muidugi samuti tõsi, kuid ei omanud hetkel tähtsust.
„Ma mõtlen ainult seda,” jätkas Wallander, „et on väheusutav, et mees, kes on autos üksi ja teeb paar ringi põllu peal üle katuse, tuleb seejärel autost välja, avab pagasiluugi, võtab sealt katkise toolitüki, lööb luugi uuesti kinni, läheb autosse tagasi, paneb turvavöö peale ja sureb siis tugevast löögist kukla piirkonda.”
Keegi ei öelnud midagi. Wallander oli samasugust silmapilku mitu korda varemgi üle elanud. Kate langeb ja avaneb midagi sellist, mida keegi näha poleks oodanud.
Svedberg tõmbas mantlitaskust kilekoti ja pistis toolijala ettevaatlikult selle sisse.
„Ma leidsin selle siit umbes viis meetrit eemalt,” ütles Wallander ja viipas käega. „Võtsin üles ja viskasin siis käest minema.”
„Imelik viis tõenditega ümber käia,” ütles Björk.
„Siis ma ei teadnud veel, et see on Gustaf Torstenssoni surmaga kuidagi seotud,” kaitses end Wallander. „Ma ei tea ka seda, mida toolijalg iseenesest tõendab.”
„Kui ma sinust õigesti aru saan,” ütles Björk ja jättis Wallanderi kommentaari tähelepanuta, „siis peab see tähendama, et Gustaf Torstenssoni autoõnnetuse toimumise ajal pidi siin veel keegi viibima. Aga paljas fakt veel ei tõenda, et ta tapeti. See võis olla keegi, kes õnnetust pealt nägi ja tahtis vaadata, kas pagasiruumist on midagi väärtuslikku varastada. Et kõnealune isik hiljem meiega ühendust ei võtnud või katkise tooli jala minema viskas, pole võib-olla ka nii väga imelik. Laibarüüstajad ei anna endast tavaliselt teada.”
„See on õige küll,” ütles Wallander.
„Ometi sa ütlesid, et suudad tema tapmist tõestada,” jätkas Björk.
„Sellega ma ruttasin sündmustest natuke ette,” vastas Wallander. „Pidasin pigem silmas, et see muudab osaliselt olukorda.”
Nad läksid tagasi teele jäetud autode juurde.
„Meil tuleb auto uuesti läbi uurida,” ütles Martinson. „Kriminalistid kindlasti imestavad, kui me neile katkise puutooli saadame. Aga midagi pole parata.”
Björk väljendas üheselt soovi tee peal koosolekupidamine ära lõpetada. Vihma oli uuesti sadama hakanud ja tuul puhus tugevate iilidena.
„Homme otsustame, mis me edasi teeme,” ütles ta. „Meil tuleb kontrollida erinevaid versioone, kahjuks pole neid väga palju. Ma arvan, et praegu me enam kaugemale ei jõua.”
Nad läksid autodesse. Ann-Britt Höglund viivitas.
„Kas ma tohin sinu autosse tulla?” küsis ta. „Ma elan Ystadi kesklinnas. Martinsonil on autos lastetoolid ja Björki auto on kalapüügiriistu täis.”
Wallander noogutas. Nad sõitsid minema viimastena. Tükk aega istusid nad autos vaikides. Wallanderi meelest oli imelik kellegagi nii lähestikku olla. Ta mõtles, et polnud tegelikult peale oma tütre kellegagi korralikult rääkinudki pärast seda suvepäeva pea kaks aastat tagasi, mil tema pikk vaikimine algas.
Lõpuks hakkas naine esimesena rääkima.
„Ma arvan, et sul on õigus,” ütles ta. „Muidugi peab isa ja poja surma vahel seos olema.”
„Seda võimalust tuleb igal juhul uurida,” vastas Wallander.
Nad nägid vasakul vilksatavat merd. Lained olid suured ja veepinnal kees vaht.
„Miks hakatakse politseinikuks?” küsis Wallander.
