sirutas käe.
„Tere tulemast tagasi!” ütles ta.
„Tänan.”
Wallander pani ukse enda järel kinni ja tõstis kohe seejärel telefonitoru hargilt maha. Ta vaatas ruumis ringi. Kirjutuslaud oli uus. Selle oli Hanson nähtavasti endaga kaasa toonud. Kuid tool oli Wallanderi vana.
Ta riputas jope nagisse ja istus.
Samasugune lõhn, mõtles ta. Samasugune puhastusaine, samasugune kuiv õhk, selles majas joodava metsiku kohvikoguse samasugune nõrk hõng.
Ta istus tükk aega liikumatult.
Üle aasta oli ta piinelnud, otsinud tõde enda ja oma tuleviku kohta. Otsustusvõimetuses küpses pikkamööda otsus, tungides sellest lõpuks läbi. Siis avas ta ajalehe ja kõik muutus.
Esimest korda üle väga pika aja tundis ta kogu kehas kerget rahuloluvirvendust.
Ta oli oma otsuse teinud. Kas see oli õige või mitte, seda ta ei teadnud. Aga see polnud enam ka tähtis.
Ta kummardus laua poole, tõmbas kirjaploki lähemale ja kirjutas sinna kaks sõna:
Sten Torstensson.
Ta oli uuesti teenistusse asunud.
3
Pool üheksa, kui Björk koosolekuruumi ukse kinni pani, oli Wallanderil tunne, nagu poleks ta vahepeal üldse töölt ära olnudki. Poolteist aastat, mil ta ühelgi uurimiskoosolekul ei osalenud, muutus järsku olematuks. See oli nagu ärkamine pikast unest, kus aega ei eksisteerinud.
Nüüd istusid nad ovaalse laua ümber, nagu palju kordi varemgi. Kuna Björk polnud veel midagi öelnud, siis oletas Wallander, et kolleegid ootavad lühikest kõnet ja tänu koos töötatud aastate eest. Seejärel peaks Wallander ruumist lahkuma, nemad aga kummarduvad taas oma märkmete kohale ja jätkavad Sten Torstenssoni tapnud tundmatu kurjategija otsimist.
Wallander märkas, et oli istunud oma tavalisele kohale, Björkist vasakule. Tema kõrval oli tühi tool. Näis, nagu poleks kolleegid tahtnud tulla liiga lähedale sellele, kes enam nende hulka ei kuulunud. Üle laua istus Martinson ja nuuskas häälekalt nina. Wallander mõtles endamisi, kas ta on Martinsoni üldse kunagi ilma taskurätita näinud. Martinsoni kõrval kiikus Svedberg tooliga ja sügas pliiatsiga paljast pealage nagu tavaliselt.
Ehk et tegelikult peaks kõik olema nii nagu tavaliselt, mõtles Wallander, kui poleks laua kaugemas ääres üksi istuvat teksaste ja sinise pluusiga naist. Ta polnud naist kunagi varem näinud, kuid teadis sellest hoolimata, kes too oli; ta teadis isegi naise nime. Peaaegu kaks aastat tagasi oli olnud juttu Ystadi politseijõudude täiendamisest ja siis tuli Ann-Britt Höglundi nimi esimest korda jutuks. Ta oli noor, vaevalt kolm aastat tagasi politseiakadeemia lõpetanud, kuid oli jõudnud juba silma paista. Oma kursusel oli ta olnud üks kahest lõpetajast, kes hea õppeedukuse ja teistele hea eeskuju andmise eest kiituskirja sai. Ta oli sündinud Svartes, kuid üles kasvanud Stockholmi lähistel. Politseipiirkonnad olid tema pärast võistelnud, kuid naine andis teada, et ta pöördub hea meelega tagasi oma sünnikohta ja tööle Ystadi politseisse.
Wallanderil õnnestus naise pilku tabada ja vastuseks naeratas too põgusalt.
Teiste sõnadega: miski pole enam endine, mõtles ta. Kui meie hulgas on naine, siis ei saa miski enam vanaviisi jääda.
Kaugemale ta oma mõtetega ei jõudnud. Björk oli püsti tõusnud ja Wallander märkas ootamatult, et ta närveldab. Võib-olla oli kõik juba liiga hiljaks jäänud? Võib-olla oli ta enda teadmata juba töölt vabastatud?
