et see ei õnnestunud.
Khevat kõhistas naerda. „Ei, poiss, sinu saatuseks on endiselt Labürint, aga sa harjutad siin koos meiega, kuni oled valmis. Õpi hoolega ning sa võid tõusta kai’Sharum’iks, sellal kui teised sinuvanused kannavad alles bidot.”
„See kong on sinu,” ütles Khevat, juhatades Jardiri sügaval Sharik Hora keldrites ühte kambrisse. Neljakandiline ruum oli liivakivisse lõigatud, mõõtmetega kümme korda kümme jalga, ja selle ühes nurgas seisis kõva nari. Raskel puituksel puudusid nii lukk kui ka riiv. Ainuke valgus pärines koridorilambist, paistes sisse trellitatud ukseakna kaudu. Kaji’sharaj’ ühisruumi ja kivipõrandaga võrreldes oleks küll seegi mõjunud luksusena, kui polnuks häbiväärseid asjaolusid, mis ta siia tõid, ega Kaji paviljoni mõnusid, mida talle keelati.
„Siin sa paastud ja puhastad oma mõtted deemonitest,” lausus Khevat. „Hommikul algab sinu väljaõpe.” Ta lahkus ja tema sammud eemaldusid koridoris, kuni kõik jäi vaikseks.
Jardir viskus näoli narile, toetades pea ristatud kätele. Ent kõhuli lamamine viis ta mõtted Hasikile ning raev ja häbitunne lõid temas lõõmama, kuni muutusid talumatuks. Ta hüppas püsti ja kahmas narist kinni, virutades selle röögatusega vastu seina. Ta paiskas selle põrandale, peksis jalaga puitu ja kiskus riiet, kuni jäi lõõtsutades ja käheda kurguga seisma pilbaste ja riideribade hunniku otsa.
Äkitselt taibates, millega oli hakkama saanud, ajas Jardir selja sirgu, kuid kärale ei järgnenud mingit vastust. Ta lükkas riismed nurka ja alustas sharukin’e. Sisseharjunud rida sharusahk’i-liigutusi aitas paremini keskenduda kui ükski palve.
Viimase nädala sündmused pöörlesid ta peas. Abban oli nüüd khaffit. Jardiril oli selle pärast häbi, aga ta sõlmis oma tunnetega rahu ja nägi nende varjus peituvat tõde. Abban oli kogu aeg khaffit olnud ning Hannu Pash tõi selle välja. Jardir oli Everami tahet edasi lükanud, kuid polnud suutnud seda peatada. Mitte keegi ei suutnud.
Inevera, mõtles ta ning sõlmis kaotusega rahu.
Ta mõtles Labürindis deemonite tapmise aupaistele ja elevusele ning leppis sellega, et ei pruugi säärast rõõmu nüüd mitu aastat kogeda. Arbud olid rääkinud.
Inevera.
Ta mõtles uuesti Hasikile, aga see ei olnud inevera. Vaid tema enda viga. Ta oli olnud narr, et Labürindis couzi’t jõi. Narr, et Hasikit usaldas. Narr, et ei osanud valvel olla.
Kehalise valu ja verejooksuga oli ta juba rahu sõlminud. Isegi alandusega. Ta oli näinud, kuidas teisi poisse sharaj’s sel kombel pruugiti, ning võis sellega rahu teha. Aga ta ei suutnud leppida tõsiasjaga, et praegugi kõndis Hasik dal’Sharum’ite hulgas ringi, arvates, et on võitnud – et on Jardiri murdnud.
Jardir põrnitses pahaselt. Võib-olla ma olengi murtud, tunnistas ta endamisi, aga murtud luud muutuvad paranedes tugevamaks ning minu võidupäev ootab veel ees.
Öö saabumisest andis märku üksnes koridorilambi kustutamine, mis jättis ta kongi mustavasse pimedusse. Jardiril polnud pimeduse vastu midagi. Sharik Hora loitsumärgid olid maailma parimad ning koguni ilma nendeta valvasid templit lugematute sõdalaste vaimud. Iga alagai, kes tõstaks jala sellesse pühitsetud paika, põleks ära, nagu oleks ta päikest näinud.
Isegi kui Jardir oleks magada tahtnud, ei oleks ta suutnud uinuda, niisiis jätkas ta sharukin’e, korrates liigutusi ikka jälle, kuni need said osaks temast, niisama loomulikuks nagu hingamine.
