Coliv tagasi. „Trobikond alagai’sid jõudis nendeni ega kukkunud auku. Palju sõdalasi on rivist väljas ning lähedal pole ühtegi abiväge, mis poleks ise taplusega hõivatud. Varsti on neil lõpp peal.”
Jardir kiristas hambaid. „Ei, ega ei ole küll. Pange mehed valmis.”
Shanjat asetas käe ta käsivarrele. „Sharum Ka käskis meil valvata kümnendas,” tuletas ta meelde, aga kui Jardir üksnes vaikides noogutas, ilmus ta näole lai naeratus.
„Me ei jõua neljandasse koridori õigel ajal, kai’Sharum,” lausus Coliv, uurides Labürinti terase pilguga. „Vahepeal möllab mitu lahingut. Tee on kinni.”
„Sel juhul laske köied alla,” käsutas Jardir. „Kõik mehed peavad kohe tulema üles müürile.”
Nad jooksid nie’Sharum’ite kombel mööda müüripealseid; viiskümmend täiskasvanud sõdalast täies lahinguvarustuses. See oli küllalt ohtlik juba paljasjalgsete ja vilgaste, üksnes bido väel poiste jaoks, kuid sandaalides ja rasketes turviseplaatidega rüüdes meeste jaoks, kes kandsid oda ja kilpi, oli asi veel märksa hullem.
Siiski olid nad Kaji hõimu dal’Sharum’id, Jardiri parimad. Nad jooksid kartmatult ja huilgasid müürilt müürile hüpates rõõmust, tundes end poisikestena, kui öötuul neile näkku lõõtsus, ning olid valmis surema meeste vääriliselt.
Jardir, kes jooksis kõige ees, tundis seda teistest enamgi. Sharum Ka saab tema peale küll maruvihaseks, ent Nie võtku, ta ei luba tervel hõimul välja surra lihtsalt selleks, et Esimese Sõdalase uhkus oleks rahuldatud.
Teekond, mis oleks Labürindis võtnud mitu korda rohkem aega, kestis müüridel vaid viivu ning Sharachi üksus ilmus peagi nähtavale. Varitsuspesas oli üle tosina alagai, kes olid põgenemisteed viimseni ära lõiganud. Vähemalt pooled Sharachi mehed lamasid maas ning allesjäänud seisid kaitseasendis, seljad ja kilbid koos, sellal kui deemonid igast küljest ründasid.
Nad käitusid ülekaaluka alagai’de väe ees nagu mehed, ja see vaatepilt täitis Jardiri krasialase südame raevuga. Täna öösel ei luba ta enam langeda ühelgi dal’Sharum’il.
„Julgust, Sharachi mehed!” hüüdis ta. „Kaji hõim tuli teile appi!” Ta oli esimene, kes konksu paika pani ja köie alla varitsuspessa langetas, laskudes kahe kiire hüppega kakskümmend jalga. Ta ei jäänud isegi oma mehi ootama, vaid tungis loitsumärkidega kilbi varjus peale, tõugates üht liivadeemonit selga. Loitsumärgid lõõmasid ning lennutasid deemoni Sharachi meeste vankuvast kaitseringist eemale.
Jardir ei pööranud jahmunud elukale rohkem tähelepanu, liikudes odatorkega edasi järgmise deemoni juurde ja peletades toda rea täpsete löökidega soomuse nõrgematesse kohtadesse. Tagantpoolt kuulis ta oma viiekümne sõdalase möirgamist, kes müürilt alla valgusid, ning teadis, et seljatagune on kindlustatud.
„Everam vaatas teie vaprust uhkusega, vend!” hõiskas Jardir Sharachi kai’Sharum’ile, kelle valge loor oli verest punane. „Tegelege nüüd oma haavatutega! Me viime lõpule, mida teie kuulsusrikkalt alustasite, ja hoolitseme, et Sharachi hõim jääks püsima!”
Kolmas deemon, keda Jardir ründas, pöördus näoga tema poole ja haaras lõugadega ta odast kinni, hammustades puidu puruks. Kokkupõrge lõi Jardiri tasakaalust välja ning olevus krabas küünisega ta kilbiservast. Olendi sõlmiline käsivars pinguldus ning kilbirihmad katkesid. Jardir prantsatas maha, põigeldes kallaletungija eest kõrvale. Korraks oli deemonil ülekaal, aga Sharachi kai’Sharum tormas küljelt peale, paisates eluka tema juurest eemale.
„Sharachi mehed võitlevad lõpuni, mu vend!” hüüdis kai’Sharum, ent liivadeemon andis vastulöögi, sähvates ettevaatamatu sõdalase sabaga pikali. Koll valmistus ohvrile otsa kargama.
