valguse ja elu andja, ma anun sind, kingi oma alandlikule teenijale teadmine sellest, mis ootab ees. Räägi mulle Ahmanni, Hoshkamini poja kohta, kes on Jardiri, Kaji seitsmenda poja vereliini viimane kandja.”
Kui ta arbusid raputas, hakkasid need üha enam kumendama, loites ta sõrmede vahel, kuni jäi mulje, nagu hoiaks naine peos tuliseid süsi. Ta päästis sõrmed valla, heites luud nende ette maapinnale.
Ta pani käed põlvedele ja kummardus ettepoole, uurides hõõguvaid märke. Tema silmad läksid pärani ja ta sisistas. Hoolimata enam ühtäkki porist, mis määris ta puhast valget rüüd, laskus dama’ting käpuli, silmitsedes märkide mustrit, sellal kui loitsude tukslev kuma aegapidi tuhmus. „Need luud on vist küll valguse kätte sattunud,” pomises ta.
Ta lõikas veel kord poisile kätte ja lausus oma palve, raputades ägedalt arbusid, mis lõid taas lõõmama. Ta viskas need maha.
„Ei või olla!” karjatas ta, kahmates arbud ja visates veel kolmandat korda. Isegi Jardir nägi, et muster jäi samaks.
„Mis lahti?” söandas Jardir küsida. „Mida te näete?”
Dama’ting tõstis pilgu tema poole ja kissitas silmi. „Tulevik ei ole sinule teadmiseks, poiss,” ütles naine. Vihane hääletoon pani Jardiri kössi tõmbuma, ta polnud kindel, kas selle oli põhjustanud tema häbematus või miski, mida naine nägi.
Või mõlemad. Mida olid arbud naisele avaldanud? Poisile meenusid savinõud, mida ta oli lubanud Abbanil Baha kad’Everamist varastada, ning ta mõtles, kas naine nägi ära ka selle patu.
Dama’ting korjas luud kokku ja pistis tagasi paunakesse, enne kui tõusis. Ta peitis pauna rüü alla ja kloppis end tolmust puhtaks.
„Mine tagasi Kaji paviljoni ja palveta kuni hommikuni,” käskis ta ja kadus varjude keskele nii kiiresti, et Jardir hakkas juba kahtlema, kas polnud teda mitte ette kujutanud.
Qeran äratas poisi jalahoobiga, kui sõdalased kõikjal ümberringi alles magasid. „Üles, rott,” ütles meister. „Dama kutsub sind enda juurde.”
„Kas ma pääsen nüüd bido kandmisest?” küsis Jardir.
„Mehed räägivad, et sa võitlesid öösel hästi,” lausus Qeran, „aga see otsus pole minu teha. Üksnes dama võib nie’Sharum’ile musta rüü anda.”
Meister viis ta Sharik Hora siseruumidesse. Külm kivipõrand tundus Jardiri paljaste jalgade all millegi pühana.
„Meister, kas tohib küsimuse esitada?” ütles Jardir.
„See on võib-olla viimane kord, mil sa küsid minult kui õpetajalt,” vastas Qeran, „nii et olgu su küsimus arukas.”
„Kui dama’ting kunagi teie juurde tuli, kui mitu korda ta arbusid heitis?”
Meister kõõritas tema poole. „Ühe korra. Nad viskavadki ainult ühe korra. Arbud ei valeta iialgi.”
Jardir tahtis veel midagi lisada, kuid nad pöörasid ümber nurga ja seal ootaski dama Khevat. Khevat oli Jardiri õpetajaist kõige rangem, see, kes oli nimetanud teda kaamelikuse sigitiseks ja ta häbematuse pärast roojaauku heitnud.
Meister pani Jardirile käe õlale. „Ole sõnadega ettevaatlik, kui ei taha keelest ilma jääda, poiss,” pomises ta.
„Everam olgu teiega,” tervitas Khevat. Meister kummardas ning Jardir talitas samuti. Dama noogutuse peale pöördus Qeran kannal ringi ja tegi minekut.
