ja arusaamatult hästi sihitud lasuga inimese tapnud. See oli punkt, kust tagasiteed polnud, ühtaegu nii matus kui sünd.
Ta sõitis mööda Kristianstadi teed ja aeglustas Gustaf Torstenssoni hukkumise kohast möödudes sõitu. Skåne-Tranåsis tegi ta kohviku juures peatuse ja läks sisse. Ilm oli tuuliseks läinud, ta oleks pidanud soojema jope selga panema. Ta oleks üldse pidanud rohkem oma riietusele mõtlema, sest kulunud polüesterpüksid ja määrdunud tuulejakk polnud lossihärra külastamiseks võib-olla kõige kohasemad. Kohviku uksest sisse astudes mõtles ta korraks, mis Björk oleks lossi minekuks selga pannud, olgugi et tegemist oli töövisiidiga.
Ta oli ruumis üksi ja tellis kohvi ning juustusaia. Kell oli kolmveerand seitse ja ta lehitses riiulilt võetud räbaldunud ajakirja. Mõne minuti pärast ta tüdines ja püüdis selle asemel läbi mõelda, millest vestelda Alfred Harderbergi või ükskõik kellega, kes teab lähemalt rääkida Gustaf Torstenssoni viimasest külaskäigust. Ta ootas, kuni kell sai pool kaheksa. Ta palus luba kasutada letil vanamoodsa kassaaparaadi kõrval olevat telefoni ja helistas alustuseks Ystadi politseimajja. Ainsana kolleegidest oli kohal varajane tõusja Martinson. Ta seletas Martinsonile, kus ta on, ja ütles, et arvestab umbes paari tunniga.
„Tead, mis mu esimene mõte oli, kui täna hommikul ärkasin?” küsis Martinson.
„Ega ei tea küll.”
„Et Sten Torstensson tappis oma isa.”
„Kuidas sa siis seda seletad, mis tema endaga juhtus?” küsis Wallander hämmastunult.
„Ega ei seletagi,” ütles Martinson. „Aga ma kaldun aina rohkem selle poole, et seletus on nende töös. Mitte eraelus.”
„Või nende kombinatsioonis,” vastas Wallander mõtlikult.
„Mis sa sellega mõtled?”
„Ma nägin seda lihtsalt unes,” vastas Wallander põiklevalt. „Tulen siis, kui tulen.”
Ta lõpetas kõne, tõstis toru uuesti hargilt ja valis Farnholmi lossi telefoninumbri. Esimene signaal oli vaevalt kõlanud, kui keegi juba toru võttis ja vastas.
„Farnholmi loss,” ütles naisehääl. Wallander kuulis, et naisel oli nõrk aktsent.
„Olen Ystadi politsei komissar Wallander. Tahaksin Alfred Harderbergiga rääkida.”
„Ta on Genfis,” ütles naine.
Wallander jäi nõutuks. Muidugi oleks ta pidanud arvestama võimalusega, et rahvusvahelist äri ajav mees on reisil.
„Millal ta tagasi tuleb?”
„Ta pole seda teatanud.”
„Tuleb ta homme või järgmisel nädalal?”
„Selle kohta ei tahaks ma telefoni teel infot anda. Tema reisid on rangelt konfidentsiaalsed.”
„Ma olen politseinik!” ütles Wallander ja pani tähele, et vestlus hakkab teda ärritama.
„Kuidas ma seda teadma peaksin?” küsis naine. „Te võite ju olla kes tahes.”
„Ma tulen poole tunni pärast Farnholmi lossi,” sõnas Wallander. „Keda ma küsin?”
„Seda otsustavad valvurid värava juures,” vastas naine. „Ma loodan, et teil on ametlik töötõend kaasas.”
„Mis mõttes ametlik?” küsis Wallander.
„Seda otsustame meie,” vastas naine.
Kõne lõppes. Wallander lõi toru kolksuga hargile. Kandikule kooke laduv tüse ettekandja vaatas teda etteheitvalt. Ta pani raha letile ja läks sõna lausumata välja.
