Martinsoni jutust oli teda painama jäänud. Või oli see miski, mis Martinson ütlemata oli jätnud?
Tema mõttelõng katkes, kui Björk käed lauaplaadile laksatas. Enamasti väljendas see politseiülema ärritust või kannatamatust.
„Ma ütlesin, et nad meile saiakesi saadaksid,” ütles ta. „Aga saiad nähtavasti ei jõuagi kohale. Sellepärast teen ettepaneku koosolek lõpetada ja te viite nüüd Kurti uurimise kõikide üksikasjadega kurssi. Pärast lõunat saame uuesti kokku. Selleks ajaks on mul teile ehk ka saiakesi pakkuda.”
Kui Björk ruumist lahkus, kogunesid kõik temapoolse lauaotsa ümber. Wallander tundis, et ta peaks midagi ütlema. Tal polnud õigust lihtsalt uksest sisse marssida ja teeselda, nagu poleks midagi juhtunud.
„Ma proovin otsast peale alata,” ütles ta. „See on olnud minu jaoks raske aeg. Kahtlesin kaua, kas suudan uuesti teenistusse asuda. Inimese tapmine, ehkki see oli enesekaitseks, mõjus mulle rängalt. Aga ma püüan.”
Ruumis jäi vaikseks.
„Ära arva, et me aru ei saa,” ütles Martinson lõpuks. „Ehkki politseinik peab harjuma peaaegu kõigega, justkui jõledused oleksid lõputud, siis puudutab see ikkagi väga sügavalt, kui tegemist on kellegi lähedasega. Kui see sind lohutab, siis olgu öeldud, et tundsime sinust sama suurt puudust nagu mõni aasta tagasi Rydbergist.”
1991. aasta kevadel surnud vana kriminaalkomissar Rydberg oli olnud nende kaitsepühak. Tänu oma suurtele tööalastele kogemustele ja oskusele suhelda igaühega niihästi isiklikult kui ka siiralt, oli ta alati olnud jooksva ning pidevalt muutuva juurdlustöö keskpunktiks.
Wallander sai aru, mida Martinson öelda tahtis.
Ta oli ainus, kes oli saanud Rydbergiga nii lähedaseks, et neist said sõbrad ka eraelus. Rydbergi tõreda pealispinna all oli ta õppinud tundma inimest, kelle teadmised olid tööülesandeid puudutavatest kaugelt suuremad.
Ma olen päranduse saanud, mõtles Wallander.
Martinson mõtleb oma sõnadega tegelikult seda, et mul tuleb Rydbergi kohale asuda. Ka nähtamatud kohad on olemas.
Svedberg tõusis laua äärest püsti.
„Kui kellelgi midagi selle vastu pole, siis sõidan ma Torstenssoni advokaadibüroosse,” ütles ta. „Sinna tulid mõned advokaatide liidu liikmed, kes vaatavad kõik paberid läbi. Nad tahavad, et keegi politseist selle juures oleks.”
Martinson lükkas uurimismaterjalide kuhja Wallanderi ette.
„See on kõik, mis meil siiani on,” ütles ta. „Ma oletan, et sa tahad nende läbivaatamiseks mõnda aega üksi olla.”
Wallander noogutas.
„Autoõnnetus,” lausus ta seejärel. „Gustaf Torstensson.”
Martinson vaatas teda üllatunult.
„See on lõpetatud,” ütles ta. „Vana sõitis teelt välja.”
„Kui sul midagi selle vastu pole, siis tahaksin ma ikkagi raportit näha,” ütles Wallander ettevaatlikult.
Martinson kehitas õlgu.
„Ma toon selle Hansoni tuppa,” ütles ta.
„See pole enam Hansoni tuba,” vastas Wallander. „Ma sain oma vana kabineti tagasi.”
Martinson tõusis püsti.
„Sa kadusid kiiresti,” ütles ta. „Sa ilmud kiiresti tagasi. Nii võib kergesti segi minna.”
