turtsatas. Nie’dama? Peaks õpetama teda? Ashan oli temaga ühevanune ja nie’Sharum’ite kördisabas ootas Jardir mitu aastat vanematest poistest eespool.
„Kas sa leiad, et ei vaja õpetust?” küsis Khevat.
„Ei, seda muidugi mitte, auline dama,” ütles Jardir kähku, kummardades vaimulikule.
„Aga sa usud, et Ashan pole väärt sind õpetama?” käis Khevat peale. „Lõppude lõpuks on ta kõigest nie’dama, algaja, kes ei tohi veel rääkidagi, sina aga oled koos meestega alagai’sharak’i pidanud.”
Jardir kehitas abitult õlgu, arvates nimelt nõnda, kuid peljates siiski lõksu.
„Väga hea,” lausus Khevat. „Te peate Ashaniga maha treeningvõitluse. Kui sa ta alistad, määran sulle väärilisema õpetaja.”
Ülejäänud algajad taganesid, moodustades läikival marmorpõrandal ringi. Ashan seisis selle keskel ja kummardas Jardirile.
Jardir heitis veel kord pilgu dama Khevatile ja kummardas seejärel vastu. „Palun vabandust, Ashan,” ütles ta, kui nad teineteisele lähenesid, „aga ma pean su alistama.”
Ashan vaikis, võttes sisse sharusahk’i võitlusasendi. Jardir talitas samuti ning Khevat plaksutas käsi.
„Alustage!” hüüdis dama.
Jardir sööstis ettepoole, et jäikade sõrmedega Ashani kõrist haarata. See liigutus hävitab kärmelt poisi vastupanuvõime, tegemata samas püsivat kahju.
Kuid Ashan üllatas teda, astudes Jardiri teelt ladusa pöördsammuga kõrvale ja andes küljelt jalahoobi, mis lennutas ta uperkuuti.
Jardir veeretas end ruttu jalule, kirudes, et oli poissi alahinnanud. Kaitsevalmilt tungis ta uuesti peale ning teeskles, nagu tahaks rusikaga Ashani lõua pihta äiata. Kui poiss üritas hoopi tõrjuda, tegi Jardir pöörde, teeseldes end küünarnukiga sihtivat teise neeru. Ashan vahetas sellele vastavalt taas asendit ning Jardir pöördus veel kord, andes nüüd tõelise hoobi – vastasele jalgadesse, millele ta kavatses küünarnukiga lisada löögi rindu, et nie’dama selili kukutada.
Ent vastase jalg, mille Jardir mõtles tasakaalust välja tõugata, ei olnudki seal, kus pidanuks, ning tema jalahoop tabas õhku. Ashan kahmas ta jalast kinni, kasutades Jardiri jõudu tema vastu ja sooritades sellesama liigutuse, mida Jardir oli kavandanud. Kui Jardir kukkus, põrutas Ashan talle küünarnukiga rindu, nii et tal hing kinni jäi. Ta prantsatas marmorpõrandale, lüües pea ära, kuid üritas kohe tõusta, enne kui valu pärale jõudis. Ta ei tohi kaotajaks jääda!
Niipea kui ta end käpuli ajas, löödi tal aga käed-jalad uuesti alt. Ta kukkus jälle põrandale ja tundis üht jalga oma ristluukohale astumas. Tema rapsivast vasakust jalast haarati kinni, nagu ka paremast käsivarrest, ning Ashan sikutas ägedalt, ähvardades ta liigesed välja väänata.
Jardir kisendas, pilk valust hägune. Ta sõlmis selle tundega rahu ning kui silme ees taas selgines, märkas ta dama’ting’i, kes jälgis teda koridori varjulisest võlvkäigust.
Naine vangutas oma looritatud pead ja läks minema.
Sügaval Sharik Hora keldrites ei eristanud Jardir ööd päevast. Ta magas, kui dama’d käskisid magama heita, sõi siis, kui süüa anti, ning täitis vahepeal kõiki korraldusi. Templis oli ka käputäis dal’Sharum’eid, kes õppisid, et kai’Sharum’iteks saada, aga mitte ainsatki nie’Sharum’it peale tema. Ta oli tühiseim tühiste seas, ning kui ta mõtles, kuidas need, kes kord olid iga tema käsu peale hüpanud – Shanjat ja Jurim ja teised –, ei peagi ehk enam bidot kandma, ähvardas häbitunne teda lämmatada.
