müts. Siis hakkas Wallanderile tunduma, et mees on tuttav. Aga alles pärast seda, kui ta tagurpidi pööratud paadi pealt püsti tõusis ja mees lähemale jõudis, tundis ta tolle ära. Nad teretasid, Wallander endamisi äärmiselt imestunult. Kuidas tema asukoht teatavaks oli saanud? Kiiresti püüdis ta mõelda, millal ta Sten Torstenssoni viimati näinud oli. Ta jõudis järeldusele, et see pidi olema seoses mõne vahistamisega eelmise aasta saatuslikul kevadel.
„Ma otsisin sind eile pansionaadist,” ütles Sten Torstensson. „Ma tõesti ei tahaks sind segada, aga mul on vaja sinuga rääkida.”
Kunagi olin mina politseinik ja tema advokaat, see oligi kõik, mõtles Wallander. Me istusime teine teisel pool kurjategijat, äärmiselt harva nägelesime vahistamismääruse põhjendatuse üle. Muutusime lähedasemaks sel raskel perioodil, kui ta mind Monast lahutamise ajal esindas. Ühel päeval taipasime, et meievahelised suhted olid muutunud, olid tekkinud omalaadsed sõpruse alged. Ja sõprus tekib sageli kohtumisel, millest keegi ei oota imet sündivat. Aga sõprus on ime, seda olen ma elu jooksul õppinud. Ta kutsus mind ühel nädalavahetusel purjetama; see oli pärast seda, kui Mona mu maha oli jätnud. Tuul oli metsik, pärast seda ma jälestasin isegi mõtet, et peaksin oma jala kunagi veel purjekale tõstma. Seejärel hakkasime suhtlema mitte liiga sageli, vaid sobivate intervallidega. Ja nüüd on ta mind üles otsinud ning tahab minuga rääkida.
„Mulle öeldi, et keegi otsis mind,” vastas Wallander. „Kurat, kuidas sa mu üles leidsid?”
Ta märkas, et varjab halvasti oma vastumeelsust fakti suhtes, et jäi vahele oma merest ja liivaluidetest loodud kantsis.
„Sa tunned mind,” sõnas Sten Torstensson. „Ma ei taha kedagi tülitada. Mu sekretär ütleb, et vahel kardan ma iseennastki tülitada, mida iganes ta sellega ka ei mõtleks. Aga ma helistasin su õele Stockholmi. Õigemini võtsin algul ühendust su isaga ja tema andis su õe numbri. Ta teadis pansionaadi nime ja asukohta. Sõitsin siia. Ööbisin hotellis üleval kunstimuuseumi juures.”
Nad olid hakanud koos mööda randa astuma, tuul puhus selja tagant. Oma koera jalutav naine oli seisma jäänud ja silmitses neid, ja Wallander mõtles, et naist paneb külalise tulek kindlasti imestama. Nad kõndisid vaikides, Wallander ootas ja tundis, kui harjumatu on teise inimese kõrval olla.
„Mul on sinu abi vaja,” ütles Sten Torstensson lõpuks. „Sõbrana ja politseinikuna.”
„Sõbrana,” vastas Wallander. „Kui ma suudan, milles ma küll kahtlen. Aga mitte politseinikuna.”
„Ma tean, et sa oled ikka veel haiguslehel,” ütles Sten Torstensson.
„Enamgi veel,” vastas Wallander. „Oled esimene, kellele ma ütlen, et lähen politseist ära.”
Sten Torstensson jäi poole sammu pealt seisma.
„Selle asjaga on, nagu on,” lausus Wallander. „Aga räägi parem, miks sa siia tulid?”
„Mu isa on surnud.”
Wallander oli seda meest tundnud. Ka tema oli olnud advokaat. Kuid kriminaalasjade juures oli ta vaid erandkorras kaitsjana esinenud. Nii palju kui Wallander mäletas, oli ta enamasti tegelenud äriõigusega. Ta püüdis mõelda, kui vana Sten Torstenssoni isa võis olla. Seitsmekümne ringis; väga paljud ei elagi selle vanuseni.
„Ta hukkus mõni nädal tagasi autoõnnetuses,” ütles Sten Torstensson. „Brösarpi voorest veidi lõuna pool.”
