valmistanud,” lausus Jardir. „Ja kui õhtu saabub, siis läheme kümnendasse koridori ja palvetame, et Everam saadaks meile alagai’sid, kellele päikest näidata.”
Kui ta Kaji paleesse oma eluruumidesse jõudis, ootas Inevera teda nagu alati. Naine oli rüüd nii palju langetanud, et paljastuks rind, millega ta imetas nende tütart Anjhat. Jardiri noored ja tugevad pojad, Jayan ja Asome, klammerdusid Inevera rüüserva külge.
Jardir põlvitas ja ajas käed laiali, poisid tormasid naerdes ta sülelusse ning ta tõstis nad kõrgele. Kui ta nad uuesti maha pani, jooksid nad tagasi ema juurde. Korraks muutis poegade nägemine ta meele mõruks, enne kui ta jõudis selle tundega rahu teha. Sharum Ka ei rikkunud ainult tema mainet. Vaid ka nende oma.
„Kas miski teeb sulle muret, mu mees?” küsis Inevera.
„Pole midagi,” ühmas Jardir, kuid Inevera laksutas keelt.
„Ma olen sinu Jiwah Ka,” tuletas naine meelde. „Minu ees ei pea sa tunnetega rahu sõlmima.”
Jardir vaatas talle otsa ja laskis enesevalitsuse ohjad lõdvemaks.
„Sharum Ka saadab mu täna öösel kümnendasse koridori,” sülitas ta. „Kui palju sõdalasi ta kaotab, sellal kui parim üksus peab tühja koridori valvama?”
„See on hea märk, abikaasa,” ütles Inevera. „See tähendab, et Sharum Ka kardab sind ja sinu auahnust.”
„Mis kasu sellest on,” sõnas Jardir, „kui ta röövib minult kogu tulevase aupaiste?”
„Seda ei tohi talle lubada,” nõustus Inevera. „Sa pead Labürindis kuulsusrikkaid tegusid sooritama, rohkem kui kunagi varem. Luud näitavad, et Esimest Sõdalast pole siinilmas enam kauaks. Kui tahad tema kohale asuda, pead sa tema Everami juurde mineku ajal kuulsuselt kõiki teisi ületama.”
„Odaga tühja õhku viibutamine ei aita seda saavutada,” porises Jardir.
Inevera kehitas õlgu. „Sharak on sinu kätes. Sa pead võimaluse leidma.”
Jardir uratas noogutades. Naisel oli muidugi õigus. Mõningais asjus ei osanud ka dama’ting nõu anda.
„Päikeseloojanguni on mitu tundi,” kuulutas Inevera. „Korralik armatsemine ja lühike uinak teevad su pea klaariks.”
Jardir naeratas ja tuli lähemale. „Ma kutsun ema, et ta lapsed enda hoolde võtaks.”
Aga Inevera raputas pead, astudes ta väljasirutatud kätest eemale. „Mitte minuga. Luud ütlevad, et Everalia on küps. Kui sa teda jõuliselt tagantpoolt võtad, sünnitab ta sulle tugeva poja.”
Jardir põrnitses pahaselt. Everalia oli tema kolmas naine. Inevera polnud vaevunud tüdrukut talle näitamagi, enne kui nad paari pandi, kinnitades, et Jiwah Sen valiti laiade lapsekandja puusade ja alagai hora arbude soodsa näidu järgi, mitte ilu pärast.
„Alati need kondid!” nähvas Jardir. „Tahaksin ükski kord ise valida, millise naise ma voodisse viin!”
Inevera kehitas õlgu. „Võta Thalaja, kui soovid,” ütles naine, viidates tema ilusamale teisele abikaasale. „Ka tema on küps. Arvasin vaid, et sa eelistad poega veel ühele tütrele.”
Jardir kiristas hambaid. Ta ihaldas Ineverat, kuid nagu Khevat oli hoiatanud, abikaasa või mitte, oli Inevera siiski dama’ting, keda ei tohtinud lihtsalt võtta, nagu ta oleks talitanud mõne teise naisterahvaga. Ta maigutas suud.
Kas Inevera küsis tõesti kõike luude käest? Vahel jäi mulje, et ta kõneleb nende ennustustest üksnes selleks, et meest oma pilli järgi tantsima panna, aga ta polnud veel kordagi eksinud ning oli tõsi, et Jardir vajas rohkem poegi, kui tahtis taastada Jardiri soo kunagise vägevuse. Kas oligi tähtis, millist naist ta võtab? Selja tagant oli Everalia piisavalt nägus.
