tema silmale liiga kärmed. Pärast dama’de hulgas veedetud aastaid näis rusikas liikuvat teokiirusel. Ta kahmas Hasiki randmest kinni ja väänas valusalt, tundes, kuidas vastase õlg liigesest lahti tuli. Hasik kisendas, kui Jardir viibutas oda tagumist otsa, lömastades sellega sõdalase põlve. Hasik varises kokku ning Jardir keeras ta jalahoobiga kõhuli. Tal oli täielik õigus Hasik tappa ning ümberseisjad tõenäoliselt ootasidki seda, aga Jardir polnud unustanud, mida Hasik talle Labürindis tegi.
„Nüüd, Hasik,” lausus ta, sellal kui kõik Kaji hõimu dal’Sharum’id pealt vaatasid, „õpetan ma sulle, kuidas naine olla.” Ta tõstis tömbi odaotsa. „Ja see siin olgu mees.”
„Mine vaata, et ta end häbiga oma oda otsa ei kukutaks,” käskis Jardir Shanjatit, kui valust ja alandusest ulguv Hasik dama’ting’i paviljoni lohistati. „Ma ei taha, et minu ajin’pal’ile sünniks mingit püsivat kahju.”
„Nagu kai’Sharum soovib,” ütles Shanjat, „ehkki oda tuleks sealt kõigepealt välja võtta, enne kui ta saab end sellele kukutada.” Ta kummardas Jardirile irvitades ja kiirustas vigastatud sõdalasele järele. Jardir saatis Shanjatit pilguga, pannes imeks, kui ruttu oli taastunud nende endisaegne austus, ehkki Shanjat oli musta rüü pälvinud juba aastate eest ning tema alles tänasel päeval.
Jardir oli aastaid Hasikile kättemaksu kavandanud, sellal kui tantsis oma tillukeses Sharik Hora kongis sharusahk’i. Mehe alistamisest ei piisanud; Jardiri kättemaks pidi olema karm õppetund kõigile, kes muidu võiksid talle väljakutse esitada. Kui Hasik poleks väljakutsuvalt käitunud, oleks ta selle mehe ise üles otsinud ja temaga tüli norinud.
Tänu Everami otsatule õiglusele lahenes kogu olukord täpselt nõnda, nagu ta oli kujutlenud, aga nüüd, mil ta oli saavutanud võidu, ei pakkunud see rohkem rahuldust kui nie’Sharum’ite kördisabas Shanjatiga koha pärast kaklemine.
„Paistab, et sul on asi käpas,” lausus dama Khevat, patsutades Jardirile õlale. „Mine Kaji paviljoni ja võta endale enne öist lahingut mõni naisterahvas.” Ta naeris. „Võta või kaks! Jiwah’Sharum’id kahtlemata kibelevad, et viia voodisse tuhande aasta noorim kai’Sharum!”
Jardir sundis end naerma ja noogutama, kuigi südame alt läks raskeks. Ta polnud eales ühtegi naist tunda saanud. Kui välja arvata paar pilguheitu jiwah’Sharum’eile sel ühel õhtul Kaji paviljonis, siis polnud ta ühtegi naist isegi ilma rüüta näinud. Kai’Sharum või mitte, viimane mehelikkuse proov seisis tal veel ees, ja erinevalt Hasiki põrmustamisest või alagai’de tapmisest polnud väljaõpe teda selleks ette valmistanud.
Khevat lahkus ning Jardir tõmbas sügavalt hinge, heites pilgu Kaji paviljoni poole.
Nad on ju kõigest naised, kinnitas ta endale, astudes ettevaatlikult sammukese lähemale. Nende ülesandeks on sinule naudingut pakkuda, mitte vastupidi. Teise sammu tegi ta juba enesekindlamalt.
„Räägime sõnakese,” sosistas dama’ting, äratades ta tähelepanu. Teda haarasid ühekorraga kergendus ja hirm. Kuidas võis ta selle naise unustada?
„Nelja silma all,” lisas too ning Jardir noogutas, kõndides koos naisega harjutusväljaku servale, õuel viibivate dal’Sharum’ite kuuldekaugusest välja.
Ta oli nüüd naisest märksa pikemat kasvu, aga pelgas teda ikka veel. Noorukile meenus tuledeemoni kolbast sähvatanud leek ning ta proovis end veenda, et naise alagai võlukunst ei toimi päevaajal, kui nende peale särab Everami valgus.