Esimesel aastal käis ta Ashani kannul nagu vari. Hääletult õpetas nie’dama Jardirile vaimulike hulgas ellujäämise oskusi. Millal palvetada, millal põlvitada, kuidas kummardada ning kuidas võidelda.
Jardir oli dama’de võitlusoskusi rängalt alahinnanud. Neile oli küll keelatud oda kasutamine, ent tühja käe kunstis võinuks iga vähimgi nende seast toime tulla kahe dal’Sharum’iga.
Kuid võitlus oli asi, mida Jardir mõistis. Ta pühendus väljaõppele, pestes lõputute sujuvate liigutuste abil maha oma häbi. Isegi pärast seda, kui lambid õhtuti kustutati, harjutas Jardir oma tillukese kongi pimeduses tundide kaupa sharukin’e.
Kui parkalid olid Moshkama naha maha nülginud, võtsid Jardir ja Ashan surnukeha ja keetsid seda õlis, noppisid välja luud ja pleegitasid neid päikese käes kontidest tornide otsas, mis küünitusid kõrbetaevasse. Jiwah’Sharum’id olid tema keha juures nutnud kolm pudelitäit pisaraid ning need segati laki sisse, millega luud üle võõbati, enne kui toimetati käsitöölistele. Moshkama kondid ja tema leinajate pisarad pidid lisanduma Sharik Hora hiilgusele ning Jardir unistas päevast, mil temagi saab püha templiga üheks.
Oli ka teisi ülesandeid, vähem rahuldust pakkuvaid, vähem auväärseid. Iga päev veetis ta tunde, et õppida paberil kõnelema, kirjutades pulgakese abil Evejah’ sõnu ümber liivakastikesse, neid samal ajal valjusti lugedes. See näis olevat kasutu, sõdalasele sobimatu kunst, ent Jardir pidas dama’ting’i sõnu meeles ja nägi vaeva, õppides tähed ruttu selgeks. Edasi hakkas ta õppima arvutuskunsti, ajalugu, mõttetarkusi ning lõpuks loitsutundmist. Sellesse süvenes ta himukalt. Kõigele, mis võis alagai’sid vigastada või nende tegutsemist takistada, sai osaks tema jäägitu tähelepanu.
Meister Qeran tuli mitu korda nädalas, lihvides tundide kaupa Jardiri odavõitluse oskusi, sellal kui pärimusetundjad-dama’d õpetasid talle taktikat ja sõjaajalugu ammusest Päästja ajastust peale.
„Sõda ei hõlma ainult vilumust lahinguväljal,” rääkis dama Khevat. „Evejah õpetab, et sõda nõuab ennekõike pettust.”
„Pettust?” küsis Jardir.
Khevat noogutas. „Nii nagu sa teed odaga petteliigutusi, nõnda peab arukas juht oma vaenlase eksiteele viima veel enne, kui lahing üldse puhkeb. Tugevana tuleb jätta nõrga mulje. Nõrgana tuleb paista võitlusvalmis. Et pääseda hoobi andmiseks küllalt lähedale, peab näima, nagu püsitaks ohutus kauguses. Vägesid ümber korraldades tuleb panna vaenlased uskuma, et iga hetk on järgnemas rünnak. Sel kombel meelitatakse vaenlane oma jõudu raiskama, sellal kui sinu jõud üksnes kasvab.”
Jardir keeras pea viltu. „Kas pole auväärsem vaenlasega lihtsalt vastamisi minna?”
„Me ei ehitanud Suurt Labürinti ju selleks, et alagai’dega lihtsalt niisama, puhta jõuga vastamisi minna,” lausus Khevat. „Pole midagi auväärsemat kui võit, ja et võitu saavutada, tuleb ära kasutada kõiki eeliseid, nii suuri kui ka väikesi. See ongi sõja olemus, ning sõda on kogu elu olemus, madalatest khaffit’itest, kes basaaril tingivad, kuni Andrah’ni, kes oma palees palujaid ära kuulab.”
„Saan aru,” ütles Jardir.
„Pettuse juures on määravaks salajasus,” jätkas Khevat. „Kui salakuulajad sinu pettuse avastavad, on sinu jõud sellega läinud. Vägev juht peab olema pettuses nii osav, et koguni lähimad usaldusalused ja vahel ka tema ise ei mõtleks sellele enne, kui saabub aeg hoop anda.”
„Aga milleks üldse sõdida, dama?” poetas Jardir küsimuse.
„Mis?” vastas Khevat.
„Me