Kui kongiuks kriiksatusega avanes, oli Jardir sellest otsekohe teadlik. Tuletades meelde esimest ööd Kaji’sharaj’s, lipsas ta pimedas hääletult ukse kõrvale ja võttis sisse võitlusasendi. Kui nie’dama’d plaanisid talle samasuguse vastuvõtu korraldada, siis nad veel kahetsevad.
„Kui ma sulle halba sooviksin, ei oleks ma sind siia õppima toonud,” lausus tuttav naisehääl. Süttis punane tuluke, valgustades eelmisel ööl kohatud dama’ting’i. Naine hoidis käes väikest tuledeemoni kolpa, millesse uuristatud loitsumärgid hõõgusid pimeduses ärevalt. Valguse süttides vaatas naine talle juba otse silma, nagu oleks kogu aeg teadnud, kus poiss seisab.
„Teie ei toonud mind siia,” piuksatas Jardir. „Te käskisite dama Khevatil mind häbiga sharaj’sse tagasi saata!”
„Ma ju teadsin, et seda ta ei teeks,” ütles dama’ting poisi süüdistavat hääletooni eirates. „Teadsin ka, et ta ei tee sinust khaffit’it. Talle ei jäänud muud võimalust kui sind siia saata.”
„Autult,” kostis Jardir, pigistades sõrmed rusikasse.
„Ohutusse kohta!” sisistas dama’ting, tõstes alagai kolba. Selle loitsumärgid lõõmasid nüüd eredamalt ning lõuad köhisid välja tuleklombi. Jardir tundis kuumust näkku uhkamas ja tõmbus kössi.
„Ära mõtlegi mind arvustada, nie’Sharum,” jätkas dama’ting. „Mina teen, nagu paremaks pean, ja sina tee, mida sinult nõutakse.”
Jardir tundis selja taga seina ning taipas, et kaugemale pole taganeda. Ta noogutas.
„Õpi siin võimalikult palju,” käskis naine lahkudes. „Sharak Ka on tulekul.”
Need sõnad tabasid Jardirit nagu rusikahoop. Sharak Ka. Lõplik lahing oli tulekul ning tema võitleb selles. Kõik ta maised mured haihtusid silmapilk, kui naine sulges ukse ja jättis ta uuesti pimedusse.
Mõne aja pärast süttis koridorilamp vilkudes jälle ning uksele koputati kergelt. Kui Jardir lahti tegi, seisis seal Khevati noorim poeg Ashan. See oli saleda kehaehitusega poiss, riietatud bidosse, mis ulatus ülespoole üle ühe õla, andes tunnistust, et tegu on nie’dama, vaimulikuks õppijaga. Suu ees kandis ta valget loori ning selle järgi teadis Jardir, et ta õpib alles esimest aastat, mil nie’dama’del ei lubata rääkida.
Poiss noogutas tervituseks ja silmitses seejärel nari jäänuseid nurgas. Ta pilgutas silma ja kummardas kergelt, nagu oleks Jardir kuidagi läbinud mõne salajase katse. Ashan nookas peaga koridori poole, sammudes seejärel mööda koridori minema. Jardir taipas, mida soovitakse, ja järgnes.
Nad jõudsid avarasse, läikiva marmorpõrandaga kambrisse. Tosinad dama’d ja nie’dama’d, võib-olla kogu hõimu omad, seisid siin harkisjalu, harjutades sharukin’e. Poiss andis Jardirile viipega märku eeskuju järgida ning nad võtsid nie’de ridades kohad sisse, ühinedes selle aeglase tantsuga, kus kehad sujuvalt ühest asendist teise liikusid ja terve ruum hingas üheskoos.
Paljud liigutused olid Jardirile võõrad ning kogemus ise ei sarnanenud põrmugi harjumuspäraste jõhkrate õppetundidega, kus Qeran ja Kaval poistele sõimu karjusid, piitsutades igaüht, kellel sharukin’id laitmatult ei õnnestunud, ning nõudes, et nad liiguksid üha kiiremini. Dama’d harjutasid vaikides, ainsaks suuniseks juht-dama ja üksteise jälgimine. Jardiri meelest olid vaimulikud ärahellitatud ja nõrgad.
Tunni aja pärast harjutus lõppes. Otsekohe algas vestlussumin, kui dama’d salkadesse kogunedes ruumist lahkusid. Jardiri kaaslane andis talle märku kohale jääda ning nad liitusid nie’dama’de salgaga.
„Teil on nüüd uus vend,” kuulutas dama Khevat poistele, viibates Jardiri poole. „Jardiril, Hoshkamini pojal, on turjal küll alles kaksteist aastat, ent juba on tema kätel alagai’de veri. Ta jääb siia dama’de kombeid
