peaga läbi virutada enam-vähem kõigest, purustada kivi ja mõlkida tugevat terast. Kui deemon ründas, põrutades pea ees vastu orva ümbritsevaid loitse, olid nad omaenese silmaga tema jõu tunnistajaks. Hõbedane võluvägi hargnes kokkupõrkekohast ämblikuvõrguna laiali ning savideemon paisati tagasi. Siiski ligines ta loitsudele kohe uuesti, surudes küünised kaljuseina, sellal kui ta pea korduvalt ette sööstis, tümitades loitse ja pannes võlujõu õhus värelema.
Jardir võttis oda ja suskas deemoni lõugade vahele, nagu oli kõrberetkel näinud dal’Sharum’eid tegevat. Kuid deemon oli liiga kärme ning pigistas lõuad teraviku ümber kokku. Metallist odaots väändus nagu savi, kui deemon pead raputas, kiskus relva Jardiri haardest ja tõmbas äärepealt teda ennastki ohutust orvast välja. Deemoni pea jõnksatas, lennutades oda vuhinal üle müüri pimedusse.
Kaugemal astangul oli Hasik juhtunut oma orvast pealt näinud. Tema ülesandeks oli olla söödamees, ning varsti pidi ta väljuma, et deemoneid hukatuse poole juhtida.
„Kui veel ühe oda raisku lased, rott,” karjus ta pärast kõiki neid aastaid endiselt vilinal, „siis viskan su üle müüri sellele järele!” Jardirit haaras häbi ja ta kummardas, tõmbudes kaugemale orva, et käsklusi oodata.
Redelitel tasakaalu hoidvad Krevakhi vahimehed võisid mõne hetkega liikuda ühelt tasandilt järgmisele. Nad silmitsesid lahinguvälja ülaltpoolt ja andsid märku kai’Sharum’ile, kes puhus Sharaki sarve, kuulutades tantsu alanuks.
Hasik astus sedamaid oma orvast välja, röökis ja keksles ringi, et äratada lähedalviibivate deemonite tähelepanu. Jardir jälgis lummatult. Mida ta ka Hasikist isiklikult ei arvanud, selle mehe au oli piiritu.
Mitu savideemonit kriiskas teda märgates, asudes tagaajamisele. Nende lühikesed jõulised jalad lippasid hirmuäratava väledusega, ent Hasik seisis kartmatult, lastes neil jälitamisele pühenduda, enne kui putku pani, joostes kaugemale esimeste tõkete taha varitsuspunkti poole. Kui ta möödus, hüppas savideemon Jardiri orva kõrvalt müürilt talle peale, kuid Hasik pöördus ja tõstis kilbi, tõrjudes rünnaku ja keerates kilbi ühtlasi nõnda, et selle võlujõud paiskas deemoni üle müüri kisaga alla aukudesse – õhtu esimene tapatöö.
Hasik lidus risulabürinti, põigeldes oma raske kehaehituse puhul üllatava kiiruse ja nõtkusega ümber tõkete. Ta kadus Jardiri ja Abbani vaateväljalt, aga nad kuulsid, kuidas ta hõiskas varitsuspesale lähenedes: „Oot!” See oli söödameeste kombekohane hõige, mis andis varitsuspunkti dal’Sharum’eile märku alagai’de lähenemisest.
Järgnesid hüüded ja võlujõu sähvatused, kui peidus olnud sõdalased kargasid pahaaimamatuile deemoneile kallale. Alagai’de kriisked täitsid öö ning see heli tõi Jardirile judinad ihule. Temagi igatses panna deemoneid piinades kriiskama. Ühel päeval…
Kuni ta mõtteid mõlgutas, vupsas otse nende ees üle müüri vahimees Aday. Kaheteistkümne jala pikkustest redelitest piisas parasjagu, et mööda kaljut ühelt tasandilt teisele pääseda.
Aday sikutas randme külge kinnitatud jämedat nahkpiugu, tõmmates redeli enda järel üles. Ta asus seda paigale sättima, et turnida järgmisele tasandile, kuid tardus pea kohalt urinat kuuldes. Ta tõstis pilgu samal hetkel, kui üks savideemon talle peale kargas.
Jardir kohkus, aga muretsemiseks polnud põhjust. Vahimees, vilgas nagu madu, keeras oma redeli risti, peatades deemoni, enne kui see temani jõudis. Aday äigas redelipulkade vahelt ladusalt jalaga, virutades alagai astangupõrandale maha.
Ajaga, mis savideemonil kulus toibumiseks, taandus Aday mitme jala kaugusele, sirutades kaheteistkümnejalase redeli täies pikkuses enda ette välja. Deemon ründas uuesti, ent Aday püüdis ta peelte vahele kinni ja kergitas redelit jõnksuga, lennutades väikese deemoni vaevata üle müüri. Mõne hetke pärast sättis ta redeli jälle paika.
