style="font-size:15px;"> „Kui sa heidad minu ette põrmu ja annad vandetõotuse alistuda kõiges Everamile, siis säästetakse sinu ja su nõunike elu,” kõneles Jardir. „Sinu pojad võetakse ja õpetatakse välja dal’Sharum’eiks ning neid austatakse kõrgemalt kui kõiki ülejäänud põhjamaa chin’e. Sa saad oma varanduse ja omandi tagasi, kui sellest on maha arvatud läänimaks. Selline on minu pakkumine, kui sa vastutasuks aitad mul rohumaade üle valitseda.”
„Ja kui ma keeldun?” küsis hertsog.
„Siis saab kõik, mis sulle kuulus, minu omaks,” lausus Jardir. „Sa vaatad pealt, kuidas sinu pojad odaga läbi puuritakse ja kuidas minu mehed viljastavad sinu naisi ja tütred, ning kõik ülejäänud elupäevad veedad sa kaltsudes, süües rooja ja juues kust, kuni keegi sulle halastab ja su tapab.”
Ja nõnda sai Edon VII, Rizoni kindluse hertsog ja selle inimeste isand, esimeseks põhjamaa valitsejaks, kes põlvitas ja puudutas laubaga Ahmann Jardiri ees põrandat.
Jardir istus oma troonil, kui Abban tõi tema ette järjekordse rühma chin’e. Oli saatuse pilge, et paks khaffit osutus tema õukonna kõige asendamatumaks liikmeks, aga nii vähesed Jardiri mehed oskasid ju põhjamaa keelt. Ka mõned teised khaffit’i kaupmehed purssisid seda, kuid üksnes Abban ja Jardiri lähimad nõuandjad kõnelesid keelt vabalt. Ja nõunikest eelistas Abban ainsana chin’idega pigem rääkida kui neid tappa.
Nagu kõik Abbani leitud vangid, olid ka need näljutatud ja läbipekstud, külmakaitseks ihul vaid räpased kaltsud. „Kas veel mõned suurkaupmehed-khaffit’id?” küsis Jardir.
Abban raputas pead. „Ei, Päästja. Need mehed on loitsutundjad.”
Jardiri silmad läksid pärani ning ta tõmbus istmel tikksirgeks. „Miks neid nii halvasti koheldi?” nõudis ta.
„Sellepärast, et põhjas peetakse loitsutundmist oskustööks, nagu möldri või puusepa ametit,” selgitas Abban. „Dal’Sharum’id, kes linna rüüstasid, ei teinud vahet neil ja ülejäänud chin’idel ning paljud kas tapeti või põgenesid koos oma ametiriistadega.”
Jardir vandus tasakesi. Krasias kuulusid loitsutundjad sõdalaste kasti tippu ning Evejah’s seisis kirjas, et neisse tuleb suhtuda ülima austusega. Ka põhjamaa loitsutundjad olid väärtuslikud, kui Sharak Ka’d taheti võita.
Ta pöördus meeste poole, läks ladusalt üle nende keelele ja kummardas. „Ma palun teie viletsa kohtlemise pärast vabandust. Teile antakse süüa ja selga peened rüüd, teie maad ja naisterahvad tagastatakse. Kui oleksime teadnud, et olete loitsutundjad, siis oleks teid austatud, nagu teie seisund seda väärib.”
„Minu poeg tapeti,” kähistas üks mees. „Mu naine ja tütar vägistati, maja põletati. Ja nüüd palud sa vabandust?” Ta sülitas Jardiri poole, tabades teda põsele.
Valvurid ukse juures röögatasid ja langetasid odad, kuid Jardir peletas nad viipega eemale, pühkides sülje vihastumata põselt.
„Ma maksan sinu poja eest vereraha,” tõotas ta, „ja hüvitan ka teie, ülejäänute kaotused.” Ta sammus ahastava mehe juurde, kõrgudes viimase kohal. „Aga ma hoiatan teid, ärge pange mu armulikkust rohkem proovile.” Ta andis valvuritele märku ning mehed viidi minema.
„On kahetsusväärne,” ohkas ta troonil raskelt istet võttes, „et meie esimese vallutusega põhjamaal kaasnes seesugune raiskamine.”
„Me oleksime võinud nendega läbirääkimisi pidada, Ahmann,” ütles Abban tasakesi. Ta tõmbus pingule, valmis põlvili langema, kui tema sõnad peaksid äratama pahameelt, ent Jardir raputas üksnes pead.