„Ma küsisin alagai hora’lt järele, enne kui sulle musta rüü tõin,” lausus naine. „Kui jiwah’Sharum’itega magad, siis üks neist tapab su.”
Jardiri silmad läksid pärani. Kes oli enne midagi säherdust kuulnud? „Miks?” tahtis ta teada.
„Luud ei ütle meile põhjuseid, Hoshkamini poeg,” väitis dama’ting. „Nad näitavad olevikku ja seda, mis võib juhtuda. Ehk püüab mõni Hasiki armuke kätte maksta või on mõnel naisel sinu suguvõsaga verivaen.” Ta kehitas õlgu. „Aga kui jiwah’Sharum’itega magad, siis hoia oma nahk.”
„Nii et ma ei saagi kunagi naisterahvast tundma?” küsis Jardir. „Mis elu see ühe mehe jaoks on?”
„Ära liialda,” ütles dama’ting. „Sa võid sellegipoolest abielluda. Ma küsin luudelt nõu, et sulle sobivaid kaasasid leida.”
„Mispärast sa seda teed?” päris Jardir.
„Põhjus jäägu minu teada,” kostis dama’ting.
„Ja hind?” küsis Jardir. Evejah’ lood pajatasid alati varjatud hinnast, mida tuli maksta, kui hora võlukunsti kasutati millekski muuks peale sharak’i.
„Ahaa,” lausus dama’ting. „Sa polegi enam nii süütuke, kui välja paistab. See on hea. Hind on selline, et sa pead abielluma ka minuga.”
Jardir kivistus. Veri kadus ta näost. Abielluda selle naisega? Mõeldamatu. See naine kohutas teda.
„Ma ei teadnud, et dama’ting’il on lubatud mehele minna,” sõnas ta, püüdes aega võita, sellal kui ta pea pööritas.
„On küll, kui me seda soovime,” kuulutas naine. „Kõige esimesed dama’ting’id olid abielus Päästjaga.”
Jardir vaatles teda uuesti, paks valge rüü peitis naise keha kõik jooned ja kumerused. Pearätik kattis juukseid viimseni ning läbipaistmatu loor oli tõmmatud kõrgele nina kohale, summutades koguni häält. Näha võis üksnes silmi, erksaid ja kirglikke. Neis oli midagi tuttavat, aga ta ei osanud arvata isegi naise vanust, rääkimata sellest, kas naine on ilus. Oli ta neitsi? Heast perekonnast? Seda ei saanud kuidagi teada. Dama’ting’id viidi emade juurest varakult ära ja kasvatati salaja üles.
„Mehel on õigus näha naisterahva nägu, enne kui ta temaga abiellub,” lausus ta.
„Seekord mitte,” ütles dama’ting. „Pole tähtis, kas minu ilu läheb sulle südamesse või kas mu üsk on viljakandev. Sinu tulevikku ähvardavad varjatud noad. Sa kas võtad mu endale Jiwah Ka’ks või veedad eluaja neid otsides, ilma et minu ennustused sind abistaksid.”
Jiwah Ka. Naine ei tahtnud mitte lihtsalt temaga abielluda, vaid olla tema abikaasade hulgas esimene. Jiwah Ka’l oli õigus küsitleda ja tagasi lükata kõiki Jiwah Sen’e, järgmisi abikaasasid, kes pidid esimesele naisele jäägitult alluma. Ta valitseks täielikult Jardiri majapidamise ja laste üle, kuuletudes üksnes mehele endale, ning Jardir oli küllalt nutikas taipamaks, et naine kavatseb valitsema hakata ka teda.
Aga kas ta sai endale keeldumist lubada? Näost näkku ei kartnud ta ühtegi väljakutsujat, kuid nagu Khevat õpetas, oli sõja olemuseks pettus ja mitte kõik mehed ei võidelnud oma vaenlaste vastu oda ning rusikaga. Mürgitatud jook või pistoda selga, ja ta läheks Everami juurde kuulsusetult, võib-olla taevassegi pääsemata, ning ta emal ja õdedel poleks sellest mingit kasu.
Ja Sharak Ka oli tulekul.
„Sa tahad, et ma loovutaksin sulle kõik,” lausus ta kähedalt, kuiva suuga.
Dama’ting raputas pead. „Ma jätan sulle sharak’i,” vastas ta. „Millegi muuga pole Sharum’il tarvis end vaevata.”
Jardir
