noogutas. „Sharachi mehed võitlesid vapralt,” ütles ta. „Oli inevera, et nad jäid ellu ja saavad seda jälle teha.”
„Inevera,” nõustus Majah’ mees, kummardades sügavamalt, kui üks kai’Sharum oli teise ees õieti kohustatud. „Kas sa heitsid tõepoolest üksinda auku kuus deemonit?”
Jardir raputas pead ja avas suu, et vastata, kuid teda katkestas hüüatus, kui vaateväljale tormasid Sharum Ka kaardiväelased, vabastades Esimesele Sõdalasele teed.
„Sa rikkusid käsku ja lahkusid postilt!” karjus Sharum Ka, osutades Jardirile sõrmega.
„Sharachi hõim vajas abi ja meie polnud taplusega hõivatud,” vastas Jardir. „Evejah’ järgi tuleb öös ennekõike kaitsta oma vendi.”
„Ära tule mulle pühakirjast kõnelema,” nähvas Sharum Ka. „Ma õpetasin seda oma poegadele, kui sinu isa alles bidot kandis, ning tean selle tõdesid sinust märksa paremini! Mitte miski seal ei ütle, et peab meestega ronima Labürindi müüridele ja jätma oma koridori valveta, kuni ise kaitstakse teist koridori poole Labürindi kaugusel.”
„Valveta!” tegi Jardir suured silmad. „Kaheksandaski polnud ühtki deemonit, kümnendast rääkimata!”
„Sinu asi on käskudele alluda, mitte jahtida aupaistet, mis ei kuulu sulle, kai’Sharum!” röökis Sharum Ka.
Jardiris kihvatas meelepaha. „Võib-olla poleks mulle nii rumalaid käske antud, kui nende jagaja ei peidaks end koidikuni palees,” lausus ta, teades seejuures, et oleks võinud niisama hästi ka oda haarata. Säärast solvangut ei saa Esimene Sõdalane alla neelata. Kui ta vähegi mees on, siis kahmab ta oda ja ründab Jardirit otsekohe, et ta kõigi kogunenute silme all tappa.
Ent Sharum Ka oli vana ning mehed sosistasid, kuidas Jardir oli ainuüksi sharusahk’i kasutades tapnud pool tosinat deemonit. Jardir ei tohtinud Esimest Sõdalast ise rünnata, aga kui Sharum Ka ründaks teda, siis oleks Jardiril õigus ta tappa ja avada sellega järglusküsimus, mis võiks ta vabalt Sharum Ka paleesse viia. Huvitav, kas sellist saatust olidki Inevera luud nii paljude aastate eest ennustanud?
Nad põrnitsesid teineteist ning Jardir teadis, et Sharum Ka mõtleb sedasama mida temagi ega julge rünnata. Ta irvitas pilkavalt.
„Vahistage ta!” käsutas Sharum Ka. Kaardiväelased kuuletusid otsekohe.
Jardiri käed seoti kinni, mis oli ränk teotus, kuid ehkki ta paljastas kaardiväelastele hambad, ei hakanud ta vastu. Kogunenud sõdalased, isegi Majah’ omad, porisesid rahulolematult. Nad pigistasid odad pihku ja tõstsid kilbid, jättes Esimese Sõdalase kaardiväe suurde arvulisse vähemusse.
„Mida te teete?” nõudis Sharum Ka meestehulgalt. „Lõpetage kohe!”
Aga torin üksnes kasvas ning mehed tõkestasid Labürindi väljapääsud. Sharum Ka taganes kõhklevalt. Jardir vaatas talle silma ning naeratas.
„Ärge sekkuge,” ütles Jardir, pööramata Sharum Ka’lt pilku. „Sharum Ka andis käsu ning kõigil Sharum’eil tuleb kuuletuda. Minu saatuse üle otsustab Everam.”
Pomin vaibus sedamaid, mehed vabastasid tee ning Jardiri võim meeste üle näis Sharum Ka raevu kahekordistavat. Jardir irvitas taas pilkavalt, ahvatledes teda ründama.
„Viige ta ära!” karjus Sharum Ka. Jardir hoidis selja sirgena ja kõndis uhkelt, sellal kui kaardiväelased kahmasid tal käsivartest ja toimetasid ta Labürindist minema.
Kui Jardir Andrah’ paleesse saabus, ootas Inevera juba.
Kas ta teadis ka seda päeva aastaid tagasi ette, mõtles mees.