„Tavaliselt on esmaspäevahommikud rasked,” alustas Björk. „Eriti siis, kui meil tuleb uurida ühe meie kolleegi, advokaat Torstenssoni äärmiselt ebameeldivat ja täiesti arusaamatut tapmist. Aga täna alustan koosolekut hea uudisega. Kurt on teatanud, et ta on terve ja tuleb juba tänasest tööle tagasi. Loomulikult olen ma ise esimene, kes sinu tagasitulekut tervitab. Aga ma tean, et samamoodi mõtlevad ka kõik kolleegid. Kindlasti ka Ann-Britt, keda sa veel ei tunne.”
Ruumis jäi vaikseks. Martinson vahtis umbusklikult Björkile otsa, Svedberg kallutas aga pea viltu ja uuris Wallanderit arusaamatusega. Ann-Britt Höglundil oli selline nägu peas, nagu poleks ta Björki äsjastest sõnadest üldse midagi aru saanud.
Wallander taipas, et tal tuli midagi öelda.
„See on tõsi,” ütles ta. „Ma hakkan tänasest alates jälle tööle.”
Svedberg lõpetas tooliga kiikumise ja lõi peopesad laksuga vastu lauda.
„Väga hea, Kurt. Kurat küll, me poleks siin enam päevagi ilma sinuta hakkama saanud.”
Svedbergi spontaanse kommentaari peale hakkasid kõik ruumisolijad naerma. Kõik surusid kordamööda Wallanderil kätt, Björk püüdis kohvi juurde saiakesi organiseerida ja Wallanderil oli raske oma meeleliigutust varjata.
Mõne minuti pärast oli emotsionaalne hetk möödas. Isiklikeks tundepuhanguteks polnud rohkem aega ja Wallander oli selle eest tänulik. Ta lõi lahti oma kabinetist kaasa võetud kirjaploki, kuhu oli kirjutatud ainult üks nimi – Sten Torstensson.
„Kurt palus, et ta saaks kohe tapmise uurimisse lülituda,” ütles Björk. „Minu arvates on kõige parem, kui teeme hetkeseisust kokkuvõtte. Hiljem anname Kurtile aega kõikide detailidega tutvumiseks.”
Ta noogutas Martinsoni poole, kes nähtavasti oli varem Wallanderile kuulunud ettekannete pidaja rolli üle võtnud.
„Ma olen ikka veel natuke segaduses,” ütles Martinson ja lehitses oma pabereid. „Aga üldjoontes näeb siis asi välja järgmiselt. Kolmapäeva, 27. oktoobri hommikul, seega viis päeva tagasi, tuli advokaadibüroo sekretär proua Berta Dunér kontorisse tavalisel ajal, mõni minut enne kaheksat. Sealt leidis ta Sten Torstenssoni, kes oli oma kabinetis maha lastud. Ta lamas kirjutuslaua ja ukse vahel põrandal. Tema pihta oli tulistatud kolm lasku, kusjuures iga lask neist kolmest oleks ka üksikuna surmav olnud. Kuna majas kortereid ei ole ja advokaadibüroo asub paksude müüridega kivimajas ning pealekauba ka elava liiklusega tee ääres, ei kuulnud laske mitte keegi. Vähemalt pole keegi sellest teada andnud. Esialgsed lahkamistulemused viitavad sellele, et teda tulistati õhtul kella üheteistkümne paiku. See klapib proua Dunéri jutuga, et Torstensson oli õhtuti väga pikalt kontoris ja tegi tööd, eriti pärast isa traagilist hukkumist.”
Selle koha peal tegi Martinson pausi ja vaatas küsivalt Wallanderi poole.
„Ma tean, et isa hukkus autoõnnetuses,” ütles Wallander.
Martinson noogutas ja jätkas.
„Laias laastus on see kõik, mis meil on. Ehk et me teame väga vähe. Meil pole motiivi, taparelva ega tunnistajat.”
Wallander kaalus kiiresti, kas ta peaks juba nüüd rääkima Sten Torstenssoni külaskäigust Skagenisse. Liigagi sageli oli ta hakkama saanud politseitöö surmapatuga ja hoidnud enda teada informatsiooni, mida oleks tulnud kolleegidega jagada. Muidugi oli ta iga kord leidnud, et tal oli vaikimiseks alust, kuid samas teadis ta ka, et võimalikud põhjendused olid peaaegu alati äärmiselt nigelad.
Ma teen valesti, mõtles ta. Alustan oma teist elu politseinikuna, eitades kõike, mida ma varem kogemuste kaudu olen õppinud.
Miski ütles talle aga, et seekord oli vaja