Rüüd seljast tõmmates suundus ta magamiskambri poole.
Nad ootasid.
Ootasid, sellal kui välimistes koridorides kaikusid lahinguhüüded ning taevas kriiskasid tuuledeemonid.
Ootasid, sellal kui teised mehed läksid kuulsusrikkalt Everami juurde.
„Ühtegi alagai’d pole näha,” teadustas Shanjat, kellele nie’Sharum’id olid müürilt märku andnud.
„Siin ei saagi me ühtegi näha!” urises Hasik ning Jardiri mehed torisesid nõustuvalt. Viiskümmend Kaji hõimu parimat sõdalast küürutas nendega varitsuspesas. Raiskamine.
„Me jõuame veel aupaiste leida, kui läheme teiste üksuste juurde,” pakkus Jurim.
Jardir teadis, et peab mõtte lämmatama, enne kui ülejäänud sellest kinni hakkavad. Ta äigas oda tömbi tagumise otsaga Jurimile silmade vahele, paisates sõdalase pikali.
„Ma puurin isiklikult odaga läbi kõik, kes ilma minu korralduseta postilt lahkuvad,” lausus ta valjult. Teised noogutasid, sellal kui Jurim end vaevaliselt püsti ajas, käsi vastu verist nägu surudes.
Jardir silmitses mehi, kõige tublimaid dal’Sharum’eid, keda Kõrbeodas leida, ning tundis sügavat häbi. Sharum Ka oli tema peale kade, aga kannatama pidid mehed. Meestel, kes olid sündinud ja kasvatatud alagai’sid tapma, tuli loobuda oma saatusest, kuna üks vanaätt pelgas võimu kaotada. Juba mitmendat korda kujutles Jardir, kuidas ta Esimese Sõdalase tapab, kahevõitluse käigus või ka teisiti, ent säherdune kuritöö oleks alatu ning läheks talle lisaks saavutatule tõenäoliselt maksma ka elu.
Sel hetkel kõlas sarvehääl ning Jardir muutus tähelepanelikuks. Helide järjestus teatas talle, et tegu on appikutsega.
„Vahimehed!” hüüdis ta ning kaks tema üksuse vahimeest, Amkaji ja Coliv, astusid ette. Nad kinnitasid oma kaheteistkümne jala pikkused raudpeeltega redelid kärmelt otsakuti ja toetasid ülemise otsa müürile. Vaevalt oli Amkaji redeli paika pannud, kui Coliv juba seda mööda üles jooksis, kolm pulka korraga, keharaskust pealtnäha ühegi sammu juures jalgadele toetamata. Silmapilk seisis ta müüripealsel, uurides ümbrust. Viivu pärast andis ta märku, et Jardiril on ohutu üles tulla.
Alguses, kui Jardir üksust juhtima asus, oli ta vahimeestesse kahtlusega suhtunud, kuna nood olid pärit teisest, Krevakhi hõimust. Ent ta oli neid läbi ja lõhki tundma õppinud ning Amkaji ja Coliv olid talle niisama ustavad ja alagai’sharak’ile niisama pühendunud nagu tema enda hõimukaaslasedki. Krevakhi hõim teenis Kaji hõimu jäägitu truudusega, kuna nende vaenlashõim Nanji teenis Majah’d.
Vastavalt seadusele viibisid kaks vahimeest nii ööl kui ka päeval Jardiri üksuse juures, sest vahimeestel oli eriline väljaõpe vähemtuntud relvade ja võitluslaadide alal ning nende oskused olid iga kai’Sharum’i jaoks olulised. Ronimine. Maakuulamine. Varitsemine.
Salamõrvad.
Sellal kui Amkaji redelit hoidis, jooksid Jardir ja Shanjat müürile. Coliv ulatas Jardirile oma pikksilma.
„Sharachi hõim, neljas koridor,” kuulutas ta sõrmega osutades.
„Mine hangi teateid,” käskis Jardir pikksilma võttes ning Coliv lippas minema, hoides kitsukesel müüril laitmatult tasakaalu. Kerguse huvides ei kandnud vahimehed oda ega kilpi ning Coliv kadus kähku vaateväljalt.
„Sharachi
