aga mõistust on neil sama vähe kui mõnel rumalamal koeral. Nad paljastavad käitumisega oma kavatsused ning lihtsaimgi petteliigutus viib nad segadusse. Olge nutikad, ja teil ei jää koidik nägemata.
Jardir teeskles, nagu jookseks ta lähima deemoniaugu poole, pöördus siis järsult ja lidus hoopis trepile. Mälu järgi põikles ta ümber prügi ja kindlustõkete, raiskamata aega, et silmadega järele vaadata, mida tema pea nagunii teadis. Deemon kriiskas ja asus taga ajama, kuid Jardir ei mõelnud talle enam, keskendudes üksnes rajale eespool.
„Oot!” hüüdis ta, andmaks märku deemonist oma selja taga, kui Hasiki orv nähtavale ilmus. Ta võis sinna varjule lipsata, kuni Hasik juhib deemoni varitsejate kätte.
Ent Hasiki orv oli tühi. Sõdalane oli nähtavasti äsja mõne teise eluka lõksu meelitanud ning võitles varitsuspunkti juures.
Jardir teadis, et leiab orvast varju, aga kuidas jääb deemoniga? Parimal juhul võib peletis tapaväljalt põgeneda ning halvimal juhul leida mõne pahaaimamatu sõdalase või nie’Sharum’i ja rünnata, enne kui too taipab, mis on juhtunud.
Pea kumaras, jooksis ta edasi.
Ajutises labürindis õnnestus tal enda ja savideemoni vahemaad kasvatada, ent kui varitsuspunkt paistma hakkas, oli koll ikkagi tihedalt kannul.
„Oot!” hõikas Jardir. „Oot! Oot!” Ta pani viimase jõuvaru mängu, lootes, et sõdalased pesas kuulsid tema hõiget ja on valmis.
Ta sööstis ümber viimase tõkke ning üks kätepaar krabas temast kähku kinni ja tiris ta kõrvale. „Kas see on sinu meelest mäng, rott?” nõudis Hasik.
Jardir ei teadnud, mida vastata, ning tänuväärsel kombel polnudki seda tarvis, kuna deemon tormas täie ajuga varitsuspunkti sisse. Üks dal’Sharum viskas elukale võrgu peale, tõmmates kolli pikali.
Deemon rapsis, punutud hobusejõhvidest võrgu jämedad keermed katkesid lõngana ja ta paistis end iga hetk vabastavat, kui mitu sõdalast talle kallale tormas ning ta maha surus. Ühe dal’Sharum’i nägu sai küünistada ja mees taganes kisendades, ent tema kohale asus teine, haaras kinni kahest deemoni osaliselt kattuvast rinnaplaadist ja kiskus need lahku, paljastades nende all haavatava ihu.
Hasik lükkas Jardiri kõrvale, jooksis ja lõi odaga sellesse avausse. Deemon kriiskas ja väänles piinades, kuid Hasik keeras relva metsikult. Deemon tõmbles veel viimast korda ja jäi vagusi. Jardir huilatas ja tõstis rusika kõrgele.
Siiski ei kestnud ta rõõm kaua, kuna Hasik laskis odast lahti, jättes selle surnud alagai kehasse turritama, ning sööstis tema juurde.
„Kas sa pead end söödameheks, nie’Sharum?” nõudis ta. „Mehed oleksid võinud sinu pärast surma saada, kuna sa arvasid heaks meelitada alagai’sid lõksu, mis polnud valmis.”
„Ma ei tahtnud…” alustas Jardir, ent Hasik lõi talle rusikaga valusalt kõhtu ning vastus kustus ta huultel.
„Ma ei andnud luba rääkida, poiss!” karjus Hasik. Jardir nägi, et teine on raevus, ning pidas targu suu. „Sul oli käsk püsida oma orvas, mitte juhtida alagai’sid ootamatult sõdalastele turja!”
„See on hea, et ta deemoni siia tõi, mitte ei jätnud teda astangule luusima, Hasik,” tähendas Jesan. Hasik jõllitas meest, kuid hoidis keele hammaste taga. Jesan oli eakam sõdalane, ehk koguni nelikümmend talve vana, ning Kavali või kai’Sharum’i äraolekul kuuletusid rühma ülejäänud liikmed talle. Tema näost, mida deemon oli küünistanud, nõrises verd, aga ta ei näidanud välja vähimatki valu märki.
