ei üllatanud teda. Samal silmapilgul, kui ta kuulutuse avastas, oli ta taibanud, et tegemist polnud loomuliku surmaga.
„Ta lasti teisipäeva õhtul oma büroos maha,” jätkas Martinson. „See on täiesti arusaamatu lugu. Ja traagiline. Tema isa hukkus mõni nädal tagasi autoõnnetuses. Aga seda sa võib-olla ka ei teadnud?”
„Ei,” valetas Wallander.
„Tule uuesti tööle,” ütles Martinson. „Meil on sind vaja, et see asi ära lahendada. Ja palju muid asju ka.”
„Ei,” vastas Wallander. „Jääb nii, nagu ma otsustasin. Ma selgitan, kui kokku saame. Ystad on väike linn, varem või hiljem saad inimestega kokku.”
Siis lõpetas ta kiiresti kõne.
Samal hetkel ta mõistis, et see, mis ta Martinsonile oli öelnud, polnud enam tõsi. Mõne silmapilgu jooksul oli kõik muutunud.
Ta jäi rohkem kui viieks minutiks esikusse telefoni juurde liikumatult seisma. Siis jõi ta kohvi lõpuni, pani riidesse ja läks alla autosse. Veidi pärast kaheksat astus ta esimest korda üle pooleteise aasta politseimaja uksest sisse. Ta noogutas valvelauas istuvale korrapidajale, läks otsemat teed Björki kabineti ukse taha ja koputas. Björk oli püsti tõusnud ja ootas teda seistes. Wallander märkas, et mees oli kõhnemaks jäänud. Ta märkas ka seda, et Björk oli ebakindel ega teadnud, kuidas tekkinud olukorras käituda.
Ma teen asja tema jaoks lihtsaks, mõtles Wallander. Aga alguses ei saa ta muidugi millestki aru. Samamoodi nagu ma isegi.
„Meil on muidugi hea meel, et sa tundud jälle terve olevat,” alustas Björk kobavalt. „Aga loomulikult soovime, et sa oleksid lahkumise asemel uuesti teenistusse asunud. Meil on sind vaja.”
Ta laiutas oma paberikuhjade all lookas kirjutuslaua kohal käsi.
„Täna pean ma oma arvamuse ütlema nii erinevate asjade kohta nagu politsei uus vormiriietus ja seni veel arusaamatu kava muuta lääni politsei juhtkondade ja politseijuhtide süsteemi. Oled sa sellest kuulnud?”
Wallander raputas pead.
„Huvitav, kuhu see kõik tüürib,” jätkas Björk süngelt. „Kui ettepanek uue vormi kohta läbi läheb, siis hakkavad politseinikud tulevikus välja nägema nagu puusepa ja raudteekonduktori ristsugutised.”
Ta vaatas nõudlikult Wallanderit, kes vaikis endiselt.
„Kuuekümnendatel läks politsei riigi alluvusse,” ütles Björk. „Nüüd tehakse kõik jälle uuesti ringi. Nüüd tahab parlament politsei kohaliku juhtkonna ära kaotada ja luua nii-öelda riikliku politsei. Aga politsei on alati riiklik olnud. Mida muud ta olekski saanud olla? Maakondade seadused tühistati juba keskajal. Kuidas on võimalik oma igapäevast tööd teha, kui erinevate määruste tulv ähvardab sind ära uputada? Pealegi tuleb mul tegeleda ettekande kirjutamisega täiesti mõttetule konverentsile, mille teemaks on väljasaatmistehnika. Inimkeeli tähendab see siis seda, kuidas elamisloa taotlusele eitava vastuse saanud inimesed ilma liigse kära ja vastupanuta bussidesse ja laevale panna.”
„Ma saan aru, et sul on palju tegemist,” vastas Wallander ja mõtles, et Björk on täpselt samasugune nagu alati. Ta polnud oma ülemuserolliga kunagi hakkama saanud. Ametikoht valitses tema üle, mitte vastupidi.