„Miks teised hakkavad, sellele ei oska ma vastata,” ütles naine. „Aga ma tean, miks mina hakkasin. Ma mäletan, et politseiakadeemias ei olnud peaaegu kellelgi teisel peale minu samu unistusi.”
„Kas politseinikel on unistused?” küsis Wallander üllatusega.
Naine vaatas talle otsa.
„Kõikidel inimestel on,” vastas ta. „Ka politseinikel. Kas sinul siis ei ole?”
Wallander ei teadnud, mida vastata. Aga ta mõistis, et naise vastuküsimus oli loomulikult õigustatud. Kus on minu unistused? mõtles ta. Noorena on inimesel unistused, mis kas hajuvad või muutuvad tahteks, mida asutakse ellu viima. Mis on tegelikult järel kõigest sellest, mida ma kunagi mõtlesin?
„Ma hakkasin politseinikuks, sest otsustasin, et minust ei saa kirikuõpetajat,” ütles Ann-Britt järsku. „Ma uskusin pikka aega Jumalat. Mu vanemad on nelipühilased. Aga ühel hommikul ärgates oli kõik kadunud. Tükk aega ei teadnud ma üldse, mida ma teha tahaksin. Aga siis juhtus midagi, mille tõttu otsustasin peaaegu kohe politseinikuks saada.”
Wallander heitis naise poole pilgu.
„Räägi,” ütles ta. „Mul on vaja teada, miks inimesed ikka veel politseinikuks tahavad saada.”
„Mõni teine kord,” vastas naine põiklevalt. „Mitte praegu.”
Nad lähenesid Ystadile. Naine seletas, kus ta elas – linna lääneservas, ühes hiljuti ehitatud heledatest tellistest merevaatega majas.
„Ma ei tea isegi seda, kas sul on perekond,” ütles Wallander, kui nad uusehitiste vahele pooleliolevale teele keerasid.
„Mul on kaks last,” vastas Ann-Britt. „Minu mehel on väga liikuv töö. Ta paigaldab ja parandab pumpasid terves maailmas ega ole peaaegu kunagi kodus. Aga majaraha on ta oma tööga kokku saanud.”
„Tundub olevat huvitav elukutse,” ütles Wallander.
„Ma kutsun sind mõni õhtu külla, kui ta kodus on,” ütles naine. „Siis ta võib ise rääkida, kuidas sellega lood on.”
Mees peatas auto maja ees.
„Ma usun, et kõigil on sinu tagasitulemise üle hea meel,” ütles naine lahkudes.
Wallanderil tekkis kohe tunne, et see pole tõsi, vaid pigem katse teda julgustada, kuid ta noogutas ja pomises mõned tänusõnad.
Siis sõitis ta otsemat teed koju Mariagatanile, viskas märja jope toolile ja heitis isegi poriseid kingi jalast võtmata voodile pikali. Ta jäi magama ja nägi unes, et magab Skageni liivaluidete vahel.
Kui ta tund hiljem ärkas, ei taibanud ta esimese hooga, kus ta on. Siis võttis ta kingad jalast ära, läks kööki ja keetis kohvi. Köögiaknast paistis, kuidas tänavalaternad tugevas tuules kõiguvad.
Varsti on jälle talv, mõtles ta. Lumi ja kaos ja tormid. Ja mina olen jälle politseinik. Elu liigub omasoodu. Kuivõrd me oma elu üldse ise juhime?
Ta istus tükk aega ja vahtis kohvitassi. Alles siis, kui kohv ära oli jahtunud, läks ta köögisahtli juurde ja otsis sealt kirjaploki ning pliiatsi.
Nüüd tuleb uuesti politseinik olla, mõtles ta. Mulle makstakse konstruktiivsete mõtete eest, kuritegude uurimise ja kaardistamise eest, mitte isiklike hädade üle mõlgutamise eest.
Kell oli juba üle südaöö, kui ta pliiatsi käest pani ja selga sirutas.
Siis kummardus ta plokki kirja pandud kokkuvõtte kohale. Põrandal tema jalgade juures oli mitu kokku kortsutatud paberilehte.