„Sa poleks viga saanud, kui…” alustas Hasik, ent Jesan katkestas teda.
„Need ei ole minu esimesed deemoniarmid, Vilistaja,” lausus mees, „ja igaüks neist on au, mida tuleb kõrgelt hinnata. Mine nüüd tagasi postile. Deemonite tapmine pole täna öösel veel lõppenud.”
Hasik põrnitses pahaselt, aga kummardas siiski. „Sul on õigus, öö on alles noor,” nõustus ta. Tema pilk sihtis Jardirit odana, kui ta oma orva lahkus.
„Mine sinagi tagasi postile, poiss,” ütles Jesan, patsutades Jardirile õlale.
Viimaks saabus koidik ja terve seltskond kogunes deemoniaukude juurde, et jälgida alagai’de põlemist. Baha kad’Everam jäi näoga ida poole ning tõusva päikese kiired ujutasid oru kiiresti üle. Deemonid ulgusid aukudes, kui taevas valgeks tõmbus ja nende ihu suitsema hakkas.
Dal’Sharum’ite kilpide sisekülg läikis kui peegel, ning sellal kui dama Khevat lausus palve bahalaste hingede eest, püüdsid sõdalased kilpidega üksteise järel valgust, suunates kiired alla aukudesse, et need deemonitele otse peale langeksid.
Kui valgus deemoneid puudutas, lahvatasid nood leekidesse. Varsti lõõmasid juba kõik alagai’d, ja nie’Sharum’id juubeldasid. Nähes sõdalasi samuti talitamas, langetasid mõned koguni bidod, et deemonite pihta kusta, sellal kui Everami valgus nad maailmast põletas. Jardir polnud end iialgi tundnud nii elusana kui sel hetkel, ja ta pöördus Abbani poole, et oma rõõmu jagada.
Ent Abbanit ei paistnud kusagil.
Arvates, et sõber on öisest kukkumisest ikka veel masenduses, läks Jardir teda otsima. Abban oli vigastatud, muud midagi. See polnud sama mis nõrkus. Nad ootavad parajat aega ega tee välja teiste nie’Sharum’ite itsitustest, kuni Abban on jõu tagasi saanud, ning siis võtavad nad itsitajad korralikult käsile ja teevad mõnitustele igaveseks lõpu.
Ta käis Abbanit leidmata läbi kogu laagri, märgates viimaks sõpra roomamas välja ühe moonavankri alt.
„Mida sa teed?” küsis Jardir.
„Oih!” ütles Abban ümber pöörates. „Ma ainult…”
Jardir ei teinud kuulmagi, vaid trügis Abbanist mööda ja heitis pilgu vankri alla. Abban oli sinna riputanud võrgu ja täitnud selle Dravazi savinõudega, mida nad olid tööriistadena kasutanud, mähkides need nutikalt riidesse, et need tagasiteel katki ei läheks ega koliseks.
Kui Jardir Abbani poole pöördus, laiutas too naeratades käsi. „Mu sõber…”
Jardir katkestas teda. „Pane need tagasi.”
„Ahmann,” alustas Abban.
„Pane need tagasi või ma murran su teisegi jala,” urises Jardir.
Abban ohkas, aga pigem ärritunult kui alistudes. „Taas kord palun ma sul mõelda asiselt, mu sõber. Me teame mõlemad, et sellise jalaga on mul võimalik oma perekonda aidata pigem kasumit kui au teenides. Ja kui ma sellegipoolest peaksin imekombel dal’Sharum’iks saama, siis kui kaua ma vastu pean? Isegi tugevad veteranid, kes siia Bahasse tulid, ei pöördu kõik elusana koju. Mul veab, kui ma esimesegi öö üle elan. Ja mis saab minu perest edasi, kui ma siit maailmast kuulsusetult lahkun? Ma ei taha, et ema peaks mu õed jiwah’Sharum’eiks müüma, kuna neil pole muud kaasavara peale minu mahavalatud vere.”
„Jiwah’Sharum’eid ostetakse?” küsis Jardir, kellele meenusid tema enda õed, Abbani õdedest hoopis vaesemad. Jiwah’Sharum’id olid rühmanaised, keda peeti suures haaremis kõigile dal’Sharum’eile pruukimiseks.
„Kas sa arvasid, et need tüdrukud on vabatahtlikud?” küsis Abban.
