saab. Pool üheksa tõusis ta püsti, korjas oma paberid kokku ja läks nõupidamisruumi. Teel sinna torkas talle pähe, et viie või kuue päeva jooksul, mis Sten Torstenssoni surnuna leidmisest olid möödunud, oli ebatavaliselt vähe edusamme tehtud. Ühegi tapmisjuhtumi uurimine ei sarnanenud teisega. Aga tavaliselt alustasid uurijad alati ülima innuga.
Miski on minu äraolekul muutunud, mõtles ta. Kuid mis?
Kakskümmend minutit enne üheksat olid kõik kohal ja Björk lõi peopesad vastu lauaplaati nagu märku andes, et uurimisrühm oma tööd alustaks. Ta pöördus kohe Wallanderi poole.
„Kurt,” ütles ta. „Sa oled poole pealt uurimisega liitunud ja näed asja selge pilguga. Kuidas me edasi tegutseme?”
„See on küll vaevalt minu otsustada,” vastas Wallander. „Ma ei ole jõudnud ennast asjaga veel kurssigi viia.”
„Teisest küljest oled jälle sina ainuke, kes on millegi kõlbulikuga lagedale tulnud,” väitis Martinson vastu. „Kui ma sind ikka õigesti tunnen, siis istusid sa eilse õhtu ja kavandasid jälitustööd. Või kuidas?”
Wallander noogutas. Äkitselt ta mõistis, et tal poleks tegelikult midagi ka vastutuse enda peale võtmise vastu.
„Ma püüdsin kokkuvõtet teha,” alustas ta. „Aga kõigepealt tahan ma rääkida ühest asjast, mis juhtus umbes nädal tagasi, kui ma Taanis olin. Ma oleksin pidanud seda juba eile tegema. Aga eile oli minu jaoks pehmelt öeldes tormiline päev.”
Wallander rääkis oma imestunud kolleegidele Sten Torstenssoni külaskäigust Skagenisse. Ta keskendus, et mitte millestki üle libiseda ega detaile unustada.
Siis jäi ruumis väga vaikseks. Lõpuks võttis sõna Björk, üritamatagi oma ärritust varjata.
„Äärmiselt kummaline,” ütles ta. „Ma ei saa aru, millest see tuleb, et sina, Kurt, satud alati olukordadesse, mis meie tavapärastesse raamidesse ei mahu.”
„Ma saatsin ta teie juurde,” kaitses end Wallander ja märkas, et hakkab vihaseks saama.
„Selle üle pole praegu põhjust ägestuda,” jätkas Björk häirimatult. „Aga sa pead tunnistama, et see on ju natuke imelik. Puhtalt faktile tuginedes kinnitab see loomulikult seda, et meil tuleb Gustaf Torstenssoni autoõnnetuse toimik uuesti avada.”
„Minu arvates on niihästi loomulik kui ka hädavajalik, et tegutseme kahel rindel,” ütles Wallander. „Eeldame ju siiski, et tapetud on kaks inimest, mitte üks. Pealegi on tegemist isa ja pojaga. Meil tuleb mõelda üheaegselt kahte mõtet. Lahendus võib peituda nende eraelus. Aga põhjus võib olla ka nende ühises advokaadibüroos ehk töös. See, et Sten Torstensson mind üles otsis ja isa ärevusest rääkis, võib viidata sellele, et võti peitub Gustaf Torstenssonis. Aga kindel see pole, muuhulgas selle pärast, et ta saatis proua Dunérile postkaardi Soomest, ehkki oli ise Taanis.”
„See ütleb meile veel ühte asja,” sekkus ootamatult Ann-Britt Höglund.
Wallander noogutas.
„Sten Torstensson arvestas ka endale suunatud ohuga,” ütles ta. „Kas sa pead seda silmas?”
„Jah,” ütles Ann-Britt Höglund. „Miks ta muidu oleks valejälje maha jätnud?”
Martinson tõstis käe, andes märku, et tahab midagi öelda.
„On vast kõige lihtsam, kui me jaguneme,” ütles ta. „Osa keskendub isale, osa pojale. Siis vaatame, kas leiame midagi, mis samas suunas viitaks.”
