plaginal mööda ja võttis taevas järsu kaare, et jälle alla vuhiseda. Viivuks varjas olend kuu, haihtudes laotusse, kuid Jardir ei lasknud ennast petta ning jälgis lähenemist rahulikult. Kui ta peaks hukkuma, siis sünnib see auga, ta viib alagai endaga kaasa ning pääseb paradiisi.
Kui deemon jõudis nii ligidale, et Jardir nägi juba ta hambaid, sooritas poiss heite. Hobusejõhvidest võrk pöörles õhus, kui raskused selle laiali laotasid, ning tuuledeemon sattus pea ees võrku. Nööri sikutades, et võrku koomale tõmmata, lipsas Jardir veatu pöördsammuga eest ära ja jälgis, kuidas olevus sadas püstloodis alla Labürinti.
„Alagai maas!” hõiskas ta. „Põhjapoolne lõik! Seitsmes koridor!” Järgmisel hetkel hõigati juba vastuseks.
Ta pööras ümber ja tahtis minna Qeranit vabastama, kui märkas pimeduses liigutusi. Abban kõlkus müüriserva küljes, kivi kriipivad ja sellesse klammerduvad sõrmeküüned verd jooksmas.
„Ära lase mind kukkuda!” karjus Abban.
„Kui sa kukud, siis sured nagu mees ning taevas ootab sind!” kinnitas
Jardir. Ta jättis ütlemata, et ühelgi muul juhul ei pääse Abban kuidagi taevasse. Qeran hoolitseb selle eest, et Abban lõpetaks Hannu Pash’i khaffit’ina ning teda ei lubataks paradiisi. Jardiri süda tilkus küll verd, aga ta pöördus eemale.
„Ei! Palun!” anus Abban, pisarad voolamas mööda määrdunud põski. „Sa vandusid! Vandusid Everami valguse nimel, et püüad mu kinni. Ma ei taha surra!”
„Parem surnud kui khaffit!” urises Jardir.
„Mul ükskõik, kas ma olen khaffit!” väitis Abban. „Ära lase mind kukkuda! Palun!”
Jardir lõrises tülgastusest, aga kummardus sellest hoolimata, laskudes müürile kõhuli ja sikutades kõvasti Abbani käsivart. Abban peksis jalgadega ja ponnistas, roomates lõpuks suure vaevaga üle Jardiri turja müürile. Nuuksudes langes ta Jardirile kaela.
„Everam õnnistagu sind,” nuttis Abban. „Ma võlgnen sulle elu.”
Jardir tõukas ta eemale. „Sa oled mulle vastik, argpüks,” lausus ta. „Kao mu silmist, enne kui ma meelt muudan ja su tagasi viskan.”
Abbani silmad läksid jahmatusest pärani, ent ta kummardas ja sibas minema nii kiiresti, kui lombakas jalg võimaldas.
Jardir jälgis ta minekut, kui teda tabas neerudesse valus rusikahoop, mis paiskas ta uperkuuti. Temas lahvatas valu, aga ta leppis sellega ning valu ununes; ta pöördus näoga ründaja poole.
„Oleksid pidanud laskma tal kukkuda,” ütles Qeran. „Täna öösel tegid sa talle karuteene. Dal’Sharum’i kohus on toetada oma vendi nii elus kui ka surmas.” Ta sülitas lartsatusega Jardiri õlale. „Kolm päeva ilma kördita,” kuulutas ta. „Too nüüd mu pikksilm. Alagai’sharak ei oota argpükside ja narride järele.”
3. CHIN’ID
Mõne aja pärast pöördus Abban koos Jayani ja Asome’iga tagasi. Nad tirisid endaga kaasa mitut põhjamaa chin’i ja üht dama’t.
„See on dama Rajin Mehndingi hõimust,” ütles Jayan, sikutades vaimulikku lähemale. „Tema käskiski viljaaidad põlema panna.” Ta tõukas dama’t ägedalt ning mees vajus põlvili.
„Kui mitu aita?” küsis Jardir.