Martinson läks ruumist välja. Laua taga istusid nüüd veel ainult Wallander ja Ann-Britt Höglund.
„Ma olen sinust palju kuulnud,” ütles naine.
„See, mis sulle on räägitud, on kindlasti tõsi. Kahjuks.”
„Ma usun, et mul on sinult paljutki õppida.”
„Ma kahtlen selles sügavalt.”
Wallander tõusis kiiresti, et jutuajamine lõpetada, ja korjas Martinsonilt saadud paberid ning kaustad kokku. Ann-Britt Höglund hoidis talle koridoriust lahti.
Kui ta oma kabinetti jõudis ja ukse kinni pani, märkas ta, et on üleni higine. Ta võttis pintsaku ja särgi seljast ära ning hakkas end ühe kardinaga kuivatama. Samal silmapilgul avas Martinson ilma koputamata ukse. Poolpaljast Wallanderit nähes ta jahmatas.
„Tahtsin ainult Gustaf Torstenssoni autoõnnetuse raporti ära tuua,” ütles Martinson. „Unustasin, et see pole enam Hansoni uks.”
„Ma olen vist vanamoodne,” vastas Wallander. „Enne sisseastumist võiksid koputada.”
Martinson pani ühe kausta lauale ja kadus kiiresti. Wallander kuivatas end edasi, pani särgi uuesti selga, istus laua äärde ja hakkas lugema.
Kell oli juba üksteist läbi, kui ta viimase paberi eemale lükkas.
Kõik tundus harjumatu. Kust ta õieti alustama peaks?
Ta mõtles jälle Sten Torstenssoni peale, kes Jyllandi rannikul läbi udu tema poole tuli.
Ta palus minu käest abi, mõtles Wallander. Ta tahtis, et ma uuriksin välja, mis tema isaga tegelikult juhtus. Autoõnnetus oli tegelikult midagi muud, kuid mitte enesetapp. Ta rääkis isa meeleolumuutusest. Mõni päev hiljem lastakse ta ühel hilisõhtul omaenda kontoris maha. Ta rääkis isa ärevusest. Aga ta ise polnud ärevil.
Wallander tõmbas mõtlikult lähemale kirjaploki, kuhu ta varem oli kirjutanud Sten Torstenssoni nime. Nüüd lisas ta sinna veel ühe, Gustaf Torstenssoni nime.
Siis vahetas ta nimede kohad omavahel ära.
Ta tõstis telefonitoru ja valis peast Martinsoni toa numbri. Vastust ei järgnenud. Ta proovis uuesti, kuid ka seekord edutult. Siis ta taipas, et pärast seda, kui ta telefoni viimati kasutas, oli sisekõnede süsteemi nähtavasti muudetud. Ta tõusis püsti ja läks koridori. Martinsoni uks oli lahti ja ta astus sisse.
„Ma lugesin uurimismaterjalid nüüd läbi,” ütles ta Martinsoni logisevale külalistetoolile istudes.
„Nagu näed, siis pidepunkte meil eriti pole,” ütles Martinson. „Üks või mitu kurjategijat tungivad hilisel õhtutunnil Sten Torstenssoni kontorisse ja lasevad ta maha. Näib, et varastatud pole sealt midagi. Rahakott oli põuetaskus alles. Proua Dunér on üle kolmekümne aasta advokaadibüroos töötanud ja ta on kindel, et mitte midagi pole kadunud.”
Wallander noogutas mõtlikult. Ta polnud ikka veel arusaamisele jõudnud, mis täpselt Martinsoni varem öeldus või ütlemata jätmises tema tähelepanu oli köitnud.
„Sa olid esimene, kes mõrvapaigale jõudis,” ütles ta.
„Peters ja Norén sõitsid esimestena kohale,” sõnas Martinson. „Nemad kutsusid mu välja.”
„Tavaliselt tekib sündmuskohal mingi mulje,” jätkas Wallander. „Esimene mulje. Mis sa mõtlesid?”
„Röövmõrv,” vastas Martinson kõhklemata.
„Mitu
