisumine on varastamisest hullemgi,” lausus Jardir. „See on rüvetus.”
„Rüvetus oleks see, kui meisterkäsitöölise elutöö heidetaks prügihunnikusse,” vaidles Abban. „Siin leidub küllaga muud risu, mida kindlustõketeks kasutada.”
Jardir silmitses savinõusid. „No hüva,” kostis ta viimaks. „Me jätame need siia. Las need jutustavad selle vägevaima khaffit’i oskustest, et Everam võiks tema kätetöö peale vaadata ja ta hing sünniks ümber paremasse kasti.”
„Mis vajadust on Everamile jutustada, kui Ta teab niigi kõik?” küsis Abban.
Jardir pigistas käe rusikasse ning Abban taganes sammukese. „Ma ei luba kellelgi Everami teotada,” urises poiss. „Isegi mitte sinul.”
Abban tõstis rahustavalt käed. „See polnud teotusena mõeldud. Tahtsin lihtsalt öelda, et Everam näeb neid savinõusid mõne Damaji palees niisama hästi kui unustatud töökojaski.”
„Võib ju olla,” möönis Jardir, „aga Kaval ütles, et kõik peab minema alagai’sharak’i ohvrianniks, ja see tähendab ka neid asju siin.”
Abban kõõritas Jardiri rusikat, mis oli ikka veel ähvardavalt püsti, ning noogutas. „Endastki mõista, mu sõber,” kinnitas ta. „Aga kui me tahame seda vägevat khaffit’it tõepoolest austada ja teda taevale soovitada, siis kasutagem tema toredaid potte, et nendega dal’Sharum’ite deemoniaukudest mulda välja kanda. Nii aitaksid need nõud kaasa alagai’sharak’i pidamisele, näidates Everamile Dravazi väärtust.”
Jardir rahunes, rusikas lõtvus uuesti viieks harali sõrmeks. Ta naeratas Abbanile ja noogutas. „See on hea mõte.” Nad valisid välja tööks kõige sobivamad esemed ja viisid alla laagrisse. Ülejäänu jätsid nad kenasti virnadesse, täpselt nagu olid need leidnud.
Jardir ja teised andsid tööle pihta ning kaks ööpäeva kulusid kiiresti, sellal kui alagai’sharak’i lahinguväli hakkas ilmet võtma. Öösiti varjusid nad oma loitsuringidesse, vaadeldes deemoneid ja seades plaane. Küla ridamisi tõusvad astangud muudeti risuhunnikute labürindiks, see peitis loitsumärkidega kaitstud orvasid, mida dal’Sharum’id pidid kasutama varitsuspaikadena, et välja hüpates alagai’sid üle ääre deemoniaukudesse tõugata või piisavalt kauaks võrku püüda ning kaasaskantava loitsuringiga ümbritseda. Igal tasandil olid loitsudega kaitstud varustusehoidlad, kus nie’Sharum’id pidid ootama, valmis uute odade või võrkudega sõdalaste juurde jooksma.
„Püsige loitsude varjus, kuni teid kutsutakse,” juhendas Kaval algajaid, „ja kui teil tuleb nende tagant välja astuda, siis tehke ruttu, suunduge otseteed ühest loitsumärkidega kaitstud alast teise, kuni jõuate sihtkohta. Liikuge müüri varjus kummargil, kasutage iga võimalust end varjata.” Ta laskis poistel selle ajutise labürindi pähe õppida, kuni nad suutsid loitsudega kaitstud orvad ka kinnisilmi üles leida. Sõdalased pidid süütama lõkked, et võidelda nende valgel ja peletada kõrbeöö külmust, aga sellegipoolest pidi jääma ka suuri varjudega täidetud nurgataguseid, kus deemonitel, kes nägid pimeduses, on eelisseisund.
Õige pea ootasidki Jardir ja Abban ühes kolmanda tasandi varustusehoidlas, sellal kui päike loojus. Kaljusein oli näoga ida poole, niisiis jälgisid nad, kuidas selle vari pikenedes mähkis endasse jõeoru ja roomas piki kauget kaljuseina üles nagu tintjasmust plekk. Ning varju mähkunud orus hakkasid kerkima alagai’d.
Udu immitses üles savist ja liivakivist, tihenedes deemonlikeks kogudeks. Jardir ja Abban vaatasid lummatult, kuidas deemonid kerkisid hoovis kolmkümmend jalga allpool, valgustatuna vägevatest lõketest, kui dal’Sharum’id panid tule otsa kõigele Bahast põletamiseks leitule.
Esimest korda taipas Jardir tõeliselt, mida dama oli neile aastate viisi rääkinud. Alagai’d olid jõletised, kelleni ei ulatunud Everami valgus. Terve Ala oleks Looja paradiis, kui nemad seda ei rüvetaks. Jälestus täitis teda üdini ning ta teadis, et annaks nende hävitamise eest rõõmuga oma elu. Ta pigistas orvas seistes üht varuoda, kujutledes päeva, mil ta asub koos oma dal’Sharum’eist vendadega neid küttima.
Abban kahmas Jardiri käsivarrest ning pöördudes nägi ta sõpra väriseva käega osutamas mõne jala kaugusele astangumüürile. Kogu astangu ulatuses kerkis udu ning müüril võttis parajasti kuju üks tuuledeemon. See küürutas kehastudes, tiivad kokku pandud. Kumbki poiss polnud iial ühelegi deemonile nii lähedal viibinud, ja sellal kui Abbanit täitis vaatepilt ilmse hirmuga, tundis Jardir vaid raevu. Ta pigistas oda kõvemini pihku ning mõtles, kas tal õnnestuks olevust rünnata, lükata elukas müürilt alla mõnda deemoniauku, enne kui too jõuab täielikult kehastuda.
Abban pitsitas Jardiri käsivart nii ägedalt, et see tegi haiget. Jardir heitis sõbrale pilgu ja nägi, et Abban vaatab talle otse silma.
„Ära ole narr,” hoiatas Abban.
Jardir pööras pilgu tagasi deemonile, kuid sel hetkel lahenes kiusatus iseenesest, kuna alagai päästis küünised liivakivimüüri küljest lahti ja sukeldus pimedusse. Järgnes ootamatu plagisev heli ning tuuledeemon liugles uuesti ülespoole, tema möödatuhisevad hiigeltiivad katsid kinni tähti.
Siinsamas