„Kolm, enne kui ta jõuti peatada,” lausus Jayan, „aga ta oleks põletamist jätkanud.”
„Kaotused?” Jardir heitis pilgu Abbanile.
„Läheb aega, enne kui ma oskan täpselt öelda,” vastas Abban, „kuid võimalik, et ligemale kakssada tonni. Selle viljaga oleks tuhandeid talve lõpuni ära toitnud.”
Jardir vaatas dama’le otsa. „Ja mis sul öelda on?”
„Evejah’ sõjaõpetuses on kirjas, et vaenlase varud tuleb põletada, siis ei saa nad sõdimist jätkata,” kuulutas dama Rajin. „Meie inimeste toitmiseks jääb vilja enam kui küll.”
„Lollpea!” hüüdis Jardir, lüües mehele käeseljaga näkku. Kõikjal saalis ahhetati. „Mul on vaja põhjamaalasi sõduriteks, mitte neid näljutada ja tappa! Tõelised vaenlased on alagai’d – selle oled sa unustanud!”
Ta sirutas käe ja kahmas dama valgest rüüst kinni, rebides selle tal seljast. „Sa ei kuulu enam dama’de hulka. Põleta oma valge rüü ja kanna elu lõpuni häbiga pruuni.”
Mees kisendas, kui ta häärberist välja lohistati ja lumme visati. Arvatavasti võtab ta endalt ise elu, kui teised dama’d teda enne ei tapa.
Jardir heitis Abbanile uuesti pilgu. „Ma tahan, et kaotused ja allesjäänu kokku arvutataks.”
„Sellest ei pruugi kõigi toitmiseks jätkuda,” hoiatas Abban.
Jardir noogutas. „Kui vilja ei jätku, siis hukatagu kõik chin’id, kes on töötamiseks või võitlemiseks liiga vanad, kuni seda hakkab jätkuma.”
Abban tõmbus näost kahvatuks. „Ma… leian viisi, kuidas toime tulla.”
Jardir naeratas mõrult. „Nii ma arvasingi. Nõndaks, need chin’id, keda olete minu ette toonud. Ma nõudsin juhte, need mehed näevad aga välja khaffit’i kaupmeeste moodi.”
„Põhjamaad valitsevadki kaupmehed, Päästja,” ütles Abban.
„Tülgastav,” sõnas Asome.
„Ja sellegipoolest on see nõnda,” lausus Abban. „Need mehed võivad teid vallutamise juures aidata.”
„Minu isa ei vaja…” alustas Jayan, ent Jardir vaigistas vanima poja käeviipega. Ta andis valvuritele märku chin’id lähemale tuua.
„Kes teie seast on teistele juhiks?” küsis Jardir, minnes üle põhjamaa metslaste keelele. Vangide silmad läksid pärani ning mehed vahetasid pilke. Viimaks astus üks ette, ajades Jardirile otsa vaadates selja sirgu ja pea püsti. Ta oli kiilaspäine, hallikirju habemega ning kandis määrdunud ja rebenenud siidrüüd. Nägu oli peksust lapiline ning vasak käsi kohmakalt kaela seotud. Kasvult oli ta Jardirist peaaegu jala võrra lühem, kuid jättis siiski säärase mehe mulje, kes on harjunud, et tema sõna kuulatakse.
„Mina olen Edon Seitsmes, Rizoni kindluse hertsog ja siinsete inimeste isand,” ütles mees.
„Rizoni kindlust ei ole enam,” lausus Jardir. „Selle maa nimi on nüüd Everami Kingitus ning see kuulub mulle.”
„Maapõu võtku, ega ei kuulu küll!” urises hertsog.
„Kas sa tead, kes ma olen, hertsog Edon?” küsis Jardir tasa.
„Krasia kindluse hertsog,” vastas hertsog Edon. „Abban väidab, et sina oledki Päästja.”
„Aga sina seda ei usu?” jätkas Jardir.
„Päästja ei saabu mõrvates, vägistades ja rüüstates,” sülitas Edon.
Sõdalased
