silmadesse. Kes see naine oli? Oli ta vanem kui Jardiri ema? Küllalt noor, et talle poegi sünnitada? Mida ta avastab, kui nad abieluvoodisse poevad?
„Ma pakun end sulle kaasaks vastavalt Evejah’ õpetustele,” kõneles naine, „nagu need on määranud Kaji, Everami Oda, kes istub Everami laua otsas, kuni sünnib Sharak Ka ajal uuesti. Tõotan ausalt ja siiralt, et minust saab sulle sõnakuulelik ja ustav abikaasa.”
Kas ta mõtleb neid sõnu tõsiselt, mõlgutas Jardir, või on see lihtsalt uus viis minu elu üle valitseda, nüüd kus ma kannan musta?
Khevat pöördus tema poole. Jardir võpatas ja lausus kohmakalt vande. „Tõotan Everami, kõige Looja nimel,” ütles ta, pressides sõnu suust, „ja Kaji, Shar’Dama Ka nimel, et viin su endale koju ning olen sulle õiglane ja armastav mees.”
„Kas sa võtad selle dama’ting’i oma Jiwah Ka’ks?” küsis Khevat, ja miski tema hääles tuletas Jardirile meelde dama sõnu, kui Jardir palus tal kombetalituse läbi viia.
Oled sa ikka kindel, et soovid seda, oli Khevat küsinud. Dama’ting ei ole mõni tavaline abikaasa, keda sa võid kamandada või sõnakuulmatuse korral peksta.
Jardir neelatas. Oli ta kindel?
„Jah,” ütles ta kähedalt ning kogunenud dal’Sharum’id tõid kuuldavale vägeva hõiske, kolkides odadega vastu kilpe. Tema ema Kajivah embas ta noorukesi õdesid, kes kõik nutsid uhkusest.
Jardir tundis, kuidas ta süda klopib, ning osa temast igatses viibida praegu Labürindis, tantsides alagai’sharak’i, ja mitte siin hämaralt valgustatud, patjadega kambris, kuhu nad olid tulnud ööd veetma.
„Ära muretse, alagai’sharak toimub ka homme!” oli Shanjat naernud. „Täna öösel ootab sind teistsugune lahing!”
„Sa paistad kuidagi rahutu,” tähendas dama’ting, tõmmates rasked eesriided nende selja taga kokku.
„Kuidas saakski see teisiti olla?” küsis Jardir mõrult. „Sa oled minu Jiwah Ka, aga ma ei tea isegi su nime.”
Dama’ting naeris, nooruk polnud teda kunagi varem naermas kuulnud. See oli imekaunis helisev naer. „Kas tõesti?” küsis naine, võttes loori ja pearätiku ära. Jardiri silmad läksid pärani, kuid seda ei põhjustanud noorus ja ilu, mis talle vastu vaatasid.
Ta tundis teda tõepoolest.
„Inevera,” ohkas ta, tuletades meelde nie’dama’ting’i, kes oli teda paviljonis nii paljude aastate eest kõnetanud.
Naine noogutas, naeratades talle veel kaunimalt, kui Jardir oli söandanud unistada.
„Sel õhtul, kui me kohtusime,” rääkis Inevera, „lõpetasin oma esimese alagai hora märkide uuristamise. See oli saatus; Everami tahe, nagu mu nimigi. Deemoniluudele uuristatakse märke täielikus pimeduses, käsikaudu. Üheainsa arbu peale võib kuluda nädalaid, terve kogumi lõpetamiseks aga aastaid. Ja alles siis, kui kõik arbud on valmis, saab neid proovile panna. Kui katse ei õnnestu, viiakse need valguse kätte ning uuristamine algab otsast. Kui see õnnestub, saab nie’dama’ting’ist dama’ting, ja me hakkame kandma loori.
Sel õhtul saingi oma arbud valmis ja pidin neile küsimuse esitama. Et näha, kas arbud ikka kätkevad saatuse väge. Kuid mida küsida? Siis meenus mulle söakate silmade ja läbematute kommetega poiss, keda olin päeval kohanud, ning deemoniarbusid raputades küsisin ma: „Kas näen veel kunagi Ahmann Jardirit?”
Ja sellest õhtust peale,” lausus ta, „teadsin ma, et leian su pärast sinu esimest alagai’sharak’i Labürindist – ning enamgi veel, et ma abiellun sinuga ja sünnitan sulle palju lapsi.”
