need oleksid võinud olla?”
Wallander kõhkles hetke enne viimase küsimuse esitamist.
„Mis te arvate, mis õieti juhtus?”
Naine tõusis enne vastamist diivanilt püsti.
„Kunagi ammu võis aru saada ka sellest, mis tundus pealtnäha mõistmatu,” vastas ta. „Aga nüüd enam mitte. Isegi see pole meie maal enam võimalik.”
Wallander pani niiskusest ikka veel raske jope uuesti selga. Tänaval jäi ta seisma. Ta mõtles lausele, mida ta noore, äsja politseikooli lõpetanud mehena kordama oli harjunud.
Aeg antud elada, aeg antud surra.
Ta mõtles ka Berta Dunéri lahkumisel öeldud lausele. Ta tajus ähmaselt, et naine oli Rootsi kohta midagi tähtsat öelnud. Midagi, mille juurde ta peaks uuesti tagasi tulema. Aga praegu heitis ta naise sõnad kõrvale.
Ma pean püüdma surnute mõtteid mõista, mõtles ta. Soomest saadetud postkaart sama kuupäevaga, mil Sten Torstensson päris kindlasti koos minuga Skageni kunstimuuseumis kohvi jõi, kõneleb sellest, et mees ei rääkinud tõtt. Vähemalt mitte kogu tõde. Inimene ei saa valetada, ilma sellest ise teadlik olemata.
Ta istus autosse ja püüdis otsustada, mis edasi teha. Inimesena oleks ta kõige parema meelega läinud tagasi oma Mariagatani korterisse, kardinad ette tõmmanud ja voodisse heitnud. Politseinikuna tuli tal teisiti mõelda.
Ta vaatas kella: kolmveerand kaks. Hiljemalt kella neljaks pidi ta uurimisrühma päevaseks koosolekuks politseimajas tagasi olema. Ta mõtles hetke ja tegi siis otsuse. Ta käivitas auto, keeras Hamngatanile ja hoidis siis vasakule, et uuesti Österledenile pääseda. Siis jätkas ta mööda Malmösse viivat teed, kuni jõudis Bjäresjö teeristini. Uduvihm oli lakanud, tuul puhus iilidena. Mõne kilomeetri järel pööras ta peateelt kõrvale ja peatus aiaga piiratud platsi juures, kus roostes sildi kinnitusel asus Niklassoni autoromula. Väravad olid lahti ja ta sõitis üksteise peale laotud autoskelettide vahele. Ta mõtles, kui mitmeid kordi oli ta oma elus romulas käinud. Niklassoni oli mitmel korral kahtlustatud ja isegi süüdistatud varastatud autodega sahkerdamises. Ystadi politseis oli ta legendaarne kuju, sest hoolimata näiliselt kaalukast tõendusmaterjalist polnud teda veel kordagi süüdi mõistetud. Iga kord oli ilmnenud mingi nähtamatu nõel, mis tervest tõenditeahelast õhu välja torkas ja Niklasson võis vaba mehena tagasi pöörduda kahte kokkukeevitatud vagunelamusse, mis olid talle nii elukohaks kui ka kontoriks.
Wallander jättis mootori seisma ja tuli autost välja. Ühe vana Peugeot’ kapotilt jälgis teda nirune kass. Samal hetkel märkas ta vanade autorehvide hunniku otsast alla tulevat Niklassoni. Mehel oli seljas tume kittel, peas sügavalt pikkadele juustele tõmmatud rokane kaabu. Wallander ei suutnud meenutada, et ta meest kunagi mingis teistsuguses riietuses üldse näinudki oleks.
„Kurt Wallander,” ütles Niklasson ja naeratas. „Pole ammu kohtunud. Tulid sa mind ära viima?”
„Kas ma peaksin?” küsis Wallander.
Niklasson naeris.
„Eks sa ise tea paremini,” vastas ta.
„Sinu juures on üks auto, mida ma tahan näha,” ütles Wallander. „Tumesinine Opel, mille omanik oli advokaat Gustaf Torstensson.”
„Ah see,” ütles Niklasson ja hakkas astuma. „See on siin eemal. Miks sa seda näha tahad?”
„Sest seda juhtinud inimene suri õnnetuse tagajärjel.”