„Aga sina nähtavasti ei saa aru, et me vajame kõiki olemasolevaid tublisid politseinikke,” ütles Björk ja istus raskelt kirjutuslaua taha.
„Kõik paberid on siin,” jätkas ta. „Puudu on ainult sinu allkiri, pärast seda oled sa endine politseinik. Muuseas, loodetavasti ei ole sul midagi selle vastu, et ma kella üheksaks pressikonverentsi kokku kutsusin. Kurt, viimaste aastatega on sinust saanud ju kuulus politseinik. Isegi kui sa oled vahel veidi kummaliselt käitunud, oled sa meie hea nime jaoks palju ära teinud. Räägitakse, et politseiakadeemias on algajaid kursante, kellele sa olevat inspiratsiooniallikaks.”
„See pole kindlasti tõsi,” ütles Wallander. „Ja pressikonverentsi võid ära jätta.”
Ta märkas, et Björk ärritus.
„Ei tule kõne allagi!” vastas ülemus. „See on kõige väiksem asi, mida sa oma kolleegide heaks teha saad. Pealegi kavatseb Rootsi politseiajakiri sinu kohta pika artikli kirjutada.”
Wallander läks kirjutuslaua juurde.
„Ma ei lähe töölt ära,” ütles ta. „Ma tulin täna siia, et uuesti tööle hakata.”
Björk vaatas teda mõistmatult.
„Pressikonverentsi ei tule,” jätkas Wallander. „Asun alates tänasest uuesti teenistusse. Helistan arstile, et ta mu haiguslehe ära lõpetaks. Tunnen ennast hästi. Tahan uuesti tööd hakata tegema.”
„Ma loodan, et sa ei tee minuga nalja,” lausus Björk ebakindlalt.
„Ei tee,” ütles Wallander. „Juhtus midagi, mille pärast ma meelt muutsin.”
„See on väga ootamatu,” ütles Björk.
„Minu jaoks samuti,” vastas Wallander. „Täpsemalt öeldes muutsin ma meelt vaevalt tund aega tagasi. Aga mul on üks tingimus. Või soov.”
Björk noogutas äraootavalt.
„Ma tahan enda kätte Sten Torstenssoni tapmise asja,” ütles ta. „Kes uurimise eest praegu vastutab?”
„Kõik tegelevad sellega,” vastas Björk. „Svedberg ja Martinson moodustavad koos minuga uurimise tuumiku. Prokuratuuri poole pealt vastutab praegu selle eest Per Åkeson.”
„Sten Torstensson oli mu sõber,” ütles Wallander.
Björk noogutas ja tõusis püsti.
„On see ikka päriselt tõsi?” küsis ta. „Oled päriselt meelt muutnud?”
„Sa kuulsid, mis ma ütlesin.”
Björk kõndis ümber kirjutuslaua ja jäi Wallanderi ette seisma.
„See on parim uudis, mis ma üle pika aja kuulnud olen,” ütles ta. „Need paberid tõmbame nüüd puruks. Sinu kolleegidele on see tõeline üllatus.”
„Kes minu vana toa endale sai?” küsis Wallander teemat muutes.
„Hanson.”
„Kui võimalik, siis ma tahaksin oma kabinetti tagasi saada.”
„Loomulikult. Hanson on muuseas terve selle nädala Halmstadis koolitusel. Sa võid kabineti kohe üle võtta.”
Nad läksid koos läbi koridori ja peatusid Wallanderi vana kabineti ukse ees.
Tema nimesilt oli kadunud. Hetkeks see ärritas teda.
„Mul on vaja tund aega omaette olla,” ütles Wallander.
„Pool üheksa on meil Torstenssoni tapmise uurimisrühma koosolek,” sõnas Björk. „Väikeses koosolekuruumis. Oled sa kindel, et mõtled seda tõsiselt?”
„Miks ma ei peaks seda tõsiselt mõtlema?”
Björk kõhkles hetke enne jätkamist.
„Sa
