vastas dama viimaks. „Sõjas võitlevad mehed üheskoos ning see ühine jõud muudabki nad tugevaks. Nagu ütles Kaji ise, kui vallutas rohumaad: Ühtsus on väärt, et selle nimel verd valada. Vastamisi öö ja Nie lugematute hulkadega, on sada tuhat ühtehoidjat parem kui sada miljonit omaette hirmust värisejat. Ära seda kunagi unusta, Ahmann.”
Jardir kummardas. „Ei unusta, dama.”
5. JIWAH KA
Kolm nie’dama’t lähenesid talle igaüks ise küljest, ning kuigi Jardir dama’ting’i ei näinud, aimas ta siiski, et too vaatab pealt. See naine vaatas alati pealt.
Ta sõlmis käesoleva hetkega rahu, just nagu valuga, lastes kõigil maistel muredel hajuda. Pärast enam kui viit aastat Sharik Horas tuli rahu nüüd vaevata, kui ta seda kutsus. Ei olnud teda. Ei olnud neid. Ei olnud seda naist. Oli ainult tants.
Ashan ründas esimesena, kuid Jardir teeskles tõrjumist, tegi siis pöördsammu ja hüppas kõrvale, et lüüa Halvanile rusikaga rindu, sellal kui Ashani jalahoop tabas üksnes õhku. Ta kahmas Halvani käsivarrest ja väänas ta hõlpsasti pikali. Ta oleks võinud käsivarre liigesest lahti rebida, aga oskusi näitas paremini see, kui vastased jäid vigastamata.
Shevali ootas Ashani toibumist, enne kui kallale tormas; kaks vastast ründasid unisoonis, mille üle oleks võinud uhkust tunda iga dal’Sharum’ite üksus.
Kuid vahet polnud. Jardiri käed ja reied olid nii kärmed, et liigutusi polnud nähagi, tõrjutud löögid kõlasid trummipõrinana, kui rütm viis teda vältimatu lõpplahenduse poole. Viiendat hoopi andes jättis Shevali oma kurgualuse korraks kaitseta ning seejärel, nagu lõpus alati, pidasid Jardir ja Ashan juba kahevõitlust.
Jardiri väledust teades üritas Ashan alustada maadlust, ent aastad olid Jardiri luudele liha kasvatanud. Seitsmeteistkümneselt oli ta pikemat kasvu kui enamik mehi, ja lakkamatu harjutamine oli muutnud ta soonilised kõõlused saledateks jõulisteks lihasteks. Niipea kui need Ashani ümbert kinni haarasid, oligi viimane selili.
Ashan naeris, tema vaikimisaasta oli ammu möödas. „Ühel päeval teeme sulle veel tuupi, nie’Sharum!”
Jardir aitas tal püsti tõusta. „Niisugust päeva ei tule.”
„Tõsijutt,” kinnitas dama Khevat. Jardir pöördus, sellal kui poiste ja õpetajate ring laiali lagunes ja vaimulik lähemale sammus, dama’ting kõrval. Jardir tundis, kuidas veri kadus ta näost.
Dama’ting kandis käes musta rüüd.
Dama’ting juhatas ta eraviisiliselt ühte kambrisse ja päästis bido omaenese kätega valla, tõmmates selle ära. Jardir püüdis sõlmida rahu naise sõrmedega, mis puutusid ta paljast nahka, ent ükski naisterahvas polnud teda eales niiviisi katsunud ning esimest korda mitme aasta jooksul jäi rahu leidmata. Tema keha vastas puudutusele ning ta kartis, et naine tapab ta lugupidamatuse pärast.
Kuid dama’ting ei maininud sõnagagi tema erutust, sidudes bido asemele musta niudevöö, tõmmates talle seejärel jalga lahedad pantaloonid ja kobakad sandaalid ning selga dal’Sharum’i rüü.
Kaheksa aastat bido väel veetnud, aimas Jardir ette, et iga muu riietusese tundub seljas veidrana, aga ta polnud valmis selleks, kui raske oli dal’Sharum’ite turvistatud must rüü. Kogu riideeseme ulatuses hoidsid kinniõmmeldud taskud paigal põletatud saviplaate ja – liistakaid. Jardir teadis, et plaadid suudavad pehmendada vägevaid hoope, ent need purunesid kokkupõrkel ja tuli põrutuse järel iga kord välja vahetada.
Oma hajameelsuses ei pannudki ta kohe tähele, et loor, mille naine ta kurgu alla kinnitas, on valge. Kui ta lõpuks märkas, ahmis ta valjusti õhku.