Naise lähenedes pigistasid kaardiväelased ta käsivarsi kõvemini, aga mitte hirmust, et Jardir võib midagi teha. Nad kartsid hoopis Ineverat.
„Jätke meid omavahele,” käsutas Inevera. „Teatage oma isandale, et minu abikaasa kohtub temaga tunni aja pärast Andrah’ vastuvõtusaalis.”
Silmapilk lasid kaardiväelased Jardiri käed lahti ja kummardasid. „Nagu dama’ting käsib,” kogeles üks ning nad sibasid minema. Inevera turtsatas, tõmmates välja loitsumärkidega pistoda, et mehe köidikud läbi lõigata.
„Sa käitusid täna öösel õigesti,” sosistas naine, kui nad jalutasid. „Säilita lähematel tundidel külma verd. Andrah’ vastuvõtul pead sa Sharum Ka’d sõnadega ärritama, jäädes väliselt alandlikuks. Aja ta raevu, aga ära anna talle ettekäänet sind rünnata.”
„Ma ei tee mitte midagi niisugust,” vaidles Jardir.
„Labürindis juba tegid,” nähvas Inevera. „Nüüd on see kolmekordselt tähtis.”
„Sa näed kõike,” tunnistas Jardir, „ent mõistad küll väga vähe, kui arvad, et ma selle mehe ees pilgu langetan. Ma ahvatlesin teda juba enne mind ründama.”
Inevera kehitas õlgu. „Eks talita nõnda, kui soovid, aga hoia oma käedjalad paigal. Ta ei söanda sind mingil juhul ise rünnata, kuid kui sa peaksid ähvardava mulje jätma, teevad ta mehed sulle otsa peale.”
„Kas sa pead mind rumalaks?” küsis Jardir.
Inevera turtsatas. „Aja ta lihtsalt raevu. Kõik muu on inevera.”
„Nagu dama’ting käsib,” ohkas Jardir.
Inevera noogutas. Nad jõudsid patjadega ootetuppa. „Oota siin,” kamandas naine. „Ma lähen räägin nüüd Andrah’ga nelja silma all, enne kui sinu kohtupidamine algab.”
„Kohtupidamine?” küsis Jardir, aga naine oli juba toast välja lipsanud.
Jardir ei olnud kunagi varem Andrah’le nii lähedal viibinud, et mehe nägu näha. See oli vana ja kortsuline, tema habe oli helevalge. Ta oli tüse mees, kes ilmselgelt armastas rammusaid toite. Tema lihavus oli silmale vastik ning Jardir pidi endale meelde tuletama, et kord oli see mees oma põlvkonna suurim sharusahk’i-meister, kes Pealuutroonile tõusmiseks alistas kahevõitluses kõige osavamad Damaji’d. Sharik Hora keldrites oli Jardir näinud, kuidas Amadeveram, Kaji hõimu Damaji, umbes kuuekümneaastane mees, seljatas sharusahk’i ringis pool tosinat noort ja osavat dama’t.
Ta vaatas hoolikamalt, otsides Andrah’ liigutustest sellise väljaõppe märke, aga paistis, et ihukaitsjate ja teenrite lakkamatu kohalolu oli mehe lodevaks muutnud. Praegugi mekkis ta vastuvõtu ajal taldrikult suhkurdatud datleid.
Jardiri pilk vilksas kummalegi poole Andrah’ trooni. Paremal käel seisid Damaji kaksteist liiget, kõigi Krasia hõimude juhid. Seljas valged rüüd ja peas mustad turbanid, pomisesid nad isekeskis sellest, kuidas neid oli asjatoimetuste juurest ära paleesse tiritud, kui päike oli vaevalt silmapiiri kohal. Andrah’ vasakul käel, troonist kahe sammu kaugusel, seisid Damaji’ting’id. Nagu Damaji’d, nii kandsid ka nemad pearätikuid ja musti loore, mis valgete rüüde juures teravalt silma torkasid. Erinevalt Damaji’dest olid nad täiesti vait, jälgides toimuvat läbitungival pilgul.
Kas nemadki teavad minu saatust ette, mõlgutas Jardir, piiludes seejärel oma Jiwah Ka poole, kes seisis ta kõrval. Või teavad nad ainult seda, mida Inevera neile räägib?
„Hoshkamini poeg,” tervitas Damaji Amadeveram Jardirit,