„Tunnen kaasa,” vastas Wallander. „Mis juhtus?”
„Just selles küsimus ongi,” ütles Sten Torstensson. „Sellepärast ma siia tulingi.”
Wallander vaatas teda imestusega.
„Siin on külm,” sõnas Sten Torstensson. „Kunstimuuseumi kohvikust saab kohvi. Ma olen autoga.”
Wallander noogutas. Jalgratas ulatus pagasiluugist poolenisti välja, kui nad liivaluidete vahelt minema sõitsid. Kunstimuuseumi kohvikus oli nii vara hommikul vähe rahvast. Tüdruk leti taga ümises mingit meloodiat, mille Wallander tänu ühele hiljuti ostetud kassetile endalegi üllatuseks ära tundis.
„Oli õhtune aeg,” ütles Sten Torstensson. „11. oktoober, kui täpne olla. Isa oli ühe meie tähtsama kliendi juures käinud. Politsei jutu järgi oli ta suurel kiirusel auto üle kontrolli kaotanud, auto lendas üle katuse ja ta hukkus.”
„See võib silmapilkselt toimuda,” ütles Wallander. „Tähelepanu hajumisel kas või sekundikski võivad olla katastroofilised tagajärjed.”
„Tol õhtul oli udu,” lausus Sten Torstensson. „Mu isa ei sõitnud kunagi liiga kiiresti. Miks ta oleks pidanud udus kihutama hakkama? Ta kartis paaniliselt jäneseid alla ajada.”
Wallander silmitses teda mõtlikult.
„Sul on midagi mõttes,” ütles ta.
„Uurimise viis läbi Martinson,” ütles Sten Torstensson.
„Ta on hea uurija,” vastas Wallander. „Kui ta ütleb, et kõik niimoodi toimus, siis pole mingit põhjust tema sõnades kahelda.”
Sten Torstensson vaatas teda tõsise pilguga.
„Ma ei kahtlegi selles, et Martinson on hea politseinik,” ütles ta. „Samuti ei kahtle ma selles, et minu isa leiti katuse peale sõidetud, ära muljutud, teelt põllule lennanud autost surnuna. Aga on liiga palju asju, mis ei klapi. Midagi pidi olema juhtunud.”
„Mis siis?”
„Midagi muud.”
„Nagu näiteks?”
„Ma ei tea.”
Wallander tõusis ja tõi omale kohvi juurde.
Miks ma ei ütle, kuidas asi on, mõtles ta. Et Martinson on lennuka fantaasiaga ja energiline, kuid vahel ka lohakas.
„Ma lugesin politsei toimikut,” ütles Sten Torstensson, kui Wallander oli uuesti istet võtnud. „Käisin, toimik pihus, kohas, kus mu isa suri. Lugesin lahkamisprotokolli, rääkisin Martinsoniga, mõtlesin järele ja esitasin uusi küsimusi. Nüüd olen otsaga siin.”
„Mida ma teha saaksin?” küsis Wallander. „Advokaadina sa tead, et igas kohtuasjas või uurimistoimikus on lünki, mida meil ei õnnestu kunagi lõplikult täita. Sinu isa oli autos üksi, kui see juhtus. Kui ma sinust õigesti aru sain, siis tunnistajaid ei ole. Seega ainus, kes oleks võinud toimunu kohta täpse seletuse anda, oli sinu isa.”
„Seal juhtus midagi,” ütles Sten Torstensson uuesti. „Miski ei klapi. Ma tahan teada, mis see on.”
„Ma ei saa sind aidata,” ütles Wallander. „Isegi siis, kui ma seda tahaksin.”
Tundus, nagu poleks Sten Torstensson teda kuulnudki.
„Võtmed,” ütles ta. „Lihtsalt üks näide. Võtmed ei olnud süütelukus, vaid põrandal.”
„Need võisid avarii tagajärjel lukust välja lennata,” väitis Wallander vastu. „Avarii käigus võib toimuda mida tahes.”
„Süütelukk oli terve,” ütles Sten Torstensson. „Ükski võtmetest polnud isegi kõveraks läinud.”
„Sellele
