valvuritööd, valvates iseenda üle ja püüdes oma piinadest väljapääsu leida. Pärast esimest Skageni-reisi pani Wallanderi arst tähele mõningaid paranemismärke. Kuid need olid liiga nõrgad, et lõplikule paranemisele viidata. Wallander küsis, kas ta võib lõpetada rohkem kui aasta kestnud tablettide söömise, sest need tekitasid väsimust. Kuid arst ei soovitanud seda ja palus tal mõneks ajaks veel kannatust varuda.
Hommikuti oma voodis ärgates küsis ta endalt iga kord, kas ta jaksab ka alanud päeval üles tõusta. Kuid ta märkas, et Skageni pansionaadis oli hommikune tõusmine kergem. Kaalutustunde hetked, kergendus möödunud aastal juhtunu koormast vabanemisel andsid lootust, et kõigest hoolimata võis tulevik siiski olemas olla.
Tundidepikkuste jalutuskäikude ajal rannas hakkas ta pikkamööda tagasi pöörduma kõige seljataha jäänu juurde ja otsima viisi, kuidas piinasid kontrolli alla saada, võib-olla isegi leida selline jõud, mis muudaks ta uuesti politseinikuks, politseinikuks ja inimeseks.
Selle reisi ajal lõpetas ta ka ooperimuusika kuulamise. Sageli oli tal rannas väike makk kaasas. Kuid ühel päeval tundus sellest küllalt saavat. Kui ta õhtul pansionaati tagasi tuli, ladus ta kõik ooperimuusika kassetid kohvrisse ja tõstis selle kappi. Järgmisel päeval sõitis ta jalgrattaga Skagenisse ja ostis mõned vaevalt tuttavate nimedega poplauljate kassetid. Oli üllatav, et ta ei tundnud talle aastaid saatjaks olnud muusikast hetkekski puudust.
Minus pole rohkem ruumi, mõtles ta. Mu sisemus on ääreni täidetud, seinad võivad varsti järele anda.
Oktoobri keskpaigas tuli ta Skagenisse tagasi. Seekord oli talle selge, et tuleb otsustada, mida oma eluga peale hakata. Arst, kes nägi kindlaid märke aeglasest paranemisest, kobavat väljatulemist pikaleveninud depressioonist, julgustas Taani pansionaati tagasi pöörduma, kuna seal viibimine mõjus patsiendile ilmselt hästi. Arstivannet rikkumata andis ta usalduslikus jutuajamises politseiülem Björkiga viimasele mõista, et sobival hetkel on ehk lootust Wallanderit taas tööl näha.
Ta tuli niisiis uuesti Skagenisse ja pühendus taas oma jalutuskäikudele. Nüüd, sügisel, oli rand jälle mahajäetud. Inimesi kohtas ta harva: enamasti olid need vanemaealised, lisaks mõned higised jooksjad, uudishimulik naine koeraga. Ta alustas uuesti oma üksildast patrullimist, taastas oma tundmatu valvepiirkonna ja marssis üha kindlamate sammudega nähtamatul, pidevalt muutuval ranna ja mere kohtumise piiril.
Ta mõtles, et paiknes vanuse poolest keskea keskel, mõne aasta pärast pidi ta saama viiskümmend. Möödunud aasta jooksul oli ta kõhnemaks jäänud ja sai Ystadis uuesti hakata kasutama riideid, mis polnud viimase seitsmekaheksa aasta jooksul selga mahtunud. Ta taipas, et nüüd, kus ta oli joomise täiesti maha jätnud, oli ta füüsiliselt üle pika aja heas vormis. Ka selle arvas ta pidepunktiks, millest lähtudes otsida uut tulevikku. Kui midagi ettearvamatut ei juhtu, siis peaks ta veel vähemalt kakskümmend aastat elama. Sisuliselt tuli valida kahe tee vahel: kas ta jaksab minna tagasi politseisse või tuleb üritada teha hoopis midagi muud. Ta keeldus isegi kaalumast võimalust jääda invaliidsuspensionile. Seda poleks ta suutnud taluda. Ta veetis oma aja rannal, enamasti udusse mähkunult, mõnel üksikul päeval oli taevas kõrge ja õhk selge, meri sillerdas ja kajakad liuglesid aeglaselt tuulepuhangutes. Vahel tundis ta end nagu mehaaniline mänguasi, mille seljas asuv võti on kadunud ja mida ei saa enam üles keerata. Ta kaalus võimalusi, mis avaneksid juhul, kui ta otsustab politseist lahkuda. Võib-olla saaks ta tööd turvaülemana. Tal oli raske ette kujutada, kuidas saaks politseiniku kogemusi rakendada kuskil mujal peale jälitustöö ja kuritegevusega võitlemise. Alternatiive oli vähe, kui ta just ei otsustanud täielikku kannapööret teha ja tegeleda mingi muu, politseitööst täiesti erineva alaga. Aga kes tahaks tööle võtta ligi viiekümneaastast endist politseinikku, kes peale rohkem või vähem ilmsete kuritegude lahendamise muud ei osanudki?
