mõtles enne vastamist järele.
„Võis see olla enesetapp?”
„Ma olen selle variandi peale mõelnud,” vastas Sten Torstensson. „Aga ma välistan selle võimaluse täielikult. Ma tundsin oma isa.”
„Enamasti tulevad enesetapud ootamatult,” ütles Wallander. „Aga eks sa tead ise loomulikult kõige paremini, mida sa uskuda tahad.”
„On veel üks põhjus, miks ma ei saa autoõnnetuse versiooniga leppida,” lausus Sten Torstensson.
Wallander silmitses teda tähelepanelikult.
„Mu isa oli rõõmsameelne ja suhtleja mees,” ütles Sten Torstensson. „Kui ma poleks teda nii hästi tundnud, siis võib-olla poleks ma muutust märganud; väikest, vaevu märgatavat, kuid ometi täiesti kindlat meeleolumuutust viimase poole aasta jooksul.”
„Oskad sa seda lähemalt kirjeldada?” küsis Wallander.
Sten Torstensson raputas pead.
„Tegelikult ei oska,” vastas ta. „See oli lihtsalt aimus, et miski häiris teda. Miski, mida ta igal tingimusel tahtis minu eest varjata.”
„Kas sa tegid sellest temaga kunagi juttu?”
„Mitte kunagi.”
Wallander lükkas tühja kohvitassi eemale.
„Kui väga ma seda ka sooviksin, ei saa mina sind aidata,” ütles ta. „Sõbrana saan ma sind kuulata. Aga politseinikuna pole mind enam olemas. Ma pole sellest isegi meelitatud, et sa minuga rääkimiseks nii kaugele sõitsid. Mu enesetunne on kehv, ma olen väsinud ja masenduses.”
Sten Torstensson avas suu, et midagi öelda, kuid mõtles ümber ja loobus sellest.
Nad tõusid püsti ja läksid kohvikust välja.
„Loomulikult tuleb mul sinu soovi austada,” ütles Sten Torstensson lõpuks, kui nad kunstimuuseumi ees tänaval seisid.
Wallander läks temaga auto juurde ja võttis oma ratta.
„Me ei õpi kunagi surmast aru saama,” tegi Wallander kohmaka katse mõistmist väljendada.
„Seda ma ei nõuagi,” vastas Sten Torstensson. „Ma tahan lihtsalt teada, mis juhtus. See polnud tavaline autoõnnetus.”
„Räägi uuesti Martinsoniga,” ütles Wallander. „Aga võib-olla on parem, kui sa ei ütle, et mina seda soovitasin.”
Nad jätsid hüvasti ja Wallander vaatas, kuidas auto liivaluidete vahele kadus.
Äkitselt hakkas tal kiire. Ta ei saanud enam kauem venitada. Samal õhtupoolikul helistas ta oma arstile ja Björkile ning teatas oma otsusest politseist ära tulla.
Seejärel jäi ta veel viieks päevaks Skagenisse. Tunne, et ta hing on nagu paljaks põletatud lahinguväli, ei kadunud. Ometigi tundis ta kergendust, et oli suutnud otsuse vastu võtta.
Pühapäeval, 31. oktoobril sõitis ta tagasi Ystadi, et kirjutada alla dokumentidele, mis ametlikult pidid panema punkti tema tööle politseinikuna.
Esmaspäeva, 1. novembri hommikul lamas ta avasilmi oma voodis, kui äratuskell veidi pärast kella kuut helisema hakkas. Ta oli peaaegu terve öö üleval olnud, välja arvatud lühikesed rahutud suigatamised. Mitu korda oli ta voodist üles tõusnud, Mariagatanile avaneva akna all seisnud ja mõelnud, et järjekordselt oli ta oma elus vale otsuse teinud. Võib-olla polnud loomulikke teid tema jaoks elus enam olemas? Mõistlikku vastust leidmata istus ta elutoas diivanil ja kuulas raadiost vaikset muusikat. Lõpuks, enne kella helisemist, oli ta leppinud, et tal polnud enam valikut. See oli alistumise hetk, sellest sai ta täie selgusega aru. Aga ta mõtles, et varem või hiljem jõuab alistumise hetk kõikide jaoks pärale. Nähtamatud jõud saavad lõpuks meist kõikidest võitu. Pääsu polnud kellelgi.