„Kas sa arvasid, et veedad dama’de hulgas niisama aega, Hoshkamini poeg?” küsis dama’ting. „Sa lähed oma vendade dal’Sharum’ite juurde tagasi nende isandana, kai’Sharum’ina.”
„Ma olen ju ainult seitseteist!” ütles Jardir.
Dama’ting noogutas. „Aastasadade noorim kai’Sharum. Nagu sa olid ka kõige noorem, kes kinni püüdnud tuuledeemoni, ja kõige noorem, kes elanud üle alagai’sharak’i. Kes teab, mida sa veel võid saavutada.”
„Teie ju teate,” sõnas Jardir. „Arbud rääkisid teile.”
Dama’ting raputas pead. „Ma olen näinud saatust, mille poole sinu vaim küünitab, aga see tee on hädaohtlik ning sellel käimine ei pruugi õnnestuda.” Ta tõmbas valge loori nooruki näole. Tema puudutus oli peaaegu hellitav. „Sul seisab ees palju katsumusi. Keskendu praegusele. Kui sa täna tagasi Kaji paviljoni pöördud, esitab üks Sharum sulle väljakutse. Sa pead…”
Jardir tõstis käe, katkestades teda. Dama’ting’i pilk sähvis nooruki jultumuse peale.
„Kogu lugupidamise juures,” lausus Jardir, tuletades meelde Kaji’sharaj’ kördisabasid, „Sharum’ite maailm on mulle arusaadav. Ma põrmustan väljakutsuja avalikult, enne kui keegi tema eeskuju järgib.”
Dama’ting silmitses teda viivu ja kehitas siis õlgu, silmis naeratus.
Uhkusega sammus Jardir Kaji hõimu harjutusväljakule, dama Khevat ja dama’ting kannul. Seda pilti märgates katkestasid dal’Sharum’id oma harjutused ning pomisesid Jardiri nägu nähes äratundvalt. Üks neist tõi kuuldavale naerurõkatuse.
„Etskae! Rott on tagasi!” hüüdis Hasik, kelle hääldus oli kõigi nende aastate järel ikka veel vilisev. Suurt kasvu sõdalane toetas odaotsa mütsatusega maapinnale. „Tal kulus bidost pääsemiseks kõigest viis aastat!” Selle peale naeris veel mitu sõdalast.
Jardir naeratas. Sharum’ite jaoks oli loomulik uue kai südikust proovile panna ning oli inevera, et seda tegi Hasik. Võimsa kehaehitusega sõdalane oli Jardirist endiselt kogukam, kuid nooruk ei tundnud lähemale astudes hirmu.
Hasik põrnitses teda külmalt ja kartmatult. „Sinu kurgu all võib ju tilpneda valge loor, aga sellegipoolest oled sa kusesigitis,” pilas Hasik küllalt vaikselt, et teised ei kuuleks.
„Ai, Hasik, mu ajin’pal!” hõikas Jardir valjusti. „Kas sind kutsutakse ikka Vilistajaks? Kui soovid, eemaldaksin su suust veel mõned hambad, et sinu häda ravida.”
Sharum’id ümberringi naersid. Jardir heitis neile pilgu ja nägi paljusid, kes olid teeninud tema alluvuses, kui ta oli Nie Ka.
Hasik urises ja tormas ta poole, ent Jardir astus kõrvale, andes pöördelt jalahoobi, mis paiskas suurt kasvu sõdalase tolmu sisse istuli. Ta seisis kannatlikult, sellal kui Hasik vihaselt jõllitas ja vigastamatult püsti hüppas.
„Selle eest ma tapan su,” lubas Hasik.
Jardir naeratas, lugedes Hasiki iga liigutust nagu kirja liival. Hasik tungis kallale, sooritades odaga ägeda torke, kuid Jardir tegi pöördsammu, tõugates teraviku kõrvale, ning Hasik koperdas tasakaalu kaotanult mööda. Ta pöördus ja viibutas oda nagu malakat, aga Jardir painutas end tahapoole justkui palmipuu tuules, vältides hoopi, ilma et oleks tolligi paigalt liikunud. Enne kui Hasik jõudis toibuda, ajas ta välgukiirusel selja sirgu ja haaras relvast mõlema käega kinni, lüües jalaga käte vahelt üles ja lõhkudes jämeda puitvarre. Järgnes teinegi jalalöök, mis
