vaikis kuuldut seedides ning Abban astus lähemale, kummardudes ta poole, otsekui selleks, et salakesi kõnelda, ehkki nad olid nagunii omavahel.
„Me võiksime kasumi pooleks jagada, sõber,” lausus ta. „Pool minu ja pool sinu emale. Millal tema või su õed viimati liha sõid? Või kandsid midagi kaltsudest etemat? Au võib neile abiks olla aastate pärast, aga kiire tulu võib neid aidata praegu.”
Jardir silmitses teda kahtlustavalt. „Mis kasu võib siin olla käputäiest pottidest?”
„Need pole mingid tavalised potid, Ahmann,” kõneles Abban. „Sa mõtle vaid! Meister Dravazi viimased tööd, mida dal’Sharum’id kasutasid selleks, et kätte maksta tema surma eest ja vabastada Baha khaffit’ite hinged. Need on hindamatud! Damaji’d ise ostaksid neid, et oma ruume sisustada. Me ei pea neid puhastamagi! Baha muld trumpab üle mis tahes kuldglasuuri.”
„Kaval käskis kõik ohvrianniks tuua, et Baha maapinda pühitseda,” ütles Jardir.
„Ja nii sündiski,” vaidles Abban. „Need on lihtsalt tööriistad, Ahmann, täpselt nagu labidad, millega dal’Sharum’id auke kaevasid. Tööriistade alleshoidmine pole riisumine.”
„Miks sa need siis varga kombel vankri alla peitsid?”
Abban naeratas. „Kas sa arvad, et Hasik ja semud lubaksid meil kasumi endale jätta, kui teaksid?”
„Vist mitte,” möönis Jardir.
„Seega on asi otsustatud,” lausus Abban, patsutades Jardiri õlale. Nad ladusid ka ülejäänud savinõud kähku salajasse võrkkiigesse.
Nad olid peaaegu lõpetanud, kui Abban võttis ühe õrna tassi ja hakkas seda sihiteadlikult poris veeretama.
„Mida sa teed?” küsis Jardir.
Abban kehitas õlgu. „See tass oli tööde juures kasutamiseks liiga väike,” ütles ta, tõstes tassi üles ja imetledes tolmu sellel. „Kuid Baha tolm kasvatab selle väärtuse kümnekordseks.”
„Aga see on ju valetamine,” sõnas Jardir.
Abban pilgutas silma. „Ostja ei tea seda, mu sõber.”
„Aga mina tean!” karjus Jardir, võttes tassi ja visates selle maha. See purunes maapinnale kukkudes.
Abban kiljatas. „Lollpea, kas sa ei tea, mis see väärt oli?” Ent Jardiri tigedat jõllitust nähes tõstis ta targu käed ja taganes sammukese.
„Endastki mõista on sul õigus, sõber,” kinnitas ta. Nagu oma sõnade rõhutamiseks võttis ta veel ühe samamoodi puhta eseme ja virutas sellegi maapinnale puruks.
Jardir vaatas katkisi kilde ja ohkas. „Ära minu perele midagi saada,” keelas ta. „Ma ei taha, et Jardiri suguvõsale tõuseks tulu sellisest… madalast teost. Pigem närigu mu õed kõvu viljateri, kui et nad söövad teotusega hangitud liha.”
Abban heitis talle rabatud pilgu, aga kehitas viimaks õlgu. „Kuidas soovid, mu sõber. Aga kui sa peaksid meelt muutma…”
„Kui niisugune päev tuleb ja sa oled minu tõeline sõber, siis ütled sa mulle ära,” lausus Jardir. „Ja kui ma sind veel kunagi milleltki säherduselt taban, viin su ise dama ette.”
Abban silmitses teda viivu ning noogutas.
Oli öö Krasia müüril ja Jardir tundis lahingu pulbitsemist kõikjal enda ümber. Ühel päeval langeb temagi Labürindis Kaji sõdalasena, ja see täitis ta uhkusega.
„Alagai maas!” hõikas vahimees Aday. „Kirdepoolne lõik! Teine koridor!”
Jardir noogutas, pöördudes teiste poiste poole. „Jurim, teata Majah’ omadele kolmandas koridoris, et aupaiste on lähedal. Shanjat, sina anna Anjha omadele teada, et Majah’ mehed lahkuvad oma asetusest.”