„Inimesed juhivad autot nagu hullud,” ütles Niklasson. „Lausa üllatav, et nii vähesed neist end surnuks sõidavad. Siin see on. Ma pole jõudnud seda veel lammutama hakata. See on samasuguses seisus, nagu see siia toodi.”
Wallander noogutas.
„Ma saan nüüd edasi ise hakkama,” ütles ta.
„Kindlasti,” vastas Niklasson. „Ma olen muuseas alati mõelnud, mis tunne võib olla inimest tappa.”
Küsimus tuli ootamatult.
„Kuradi sant tunne on,” ütles Wallander. „Mida sina siis arvasid?”
Niklasson kehitas õlgu.
„Ei midagi,” vastas ta. „Lihtsalt mõtlesin.”
Kui Wallander üksi jäi, kõndis ta kaks korda aeglaselt ümber auto. Teda üllatas, et väliseid vigastusi autol peaaegu polnudki. Oli see ju ikkagi üle kiviaia põllule lennanud ja vähemalt kaks korda üle katuse käinud. Ta kükitas ja uuris juhiistet. Kohe pani ta tähele gaasipedaali kõrval põrandal vedelevaid võtmeid. Mõningase pusimise järel sai ta ukse lahti, võttis võtmekimbu ja proovis lukus süütevõtit. Sten Torstenssonil oli olnud täiesti õigus. Ei võti ega süütelukk polnud kannatada saanud. Mõtlikult käis ta veel ühe tiiru ümber auto. Siis puges ta autosse ja püüdis otsida kohta, mille vastu Gustaf Torstensson kukla ära oli löönud. Ta otsis väga hoolikalt, saamata siiski aru, kuidas kõik oli toimunud. Ehkki autos oli siin ja seal plekke, mis nähtavasti olid tekkinud kuivanud verest, ei suutnud ta leida kohta, mis pidi olema andnud löögi vastu kukalt. Võtmekimp käes, ronis ta uuesti välja. Teadmata õieti isegi, miks, avas ta pagasiluugi. Seal olid mõned vanad ajalehed ja vana lagunenud puutool. Talle meenus põllu peal savis lebanud toolijalg. Ta võttis ühe ajalehetüki ja vaatas kuupäeva. See oli rohkem kui pool aastat vana. Siis pani ta pagasiluugi jälle kinni.
Seejärel sai ta aru, mida oli näinud, oskamata sellele kohe tähelepanu pöörata.
Ta mäletas selgelt Martinsoni kirjutatud raportit. Ühes punktis oli ta olnud põhjalik. Kõik auto uksed peale juhiukse, sealhulgas ka pagasiluuk, olid olnud lukus.
Ta seisis täiesti liikumatult paigal.
Katkine tool on lukustatud pagasiruumis, mõtles ta. Tooli üks jalg on endiselt põllu peal pori sees. Autos on surnud mees.
Esimeseks reaktsiooniks oli ärritus lohaka uurimise ja rutiinselt tehtud järelduste pärast. Siis mõtles ta, et ka Sten Torstensson polnud toolijalga avastanud ega lukustatud pagasiruumi üle pikemalt juurelnud.
Ta läks aeglaselt oma auto poole.
Sten Torstenssonil oli niisiis õigus olnud. Tema isa ei hukkunud tavalises autoõnnetuses. Ehkki ta ei teadnud kõike täpselt, oli ta nüüd kindel, et üksikul teelõigul oli tol udusel õhtul midagi juhtunud. Seal oli olnud vähemalt üks inimene veel. Aga kes?
Niklasson tuli oma autohaagisest välja.
„Tahad sa kohvi?” küsis ta.
Wallander raputas pead.
„Ära seda autot puutu,” ütles ta. „Meil tuleb see uuesti läbi uurida.”
„Ole ettevaatlik,” sõnas Niklasson.
Wallander kortsutas kulmu.
„Misjaoks?”
„Mis ta nimi oligi? Poja nimi? Sten Torstensson? Ta käis siin ja vaatas autot. Nüüd on tema ka surnud. See oligi kõik. Muud midagi.”
Niklasson kehitas õlgu.
„See oligi kõik. Muud midagi,” kordas ta.
Äkki