Kui tal kõht tühjaks läks, otsis ta luidete vahel varju. Ta võttis võileivapaki ja termose välja ning istus külma liiva vältimiseks kilekotile. Söömise ajal püüdis ta erilise eduta mõelda millestki muust peale oma tuleviku. Ta üritas vägisi mõelda arukaid mõtteid, kuid taustal liikusid kogu aeg ebareaalsed unistused, mis ootasid oma võimalust esile pääseda.
Nagu teisedki politseinikud, lasi ta mõtetel kulgeda vahel täiesti vastupidises suunas ja mõtles, kuidas oleks olla kurjategija. Ta oli sageli imestanud, et kuritegelikule teele sattunud politseinikud näisid vahelejäämise vältimiseks nii harva kasutavat oma teadmisi kõige elementaarsemast jälitus- ja uurimistööst. Vahel mängis ta mõttega kuritegelike joontega teost, mis muudaks ta hoobilt rikkaks ja sõltumatuks. Kuid tavaliselt tõrjus ta need mõtted üsna pea põlastusega eemale. Kõige vähem tahtis ta muutuda kolleeg Hansoni sarnaseks, kes lolli järjekindlusega pühendas suurema osa oma elust raha panustamisele erinevatele hobustele; need ei võitnud nagunii peaaegu kunagi. See oli tühine raiskamine, millega ta iialgi hakkama ei saaks.
Seejärel jätkas ta mööda randa rändamist. Näis, et ta mõtted liiguvad kolmnurkselt, kusjuures kujundi viimaseks küljeks jäi küsimus, kas ta siiski ei peaks püüdma uuesti politseis tööle asuda. Minna tagasi, tõrjuda eemale mälestuspildid eelmisel aastal juhtunust, ja võib-olla ühel päeval õppida isegi koos nende piltidega elama. Ainus realistlik alternatiiv oli jätkata nagu varem. Ka kerget virvendust oma elu mõttekusest nägi ta just selles: aidata inimestel võimalikult turvaliselt elada, kõrvaldades tänavatelt kõige hullemad kurjategijad. Sellele selja keeramine tähendanuks mitte ainult loobumist tööst, mida ta oskas paremini kui nii mõnigi kolleeg. See lööks jalad alt ka millelgi sügavamal – tundel, et ta on osake millestki suuremast, mis andis ta elule mõtte.
Kuid lõpuks, kui ta oli nädala Skagenis olnud ja sügis aina rohkem talveks üle kasvas, sai ta aru, et tal poleks jaksu. Tema aeg politseinikuna oli möödas, aasta tagasi toimunust tekkinud haavad olid teda pöördumatult muutnud.
Ühel õhtupoolikul, kui udu tihedalt Grenenit kattis, mõistis ta, et poolt- ja vastuargumendid on otsa lõppenud. Tal tuleb rääkida oma arsti ja Björkiga. Ta ei lähe enam teenistusse tagasi.
Sellest otsusest tundis ta isegi väikest kergendust. Nüüd oli vähemalt niigi palju selge. Mees, kelle ta aasta tagasi nähtamatute lammaste vahel välja peal tappis, oli kätte maksnud.
Samal õhtul sõitis ta jalgrattaga Skagenisse ja jõi ennast purju väikeses suitsuses restoranis, kus oli külastajaid vähe ja muusika liiga vali. Ta teadis, et seekordne jooming järgmisel päeval enam ei jätku, kõik oli ainult omamoodi kinnituseks saatuslikule avastusele, et tema elu politseinikuna oli möödas. Öösel rattaga tagasi sõites ta kukkus ja kriimustas ühe põse marraskile. Pansionaadi perenaine oli üleval ja ootas teda murelikult, sest Wallander polnud tavalisel ajal koju tulnud. Perenaine puhastas mehe loidu protesti tähele panemata marrastuse ära ja lubas ta määrdunud riided puhtaks pesta. Siis aitas ta mehel toaukse lukust lahti keerata.
„Täna õhtul käis siin üks mees ja küsis teie järele,” ütles ta võtit ulatades.
Wallander vahtis teda mõistmatult.
„Keegi ei küsi minu järele,” ütles ta. „Keegi isegi ei tea, et ma siin elan.”
„See härra teadis,” vastas perenaine. „Tal oli teiega väga vaja kokku saada.”
„Kas ta ütles oma nime?”
„Ei. Aga ta oli rootslane.”
Wallander raputas pead ja unustas kogu loo. Ta ei tahtnud kellegagi kokku saada ja keegi ei tahtnud ka temaga kokku saada, selles oli ta päris kindel.
Järgmisel päeval vaevles ta suurtes süümepiinades ja uuesti rannas olles oli ta perenaise eelmise õhtu jutu täiesti unustanud. Udu oli tihe ja ta oli väga väsinud. Esimest korda küsis ta endalt, mida ta seal ranna peal õieti teeb. Kõigest mõne kilomeetri