„Viige hoovi tõukajaile odasid juurde,” hüüdis ta neile, silgates üles järgmisele tasandile, kätega kordagi redelipulki puudutamata.
Jardir kahmas kaks oda ning Abban talitas samuti, kuid Jardir nägi tema pilgus hirmu. „Püsi minu lähedal ja tee nagu mina,” õpetas ta sõpra. „Me harjutasime seda ju päev otsa.”
„Ainult et praegu on öö,” lausus Abban. Ent ta järgnes siiski, kui Jardir piilus mõlemale poole ja sööstis Hasiki orva suunas, hoidudes müüri varju küürakile, et kõrgel küla kohal tiirutavad tuuledeemonid teda ei märkaks.
Poisid jõudsidki orva ning edasi trepist alla hoovi. Ülalt sadas savideemoneid nagu vihma, kui dal’Sharum’id neid rõdumüüridelt alla kupatasid. Varitsuspunktid olid täpselt paigutatud ning suurem jagu alagai’sid kukkus otse värskelt kaevatud deemoniaukudesse. Mis puutus ülejäänutesse ning hoovil kehastunud liivadeemoneisse, siis ajasid tõukajad neid auku kilpide ja odadega. Iga augusuu ja – põhja ümber olid laotud sellised loitsumärgid, mis lasksid alagai’sid sisse, aga mitte enam välja. Sõdalaste odad ei läbistanud küll alagai’de soomuseid, kuid nendega sai torkida ja tõugata ja trügida, kihutades deemoneid käkaskaela üle serva.
„Poiss! Oda!” hõikas Kaval ning Jardir nägi, et meistri enda oda on võitluses ühe liivadeemoniga pooleks murdunud. Laskmata end sellest pealtnäha kõigutada, keerutas Kaval poolikut vart nii kiiresti, et silm ei püüdnud liigutusi kinni, nüpeldades sellega deemoni õlgu ja puusi, laskmata elukal leida vähimatki tasakaalu või jalgealust, välja arvatud sealpool, kuhu meister teda juhtis. Kaval jätkas kogu aeg pealetungi, sooritades veatuid pöördsamme, et hoopidele hoogu anda, ja kasutades ka kilpi, et deemonit auguservale üha lähemale suruda.
Aga ehkki meistri ees seisev deemon ei paistnud teda ohustavat, sadas neid astangutelt iga hetk juurde ning poolik relv, mis ei võimaldanud deemonile kähku lõppu teha, oli takistuseks.
„Acha!” hüüdis Jardir, visates talle uue oda. Hüüde peale suskas Kaval murdunud varre deemonile kurku ja püüdis oda nobedalt kinni, pöörde pealt kohe uue relvaga rünnates. Mõne hetke pärast kukkus liivadeemon kiljudes auku.
„Ära seisa seal niisama!” käratas Kaval. „Kui valmis saad, mine tagasi postile!” Jardir noogutas ja sibas minema; koos Abbaniga toimetasid nad teistelegi sõdalastele odad kätte.
Kui need otsa lõppesid, pöördusid nad tagasi trepist üles. Nad polnud kaugele jõudnud, kui mütsatus selja taga sundis neid üle õla vaatama. Jardir märkas vihast savideemonit, kes veeretas end püsti ja raputas pead. Elukas oli tõukajatest kaugel ning Abbanis ja Jardiris kerge saagi leidnud.
„Varitsuspesa!” karjus Jardir, osutades väikesele loitsumärkidega kaitstud orvale, kus tõukajad olid end peitnud, kuni deemonid ülalt kukkuma hakkasid. Savideemon kannul, panid kaks poissi sinnapoole jooksu. Hirmunud Abban litsus koguni ette.
Aga just enne orva varjule jõudmist karjatas Abban, sest jalg vedas teda alt. Ta prantsatas maha ning oli ilmne, et õigel ajal ta püsti ei saa.
Jardir lisas kiirust, viskudes tõusta üritavale Abbanile otsa. Kukkumise põhiraskuse võttis ta enda peale, veeretades neid mõlemat maas ja ammutades sellest hoogu laitmatuks sharusahk’i-heiteks, mis läkitas kereka Abbani ülepeakaela paari jala kaugusele ohutusse kohta.
Kui heide oli sooritatud, langes Jardir näoli maha ning jäi paigale. Ootuspärasel kombel järgnes deemon liikumisele ja hüppas Abbani poole, põrgates aga varitsuspesa loitsudele.
Jardir tõusis kärmelt, sellal kui savideemon end raputas, et vastu loitse põrkamisest toibuda, kuid deemon märkas teda kohe – ja mis veelgi hullem, seisis tema ja loitsude pakutud varjupaiga vahel.
