Ometigi üllatas teda, et ta naist kohe ära polnud tundnud.
„Teil on hea mälu,” ütles ta.
„Ma võin nime ära unustada,” vastas naine. „Aga nägusid ei unusta ma kunagi.”
„Minuga on vist samamoodi,” vastas Wallander.
Tekkis vaikus. Tänaval sõitis mööda auto. Wallander mõistis, et ta oleks pidanud proua Dunéri külastamisega ootama. Ta ei teadnud, mida küsida, tal polnud millestki alustada. Ja pikaleveninud abielulahutuse süngeid üksikasju ei tahtnud ta parema meelega meenutada.
„Te rääkisite juba minu kolleegi Svedbergiga,” ütles ta natukese aja pärast. „Kahjuks on raskemate kuritegude puhul vaja rohkem küsimusi esitada. Alati ei saa seda teha sama inimene.”
Ta oigas sisimas oma kohmaka väljenduse pärast. Palju ei puudunud, et ta oleks püsti tõusnud ja vabandades lahkunud. Aga ta sundis end mõtteid koguma.
„Mul pole vaja küsida seda, mida ma juba tean,” ütles ta. „Meil pole rohkem vaja puudutada teemat, kuidas te hommikul kontorisse tulite ja Sten Torstenssoni tapetuna leidsite. Kui teil just vahepeal midagi meelde pole tulnud, mida te politseile ei rääkinud?”
Naise vastus oli kindel ja kõhklematu.
„Ei midagi. Kõik oli nii, nagu ma härra Svedbergile ütlesin.”
„Eelmine õhtu,” jätkas Wallander. „Mis kell te kontorist lahkusite?”
„Kell oli umbes kuus. Võib-olla viis minutit üle kuue, mitte rohkem. Kontrollisin üle mõned preili Lundini kirjutatud kirjad. Siis helistasin härra Torstenssonile ja küsisin, kas on vaja veel midagi teha. Ta ütles ei ja soovis mulle head õhtut. Siis panin mantli selga ja läksin ära.”
„Kas uks läks teie järel lukku? Ja Sten Torstensson jäi büroosse üksi?”
„Jah.”
„Kas te teate, millega ta sel õhtul tegeles?”
Naine vaatas teda üllatunult.
„Ta töötas loomulikult edasi. Sten Torstenssoni koormusega advokaat ei saa niisama heast peast koju minna.”
Wallander noogutas.
„Ma saan aru, et ta töötas,” ütles ta. „Mõtlesin pigem seda, kas tegemist oli mingi eriti kiire asjaga?”
„Kõigega oli kiire,” vastas naine. „Kuna ta isa hukkus mõni nädal varem, siis oli tal loomulikult tohutu töökoormus. See on ju iseenesest mõistetav.”
Wallanderile torkas kõrva naise sõnavalik.
„Te räägite autoõnnetusest?”
„Millest muust ma peaksin rääkima?”
„Te ütlesite, et ta isa hukkus? See oli omapärane väljendusviis.”
„Inimene kas sureb või hukkub. Kodus oma voodis surrakse tavaliselt loomulikel põhjustel. Aga autoõnnetuses otsasaamine on ju ometigi hukkumine?”
Wallander noogutas aeglaselt. Ta sai aru, mida naine oli mõelnud. Siiski polnud ta kindel, kas naine polnud alateadliku sõnumina väljendanud ka midagi muud, mis sarnanes Sten Torstenssoni teda Skagenis külastama ajendanud kahtlustega.
Järsku tuli tal ootamatu mõte.
„Kas te suudate peast meelde tuletada, mida Sten Torstensson nädal enne seda tegi? Teisipäeval, 24. oktoobril ja kolmapäeval, 25. oktoobril?”
Vastus tuli kiiresti ja kõhklemata.
„Siis oli ta reisil,” vastas naine.
Sten Torstensson ei sõitnud niisiis salaja ära, mõtles mees.
„Ta ütles, et peab mõneks päevaks isa leinamisest eemale pääsema,” jätkas proua Dunér. „Jätsin loomulikult kõik nendeks päevadeks kavandatud kohtumised ära.”
Äkki puhkes ta ootamatult nutma. Wallander tundis end hoobilt täiesti abituna. Tool nagises ta keharaskuse all rahutult.
Naine tõusis diivanilt kiiresti püsti ja läks kööki. Wallander kuulis, kuidas ta nina nuuskas. Siis tuli ta tuppa tagasi.
„See on nii raske,” ütles ta. „See on nii otsatult raske.”
„Saan aru,” ütles Wallander.
„Ta saatis mulle postkaardi,” lausus naine nõrgalt naeratades. Wallander mõtles, et päris kindlasti hakkab naine varsti uuesti nutma. Kuid too oli end kiiremini kogunud, kui ta arvata oskas.
„Kas tahate seda näha?” küsis naine.
Wallander noogutas.
„Hea meelega.”
Naine tõusis taas ja läks seina äärde raamaturiiuli juurde. Ühest portselankausist võttis ta postkaardi ja ulatas mehele.
„Soome on kindlasti ilus maa,” ütles ta. „Ma pole seal kunagi käinud. Kas teie olete?”
Wallander vahtis arusaamatusega postkaarti. Sellel oli kujutatud päikeseloojang merel.
„Jah,” ütles ta aeglaselt. „Ma olen Soomes käinud. Nagu te ütlesite: see on väga ilus maa.”
„Vabandage, et ma endast välja läksin,” ütles naine. „Aga postkaart tuli samal päeval, kui ma ta surnult leidsin.”
Wallander noogutas äraolevalt.
Ta mõtles, et tal on Berta Dunérilt rohkem küsida, kui too aimatagi oleks osanud. Kuid samal ajal ta mõistis, et aeg selleks polnud veel küps. Sten Torstensson oli niisiis oma sekretärile öelnud, et sõidab Soome. Sealt tuli salapärase tõendina isegi postkaart. Aga kes selle saatis, kui Sten Torstensson samal ajal Jyllandil viibis?
„Uurimise huvides on mul vaja see postkaart mõneks päevaks enda kätte võtta,” ütles ta. „Aga ma luban isiklikult, et saate selle tagasi.”
„Saan aru,” ütles naine.
„Veel viimane küsimus, enne kui ma ära lähen,” sõnas Wallander. „Kas te ei pannud viimasel ajal enne tema surma midagi ebatavalist tähele?”
„Mida te silmas peate?”
„Kas ta käitus ebatavaliselt?”
„Loomulikult oli ta sügavalt vapustatud ja kurb oma isa surma üle.”
„Muud midagi?”
Wallander kuulis ise ka, kui hullusti see küsimus kõlas. Kuid ta ootas ikkagi naise vastust.
„Ei,” vastas too. „Ta oli samasugune nagu tavaliselt.”
Wallander tõusis korvtoolist püsti.
„Mul on kindlasti vaja teiega veel ka edaspidi rääkida,” ütles ta.
Naine jäi diivanile istuma.
„Kes võib