„Täpselt minu mõte,” ütles Wallander. „Samal ajal ei saa ma lahti tundest, et kogu selles loos on midagi eripärast. Midagi, mida me peaksime juba praegu taipama.”
„Kõik tapmisjuhtumid on ju eripärased,” väitis Svedberg vastu.
„See on midagi muud,” ütles Wallander. „Mul on seda raske selgemini väljendada.”
Björk manitses kokkuvõtet tegema.
„Ma olen juba alustanud Gustaf Torstenssoni loos kaevamist, nii et sama hästi võin sellega ka jätkata,” ütles Wallander. „Kui kellelgi vastuväiteid pole?”
„Siis tegelema meie Sten Torstenssoniga,” ütles Martinson. „Ma oletan, et sa töötad nagu tavaliselt alguses parema meelega omal käel?”
„Mitte tingimata,” ütles Wallander. „Aga kui ma õigesti aru olen saanud, siis on Sten Torstenssoni puhul tunduvalt rohkem komplikatsioone. Isal oli vähem kliente. Tema elu näib läbipaistvam.”
„Siis niiviisi teemegi,” ütles Björk ja lõi oma märkmiku plaksuga kinni. „Nagu tavaliselt, on iga päev kell neli koosolek. Kui muust rääkida, siis on mul täna pärastpoole pressikonverentsil abi vaja.”
„Mitte mina,” ütles Wallander. „Ma lihtsalt ei jaksa.”
„Ma mõtlesin Ann-Briti peale,” ütles Björk. „Poleks paha teada anda, et ta meie juures töötab.”
„Hea meelega,” vastas naine kõikide ülejäänute üllatuseks. „Mul on vaja õppida.”
Pärast koosolekut palus Wallander Martinsonil paigale jääda. Kui nad omavahele jäid, pani ta ukse kinni.
„Meil on vaja rääkida,” ütles Wallander. „Mul on selline tunne, et trambin sisse ja võtan juhtimise üle, kuigi oleksin pidanud tegelikult lahkumisavaldusele alla kirjutama.”
„Meile oli see muidugi üllatus,” vastas Martinson. „Seda sa ometi mõistad. Sa pole ainuke, kes end ebakindlalt tunneb.”
„Ma kardan, et astun teistele jala peale,” ütles Wallander.
Martinson pahvatas naerma. Siis nuuskas ta nina.
„Kogu Rootsi politsei koosnebki ainult helladest jalakestest,” ütles ta. „Mida enam politseinikud ametnikeks muudetakse, seda teravamaks nende karjäärinärv muutub. Samal ajal tähendab päevast päeva lisanduv bürokraatia rohkem arusaamatusi ja selgusetust. See toob kaasa ka segaduse. Vahel ma saan Björki murest edasise arengu pärast täiesti aru. Kuhu kaob lihtne politseitöö, mis on tegelikult kõige alus?”
„Politsei on alati ümbritseva ühiskonna peegeldus,” ütles Wallander. „Aga ma mõistan su mõttekäiku. Juba Rydberg rääkis sama juttu. Mida Ann-Britt Höglund rääkima hakkab?”
„Ta on tubli,” ütles Martinson. „Hanson ja Svedberg mõlemad kardavad teda, tema teadmisi. Ma usun, et vähemalt Hanson kardab tagaplaanile jääda. Sellepärast ta viimasel ajal veedabki enamiku ajast igasugustel koolitustel.”
„Uue aja politseinik,” ütles Wallander ja tõusis. „Ta on uue aja politseinik.”
Uksel jäi ta seisma.
„Sa ütlesid eile midagi, mis mind kummitama jäi,” ütles Wallander. „Midagi Sten Torstenssoni kohta. Mul tekkis tunne, et see oli tähtsam, kui see tol hetkel kõlas.”
„Ma lugesin oma plokist maha,” vastas Martinson. „Võin sulle sellest koopia anda.”
„Väga võimalik, et ma kujutan endale asju ette,” ütles Wallander.
Kui ta oma kabinetti