Kui kell helises, tõusis ta üles, tõi esikust Ystads Allehanda, pani kohvi tilkuma ja läks seejärel duši alla. Üheks päevaks vanade harjumuste juurde tagasipöördumine tundus ebatavalisena. End kuivatades püüdis ta meenutada viimast tööpäeva peaaegu poolteist aastat tagasi. See oli olnud suvel ja tookord oli ta oma kabineti ära koristanud, läinud pärast seda sadamakohvikusse ja kirjutanud Baibale sünge kirja. Ta ei suutnud aru saada, kas see kõik oli toimunud ammu või alles hiljuti.
Ta istus köögilaua äärde ja segas lusikaga kohvi sees suhkrut.
Tookord oli olnud ajutiselt ta viimane tööpäev.
Tänane pidi jääma päriselt viimaseks.
Peaaegu kakskümmend viis aastat oli ta olnud politseinik. Mis temaga edaspidi ka ei juhtuks, jäävad need kakskümmend viis aastat alatiseks ta elu tugisambaks. Seda ei saanud miski muuta. Keegi ei saanud olnut olematuks muuta ja paluda luba uuesti täringut visata. Ajas tagasi liikumise võimalust polnud olemas. Küsimus oli selles, kas edasi liikumise võimalus oli.
Ta püüdis järele mõelda, mida ta sel sügishommikul õieti tunneb. Kuid kõik oli tühjusesse mattunud. Oli tunne, nagu oleks sügisene udu hingepõhjani tunginud.
Ta ohkas, tõmbas ajalehe lähemale ja hakkas seda hajameelselt lehitsema. Pilk rändas üle lehekülgede ja tal oli tunne, et seda kõike oli ta varem mitmeid kordi näinud ja lugenud.
Ta tahtis lehe juba eemale lükata, kui üks surmakuulutus ta tähelepanu köitis.
Algul ei saanud ta nähtust aru. Siis tõmbus ta kõht krampi.
Advokaat Sten Torstensson, sündinud 3. märtsil 1947, surnud 26. oktoobril 1993.
Wallander vahtis jõuetult surmakuulutust.
Surnud oli ju isa, Gustaf Torstensson? Ta oli ju Steniga vähem kui nädal tagasi Greneni juures rannal kohtunud?
Ta püüdis loetust aru saada. Tegemist pidi olema kellegi teisega. Või siis olid nimed segamini aetud. Ta luges kuulutust veel üks kord. Kuid see polnud eksitus. Sten Torstensson, mees, kes ta viis päeva varem Skagenis üles oli otsinud, oli surnud.
Ta istus liikumatult.
Siis tõusis ta püsti, otsis telefonimärkmiku välja ja valis numbri. Ta teadis, et see, kellele ta helistab, on varajane tõusja.
„Martinson!”
Wallander surus maha hetkeimpulsi toru uuesti hargile panna.
„Kurt siinpool,” ütles ta. „Loodetavasti ei ajanud ma sind üles.”
Torus oli pikk vaikus, enne kui Martinson vastas.
„Oled see sina?” küsis ta. „Seda poleks ma küll oodanud.”
„Ma tean,” vastas Wallander. „Aga mul on vaja ühte asja küsida.”
„Ei ole ometi võimalik, et sa töölt ära lähed,” sõnas Martinson.
„Sellega on, nagu on,” ütles Wallander. „Aga ma ei helistanud sulle, et seda arutada. Ma tahan teada, mis juhtus Sten Torstenssoniga, selle advokaadiga.”
„Kas sa siis ei tea?” küsis Martinson.
„Ma