Khevat juhatas Jardiri väikesesse akendeta kambrisse, mida täitsid paberivihud ja kus lõhnas tindi ning lambiõli järele. Tuba näis sobivat pigem mõnele khaffit’ile või naisterahvale, ent seegi oli täis meeste luid. Kontidest olid nii iste, mille juurde Jardir juhatati, kui ka kirjutuslaud, mille taga Khevat istet võttis. Koguni paberivihkudele olid raskuseks asetatud kolbad.
„Sa üllatad mind lakkamatult, Hoshkamini poeg,” alustas Khevat. „Ma ei uskunud, kui sa ütlesid, et saavutad küllaga aupaistet nii enda kui ka oma isa jaoks, aga sinu otsusekindluse läbi paistab see tõeks saavat.”
Jardir kehitas õlgu. „Täitsin vaid sõdalase kohust.”
Khevat kõhistas naerda. „Sõdalased, keda mina tunnen, ei ole nii tagasihoidlikud. Sa tapsid ühe deemoni üksipäini, aitasid tappa viit, ja kui palju te neid kokku tapsite? Kolmteist?”
„Kaksteist,” vastas Jardir.
„Kaksteist,” kordas Khevat. „Ja sa aitasid eile öösel Moshkamal surra. Vähesed nie’Sharum’id oleksid sellega toime tulnud.”
„Tema aeg oli käes,” ütles Jardir.
„Tõepoolest,” lausus Khevat. „Moshkamal ei olnud poegi. Tema vennana surmas jääb sinu ülesandeks tema luude pleegitamine Sharik Hora jaoks.”
Jardir kummardas. „See teeb mulle au.”
„Sinu dama’ting käis eile öösel minu jutul,” jätkas Khevat.
Jardir tõstis innukalt pilgu. „Kas ma ei pea enam bidot kandma?”
Khevat raputas pead. „Tema sõnul oled sa liiga noor. Kui sind edasise väljaõppe ja kasvuajata tagasi alagai’sharak’ile saata, läheks see ainult Kaji hõimule sõdalase maksma.”
„Ma ei karda surra,” ütles Jardir, „kui see on inevera.”
„Sa kõneled nagu ehtne Sharum,” kiitis Khevat, „aga asi pole nii lihtne. Tema otsusega ei lubata sind Labürinti enne, kui oled vanemaks saanud.”
Jardir põrnitses pahaselt. „Nii et ma pean häbiga Kaji’sharaj’sse tagasi pöörduma, ehkki kuulusin juba meeste hulka?”
Dama raputas pead. „Seadus on siinkohal selge. Ühtki poissi, kes on viibinud Sharum’ite paviljonis, ei lasta enam tagasi sharaj’sse.”
„Aga kui ma ei saa sinna minna ega ka võidelda koos meestega…” alustas Jardir ning taipas äkki olukorra tõsidust.
„Minust… peab saama khaffit?” küsis ta esimest korda elus hirmust halvatuna. Kartus dama’ting’i ees polnud sellega võrreldes midagi. Veri valgus ta näost, kui ta meenutas, kuidas Abban oli oma elu pärast palunud.
Ma pigem suren, mõtles ta. Ründan esimest dal’Sharum’it, kes ette juhtub, ega jäta talle muud valikut kui mind tappa. Parem surnud kui khaffit.
„Ei,” lausus dama ning Jardir tundis, et ta süda hakkab jälle lööma. „Võimalik, et dama’ting’i jaoks pole sellistel asjadel tähtsust, kuna kõige madalamgi khaffit seisab naisterahvast kõrgemal, aga mina ei luba ühelgi sõdalasel nii madalale langeda, kui ta ometi on kõigi väljakutsete vääriline. Shar’Dama Ka aegadest peale ei ole musta rüüta jäänud ükski poiss, kes on Labürindis alagai’de verd valanud. Dama’ting’i otsus häbistab meid ning olgu ta pealegi Everami ümmardaja, siiski on ta ainult naine ega suuda mõista, kuidas see haavaks kõiki Sharum’eid.”
„Mis minust siis saama peab?” küsis Jardir.
„Sa
