noogutas.
„Ma oletan, et teil on väravat läbivad autod ja isikud üles kirjutatud?”
Ström hakkas naerma.
„See süsteem on ammu unustatud,” ütles ta. „Me teeme nende kohta kande arvutisse.”
„Ma tahaksin väljaprinti 11. oktoobri õhtust,” ütles Wallander.
„Seda tuleb sul lossist küsida,” vastas Ström. „Mul pole lubatud seda anda.”
„Aga sul võib-olla lubatakse mäletada,” sõnas Wallander.
„Ma tean, et ta käis sel õhtul siin,” vastas mees. „Aga ma ei mäleta, millal ta tuli või millal ära sõitis.”
„Kas ta oli autos üksi?”
„Sellele ei saa ma vastata.”
„Sellepärast, et sul ei lubata?”
Ström noogutas.
„Ma olen vahel mõelnud, et peaks ka eraturvafirmasse tööle minema,” ütles Wallander. „Aga ma arvan, et mul oleks raske harjuda küsimustele vastamise keeluga.”
„Kõigel on oma hind,” vastas Ström.
Wallander mõtles, et see on tegelikult täitsa tõsi. Ta silmitses Strömi mõni hetk vaikides.
„Alfred Harderberg,” lausus ta. „Mis inimene ta on?”
Vastus üllatas teda.
„Ma ei tea,” vastas Ström.
„Mingi oma seisukoht võib sul ikka ju olla? Või ei tohi sa ka sellele vastata?”
„Ma pole teda kunagi näinud,” ütles Ström.
Wallander taipas, et vastus oli aus.
„Kui kaua sa tema juures oled töötanud?”
„Varsti juba viis aastat.”
„Ja sa pole teda kunagi näinud?”
„Ei.”
„Kas ta pole kunagi neist väravatest läbi sõitnud?”
„Ta sõidab peegelklaasidega autoga.”
„Ma oletan, et see on osa turvameetmetest?”
Ström noogutas.
Wallander mõtles.
„Teiste sõnadega: sa ei tea kunagi ka seda, millal ta siin on,” ütles ta. „Sa ei tea, kas ta on autos, mis väravast sisse või välja sõidab?”
„Turvalisuse kaalutlustel,” ütles Ström.
Wallander läks autosse tagasi. Ström kadus metallukse taha. Kohe seejärel avanesid väravad hääletult. See on nagu teise maailma sisenemine, mõtles Wallander.
Umbes kilomeetri pärast mets lõppes. Loss asus künkal, selle ümber oli suur ja heas korras park. Suur peahoone ja teised selle ümbruse majad olid ehitatud tumepunastest tellistest. Loss oli tornide ja tornikeste, balustraadide ja rõdudega. Ainus, mis teist maailma, teist aega meenutavasse meeleolusse ei sobinud, oli betoneeritud platsil seisev helikopter. Wallanderi meelest oli see nagu suur, kokku pandud tiibadega putukas, puhkav loom, kes võib hetkega jälle ellu ärgata.
Ta sõitis aeglaselt peaukse ette. Auto ees tee peal kõndisid mõõdukal sammul paabulinnud. Ta parkis ühe musta BMW taha ja astus välja. Ümberringi oli kõik väga vaikne. See meenutas eelmist päeva, kui ta oli mööda kruusateed Gustaf Torstenssoni villa poole läinud. Võib-olla just vaikus ongi see, mis jõukaid inimesi iseloomustab. Mitte orkestrid ega fanfaarid, vaid vaikus.
Samal silmapilgul avanes peasissekäigu üks uksepooltest. Trepile tuli umbes kolmekümneaastane naine, seljas hästiistuvad ja Wallanderi oletuse kohaselt kallid riided.
„Palun, tulge edasi,” ütles ta ja naeratas kiiresti; naeratus näis mehele ühtaegu külm ja ebasõbralik, kuid korrektne.
„Ma ei tea, kuivõrd ametlikuks te mu töötõendi tunnistate,” vastas Wallander. „Aga valvur Ström tundis mu ära.”
„Ma tean,” vastas naine.
See polnud sama inimene, kellega ta telefonis oli rääkinud. Wallander läks kivitrepist üles, sirutas käe ja esitles end. Naine ei võtnud kätt vastu, vaid naeratas taas oma äraolevat naeratust. Ta astus naise järel uksest sisse. Nad läksid läbi suure trepihalli. Kivisoklitel seisid nähtamatute lampide valguses modernsed skulptuurid. Eemal, lossi teisele korrusele viiva laia trepi juures, märkas ta kaht varju hoidvat meest. Wallander vaid aimas nende juuresolekut, nägusid polnud võimalik eristada. Vaikus ja varjud, mõtles ta. Alfred Harderbergi maailm, niivõrd, kui ma seda praeguseks tunnen. Ta läks naise järel ühest vasakpoolsest uksest sisse. Nad jõudsid suurde ovaalsesse ruumi, mida samuti kaunistasid skulptuurid. Aga otsekui meenutuseks, et nad olid keskajast pärit lossis, seisid seal valvuritena ka mõned raudrüüd. Ruumi keskel, korralikult poonitud tammeparketil, seisis kirjutuslaud ja üksik külalisele mõeldud tool. Laual polnud ühtegi paberit, ainult arvuti ja tavalisest telefonist mitte palju suurem keerukas telefonikeskjaam. Naine palus tal istuda ja klõbistas siis midagi arvutiklaviatuuril. Kirjutuslaua sisse paigaldatud nähtamatust printerist rebis ta seejärel prinditud teksti ja ulatas mehele.
„Ma sain aru, et te tahtsite 11. oktoobri õhtu väravakontrolli väljatrükki,” ütles ta. „Sellelt näete, millal advokaat Torstensson tuli ja millal ta Farnholmist lahkus.”
Wallander võttis paberi vastu ja pani selle enda kõrvale põrandale.
„Ma ei tulnud ainult selle pärast,” ütles ta. „Mul on ka terve rida muid küsimusi.”
„Aga palun!”
Naine istus kirjutuslaua taga. Ta vajutas telefonikeskjaama paarile nupule. Wallander oletas, et ta suunab kõik sissetulevad kõned suures lossihoones asuvasse teise keskjaama.
„Minu andmetel oli Alfred Harderberg Gustaf Torstenssoni klient,” ütles Wallander. „Aga ma sain aru, et Harderberg on praegu välismaal.”
„Ta on Dubais,” vastas naine.
Wallander kortsutas kulmu.
„Tund aega tagasi oli ta Genfis,” ütles ta.
„Täiesti õige,” vastas naine häirimatult. „Aga hommikupoolikul sõitis ta Dubaisse.”
Wallander võttis jopetaskust kirjaploki ja pastaka.
„Kas ma tohin küsida teie nime ja mis tööd te teete?” küsis ta.
„Ma olen üks härra Harderbergi sekretäridest,” vastas naine. „Mu nimi on Anita Karlén.”
„Kas Alfred Harderbergil on palju sekretäre?” küsis Wallander.
„Sõltub, kuidas arvutada,” vastas Anita Karlén. „Kas see küsimus on tõesti asjakohane?”
See, kuidas teda koheldi, hakkas Wallanderit uuesti ärritama. Ta mõtles,