„Mina võin minna,” pakkus Abban. Jardir silmitses teda kahtlevalt. Ta teadis küll, et sõbra säästmine ei tee tollele au, ent Bahast tagasitulekule järgnenud nädalatel polnud Abbani lonkamine vähenenud ning alagai’sharak ei olnud mõni mäng.
„Jää praegu minu juurde,” ütles ta. Teised poisid irvitasid ja lippasid minema.
Meister Qeran pani jutuajamist tähele ja kõverdas Abbanile pilku heites põlglikult huuli. „Tee end kasulikuks, poiss, ja haruta võrgud lahti.”
Kui Abban kuuletus, teeskles Jardir, et ei märka sõbra lonkamist. Ta pöördus tagasi Qerani kõrvale.
„Sa ei saa teda igavesti säästa,” lausus meister tasakesi, tõstes pikksilma, et laotust uurida. „Parem surgu Labürindis mehena, kui et ta müüridelt häbistatuna tagasi pöördub.”
Jardir mõtles nende sõnade üle järele. Milline tee oli õige? Kui ta Abbani saadab, ei pruugi too ülesandega toime tulla, võitlejaid seeläbi ohtu seades. Aga kui ta teda ei saada, kuulutab Qeran poisi lõpuks ikkagi khaffit’iks – saatus, mis oli surmast kaugelt hullem. Abbani hing jääks taeva värava taha ega saaks iialgi tunda Everami heakskiitu, oodates ümbersündi ehk koguni tuhandeid aastaid.
Sestsaadik kui Qeran tegi temast Nie Ka, rõhus vastutus Jardirit rängalt. Huvitav, kas Hasik, kelle päralt kunagi oli olnud samasugune au, tundis ka samasugust survet? Vaevalt küll. Hasik oleks Abbani ammugi tapnud või karja hulgast minema kihutanud.
Ta ohkas, võttes nõuks Abbani järgmise käskjalana välja saata. „Parem surnud kui khaffit,” pomises ta, ja need sõnad olid keelel kibedad.
„Ettevaatust!” hüüdis Qeran, kui üks tuuledeemon tuli sööstlennul. Tema ja Jardir jõudsid õigel ajal pikali viskuda, kuid Aday oli aeglasem. Vahimehe pea veeres müüril Jardiri poole, sellal kui keha kukkus Labürinti. Abban kisendas.
„See pöördub uuele ringile!” hoiatas Qeran.
„Abban! Võrk!” hõikas Jardir.
Abban kuuletus kärmelt, toetudes oma tervele jalale ja tirides Qerani juurde võrgu, mille külge olid kinnitatud raskused. Ta oli selle heiteks õigesti kokku voltinud, nagu Jardir tähele pani. Asi seegi.
Qeran kahmas võrgu, pööramata lähenevalt tuuledeemonilt silmi. Jardiril oli sõdalase pilk ja ta teadis, et meister arvestab praegu vastase kiirust ja lennukaart. Mees oli vibunöörina pingul ning Jardir ei kahelnud peatse heite täpsuses.
Kui alagai sobivasse kaugusse jõudis, keerdus Qeran lahti nagu kobra ja sooritaski sujuva heite. Ent võrk avanes liiga ruttu ning Jardir märkas otsekohe põhjust: Abbani jalg oli kogemata takerdunud ühe raskuse köie taha. Qerani jõuline heide paiskas ta jalust maha.
Tuuledeemonil õnnestus avanevat võrku vältida, andes tiibadega lopsu nii võrgule kui ka Qeranile. Alagai kadus silmist ning meister lendas lootusetult võrku takerdudes pikali.
„Nie sind võtku, poiss!” karjus Qeran võrgu alt välja põtkates ja Abbanil jalgu alt lüües. Röögatusega kukkus Abban teist korda müürilt, sedapuhku alagai’dest kihavasse labürinti.
Enne kui Jardir jõudis toibuda, kõlas kriiskamine ning ta taipas, et alagai liugleb õhus taas kord ligemale. Kuna Qeran oli võrku takerdunud, siis polnud ühtegi dal’Sharum’it