„Rohumaalasi on liiga palju,” lausus ta. „Rizoni mehi oli meist kaheksa korda rohkem. Kui oleksime neile mahti andnud jõudusid koondada, poleks me isegi oma suurepäraste võitlusoskustega suutnud linna vallutada selliste kaotusteta, mida me ei saa endale lubada. Nüüd, kui hertsog on Everami poole üle tulnud, peaks asi külades juba hõlpsamini minema, kuni liigume edasi chin’ide oaasilinna peale.”
„Laktoni,” tähendas Abban. „Kuid ma hoiatan teid, see rohumaa „järv” on kõigi kirjelduste järgi suurem mis tahes oaasist. Sõnumitoojad on mulle kinnitanud, see veekogu on nõnda avar, et vastaskallast pole näha koguni selge ilmaga, ning linn ise asub niivõrd kaugel veepinnal, et skorpioni heiteulatus ei küündi selleni.”
„Nad kindlasti liialdavad,” arvas Jardir. „Kui see… kalarahvas võitleb sama kehvasti nagu Rizoni mehed, siis langevad nad õige aja saabudes hõlpsasti meie alla.”
Sel hetkel sisenes üks dal’Sharum, koputades odaga põrandale.
„Andestage, et vahele segan, Shar’Dama Ka,” ütles sõdalane, laskudes põlvili ja asetades oda enda kõrvale, enne kui surus mõlemad peopesad vastu põrandat. „Te käskisite teatada, kui teie abikaasad kohale jõuavad.”
Jardir põrnitses mornilt.
4. BIDO KAOTAMINE
Abbani ellujätmise eest piitsutati Jardirit alagai sabaga, mille kidad kiskusid ta seljalt liha, ning päevad ilma söögita olid rängad, ent ta sõlmis oma karistusega rahu nagu valuga ikka. Sellel polnud tähtsust.
Ta oli võrguga kinni püüdnud alagai.
Teised sõdalased olid tuuledeemonil tiivad küljest lõiganud ja vangistanud eluka loitsuringi päikest ootama, aga Jardir oli peletise alla toonud ning kõik teadsid seda. Ta pani tähele ülejäänud nie’Sharum’ite imetlevaid pilke ning dal’Sharum’ite tõrksat lugupidamist. Koguni dama’d vahtisid teda, kui arvasid, et keegi ei näe.
Neljandal päeval suundus Jardir näljast nõrgana kördisappa. Kahtlane, kas ta oleks jaksanud kõige hädisemategi poistega kakelda, kuid siiski sammus ta sirge seljaga oma tavapärasele kohale järjekorra etteotsa. Teised taganesid, silmad aukartlikult maas.
Ta sirutas parajasti kausi välja, kui Qeran ta käsivarrest kinni võttis.
„Täna sa körti ei söö,” ütles meister. „Tule kaasa.”
Jardiril oli tunne, nagu küünistaks tema kõhtu seestpoolt mõni liivadeemon, kuid ta ei kaevanud, vaid ulatas oma kausi ühele teisele poisile ja järgnes meistrile läbi laagri.
Kaji paviljoni poole.
Veri kadus Jardiri näost. See polnud võimalik.
„Kolmesaja aasta jooksul pole ükski sinuvanune poiss sõdalaste paviljoni pääsenud,” lausus Qeran justkui ta mõtteid lugedes. „Minu meelest oled sa liiga noor ning see võib sulle surma tuua ja olla Kaji hõimu jaoks kohutav raiskamine, aga seadus on seadus. Kui poiss püüab müüril võrguga kinni oma esimese deemoni, kutsutakse ta pidama alagai’sharak’i.”
Nad astusid telki ning tosinad mustas rüüs kogud pöördusid teda silmitsema, enne kui uuesti sööma hakkasid. Neid teenisid naisterahvad, kuid Jardir ei olnud varem näinud ühtegi naist, keda poleks pealaest jalatallani katnud paks must riie. Siinsete naiste loorid olid peened ja erksavärvilised, poolläbipaistvad rõivad liibusid pehmetele kumerustele. Nende käsivarred ja kõhud olid paljad, kui kalliskividega ehted välja arvata, ning pikad lõhikud pantaloonide külgedel paljastasid saledaid sääri.
Jardir tundis, kuidas ta nägu vaatepildi