Nende sõnadega kehitas ta õlgu ning valge rüü libises põrandale. Jardir oli seda hetke peljanud, aga kui hubisev valgus langes naise alastusele, hakkas tema keha sellele vastama ning ta teadis, et läbib oma viimase mehelikkuseproovi, nagu ta oli läbinud kõik teisedki.
„Jardir, sina viid oma mehed kümnendasse koridori,” lausus Sharum Ka.
See oli rumal otsus. Kolm aastat pärast seda, kui Jardir oli hakanud kandma valget loori, teadsid kõik kogunenud kai’Sharum’id, et tema üksus on Krasia raevukaim ja parima väljaõppega. Jardir ei hellitanud oma mehi, aga dal’Sharum’id nautisid seda, nad tapsid rohkem deemoneid kui mõned teised üksused kolme peale kokku. Kümnes koridor oli nende puhul raiskamine. Keegi polnud kuulnud, et alagai’d oleksid ealeski tunginud nii kaugele Labürinti.
Sharum Ka irvitas Jardirile näkku, ahvatledes teda vastu vaidlema, ent Jardir sõlmis alandusega rahu ja leppis sellega. „Nagu Sharum Ka käsib,” ütles ta, kummardades padjal istudes sügavalt ning puudutades laubaga Esimese Sõdalase vastuvõtutoa vaipa. Kui ta selja uuesti sirgu ajas, oli tema näoilme pidulik, hoolimata põlgusest, mida ta tundis mehe vastu enda ees. Sharum Ka pidanuks olema linna tugevaim sõdalane. See mees polnud sinnapoolegi. Ta juuksed olid hallisegused, nägu kortsuline nagu mõnel Damaji’l. Ta polnud juba hulk aastaid Labürindis võidelnud ning rasvas kõht näitas seda välja. Esimene Sõdalane oleks pidanud alagai’sharak’i rünnakut juhtima ja mehi kuulsusrikastele tegudele innustama, mitte korraldama sõda oma paleemüüride varjust.
Aga kõigele vaatamata – kuni ta kandis valget turbanit, maksis öös tema tahe.
Dama Ashan, Jardiri üksuse vaimulik, ning tema leitnandid Hasik ja Shanjat ootasid Sharum Ka palee juures, et saata Jardirit tagasiteel Kaji paviljoni. Ta oli kõigest kai’Sharum, kuid juba olid kadedad võistlejad, koguni tema enda hõimust, ta elu kallale kippunud. Sharum Ka ei ela igavesti ning kuna Andrah oli pärit Kaji hõimust, siis polnud erilist kahtlust, et sellele kohale määratakse järgmiseks mõni Kaji soost kai’Sharum. Jardir oli jalus paljudel vanematel kai’Sharum’itel, kes ametikõrgendust lootsid.
Need kolm meest viibisid lakkamatult tema lähedal sellest ajast peale, kui Inevera naitis nad Jardiri õdedega. Kui Jardir kolme aasta eest Sharik Horast lahkus, virelesid Imisandre, Hoshvah ja Hanya vaesuses, aga nüüd olid nad tema usaldusväärsemate leitnantide Jiwah Ka’d ning sünnitanud truudussidemete tugevdamiseks talle õepoegi ja – tütreid.
„Meie korraldused?” küsis Shanjat.
„Kümnes koridor,” vastas Jardir.
Hasik sülitas maha. „Sharum Ka solvab sind!”
„Rahune, Hasik,” ütles Jardir tasa, ja suurt kasvu sõdalane vaikis otsekohe. „Lepi solvanguga ja see saab osakeseks sinust, aidates sul näha Everami teed.”
Hasik noogutas, kõndides Jardiri kannul, kes sammus palee juurest minema. Kolme aasta eest oli Hasik pöördunud dama’ting’i paviljonist tagasi muutunud mehena. Ta oli endiselt üks Kaji hõimu vihasemaid sõdalasi, kuid taltsutatud hundi kombel kuulus tema ustavus jäägitult Jardirile – pärast alandavat kaotust oli see ainuke viis oma au säilitada.
„Sharum Ka kardab sind,” tähendas Ashan. „Ja peabki kartma. Kui sind saadab lakkamatult au ja kuulsus, võib Andrah tüdineda sellest, et tema vägesid juhatab nõrk vanaätt, ja lubada sul ta kahevõitlusele kutsuda.”
„Ja kui ta annab käsu võitlust alustada, on meil mõne hetkega uus Esimene Sõdalane,” kiitis Shanjat.
„Seda küll ei juhtu,” ütles Jardir. „Andrah ja