Jardir heitis pilgu ümberringi. Kõik sõdalased olid taplusega hõivatud ning ühtegi relva polnud käepärast.
Ma sündisin, et surra alagai küüniste otsas, tuletas ta meelde ning urises püsti hüpates, takistades liivadeemonit, kes parajasti Sharachi kai’Sharum’i poole viskus.
Deemon oli temast märksa tugevam, aga võitles vaistu järgi, valdamata sharusahk’i jõhkrat kunsti. Jardir haaras peletise käsivarrest ja tegi pöördsammu, suunates rünnaku hoo kõrvale ja visates eluka viieteistkümne jala kaugusele varitsuspesa keskele deemoniauku. Alagai kadus ulgudes silmist, jäädes lõksu, kuni tõusis päike, mis pidi ta maailmast igaveseks põletama.
Veel üks liivadeemon tungis peale, kuid Jardir äigas talle rusikaga valusalt kõrri ja lõi jalaga põlveõnnaldesse, maadles olendiga ja surus ta maha, vääneldes, et vältida hambaid ja küüniseid, ning pöörates rapsiva alagai jõu tema kahjuks.
Deemoni kare soomus käristas rüü katki, lõigates ihusse, ning Jardiri viimse piirini pingul lihased huugasid, ent toll-tollilt nihkus ta kaugemale deemoni selja taha, kuni saavutas soovitud asendi ja tõusis püsti. Ta oli olevusest pikemat kasvu, ning pressides käsivarred kolli kaenalde alt läbi kukla taha, kergitas ta vastase hõlpsasti maast lahti. Koll põtkis ja kriiskas, aga Jardir keerutas teda, hoides eluka tagajalgu oma kehast eemal ja komberdades deemoniaugu poole.
Röögatuse saatel heitis ta teisegi deemoni auku, märgates rahuldusega, et tema sõdalased olid vahepeal sinna ajanud suurema osa alagai’sid. Augupõhi oli üksainus soomuste ja küüniste segadik, seintesse raiutud loitsumärgid sähvisid vihaselt, kui nad üritasid välja ronida.
„Ma vaatan pealt, kuidas päike teid kõiki võtab!” karjus Jardir.
Ta pöördus tagasi lahingusse, õhetades võidurõõmust ja valmis edasi taplema, ent vaid vähesed sõdalased võitlesid veel ning alagai’d olid neil kenasti pihus.
Ülejäänud mehed vahtisid teda pärani silmi.
Jardir ja Sharachi kai’Sharum valvasid augu juures terve ülejäänud öö. Mehed seisid kobaras nende ümber ning juubeldasid valjusti, kui päikesevalgus auku langes. Deemonid kriiskasid ja hakkasid suitsema, enne kui lõpuks leekidesse lahvatasid, ning mehed olid uhkusega tunnistajaks, kuidas Everami valgus põletas nad uuesti eimiskiks, millest nad pärinesidki.
Jardir ja teised Sharum’id langetasid oma loorid, nagu oli päikese käes kohane. Päevaajal oli Sharachi hõim, kel oli kohustusi Majah’ ees, Kaji hõimu verivaenlane. Jardir piidles kai’Sharum’it kahtlustavalt. Rünnata teineteist Labürindi erapooletul pinnal ei teeks au neile kummalegi, ometi oli sääraseid juhtumeid ette tulnud.
Selle asemel Sharachi kapten kummardas. „Minu inimestel on sinu ees nüüd verevõlg.”
Jardir raputas pead. „Me täitsime vaid Everami käsku. Ükski dal’Sharum ei hülgaks ealeski oma vendi, ja öös on kõik mehed vennad.”
„Ma olin kohal, kui Sharum Ka saatis teid kümnendasse, kus meie oleksime pidanud olema,” lausus Sharachi mees. „Te tulite kaugelt ja seadsite end meie nimel suurde ohtu.”
Labürindist lahkudes sattusid nad kokku ülejäänud sõdalastega, kelle püünisaugud samuti leegitsesid. Kaks verivaenlast seisid külg külje kõrval. Hakkas moodustuma rahvahulk ning Jardir kuulis jutuajamiste suminat. Ikka jälle kuulis ta enda ja Sharachi hõimu mehi pajatamas, kuidas ta oli viga saamata alagai’dega võidelnud. Lugu ilustati iga korraga üha rohkem ning varsti kuulutati juba, et ta oli paljakäsi tapnud viis deemonit. Jardir oli ennegi näinud sõdalasi selliste asjadega liialdamas. Õhtuks on tema poolt auku paisatuid juba tosinkond ning