Viisteist kilomeetrit põhja pool keeras ta vasakule ja oli peagi Linderödsåseni lõunapoolses tihedas metsas. Farnholmi lossi viival ristmikul ta pidurdas. Kuldse tekstiga graniittahvel kinnitas, et ta oli õigel teel. Wallanderi meelest meenutas tahvel hinnalist hauakivi.
Lossi tee oli asfalteeritud ja heas korras. Diskreetselt puude vahele peidetult kulges metsa vahel kõrge aed. Ta pidurdas ja keris akna alla, et paremini näha. Siis avastas ta, et aedu oli kaks, teineteisest umbes meetri kaugusel. Ta vangutas nähtu üle pead, keris akna üles ja jätkas sõitu. Umbes kilomeetri pärast tegi tee järsu käänaku. Kohe pärast käänakut jõudis ta väravateni. Nende kõrval oli lameda katusega, punkrit meenutav hall maja. Ta sõitis maja ette ja ootas. Midagi ei juhtunud. Ta andis signaali. Ikka ei midagi. Siis tuli ta autost välja ja märkas, et hakkab vihaseks saama. Ta tajus kõiki neid aedu ja suletud väravaid mingisuguse häguse alandusena. Samal hetkel astus maja metalluksest välja keegi mees. Tal oli seljas vormiriietus, mida Wallander kunagi varem näinud polnud. Tema jaoks oli ikka veel harjumatu, et oma teenuseid pakkus üha rohkem tundmatuid turvafirmasid.
Tumepunases vormis mees tuli tema juurde. Mees oli temaga üheealine.
Siis tundis ta mehe ära.
„Kurt Wallander,” lausus valvur. „Päris tükk aega pole näinud.”
„Jah,” ütles Wallander. „Kui kaua sellest on? Viisteist aastat?”
„Kakskümmend,” vastas valvur. „Võib-olla rohkemgi.”
Wallanderile tuli mehe nimi meelde. Neil oli sama eesnimi – Kurt. Kuid valvuri perekonnanimi oli Ström. Kunagi ammu olid nad mõlemad Malmös politseinikud olnud. Wallander oli siis veel noor ja kogemusteta, Ström temast veidi kauem töötanud. Nad olid teineteisega ainult tööalaselt kokku puutunud. Siis kolis Wallander Ystadi ja kuulis palju aastaid hiljem juhuslikult, et Ström oli politseist töölt ära läinud. Ähmaselt meenusid talle mingid kuulujutud, et Ström lasti lahti, midagi oli maha vaikitud, võib-olla vägivalla kasutamine kinnipeetava suhtes, või kahtlustused politsei hoiuruumist kaduma läinud varastatud kauba suhtes. Aga ta ei teadnud, mis täpselt juhtunud oli.
„Mind hoiatati, et sa oled tulemas,” ütles Ström.
„Siis mul vedas,” vastas Wallander. „Mul paluti ametlikku töötõendit näidata. Millise sa ametlikuks tunnistad?”
„Farnholmi lossi turvameetmed on karmid,” ütles Ström. „Me kontrollime hoolikalt kõiki, keda sisse laseme.”
„Mis rikkusi siin varjatakse?”
„Rikkusi siin pole. Aga siin on suurt äri ajav mees.”
„Alfred Harderberg?”
„Täpselt. Tal on midagi sellist, mida paljud endale ihkaksid.”
„Mida?”
„Teadmised. Hinnalisem kui isiklik rahapada.”
Wallander noogutas, ta sai aru. Kuid ta tundis vaistlikult suurt vastumeelsust alandliku tooni vastu, millega Ström suurärimehest kõneles.
„Kunagi olid sa politseinik,” ütles Wallander. „Mina töötan endiselt politseis. Sa võib-olla saad aru, miks ma siin olen?”
„Ma loen lehti,” vastas Ström. „Ma oletan, et seoses selle advokaadiga.”
„Surnud on kaks advokaati,” sõnas Wallander. „Mitte üks. Aga nii palju, kui ma aru saan, oli ainult vanemal neist
