ka vastupidi.
Ta meenutas Rydbergi sõnu tolle viimasel eluaastal, kui nad jäid toppama mitme süütamise raske uurimisega. „Põhjus võib mõnikord järgneda teole,” oli Rydberg öelnud. „Politseinikuna pead alati valmis olema ka vastupidises järjekorras mõtlema.”
Ta tõusis, läks elutuppa ja viskas diivanile pikali. Ühel oktoobrihommikul leitakse oma autost surnud vana mees, mõtles ta. Ta käis kohtumas oma kliendiga ja oli teel koju. Pärast tavapärast uurimist lõpetatakse asi kui autoõnnetus. Aga surnu poeg hakkab õnnetuseteoorias kahtlema. Kahel peamisel põhjusel: isa ei sõidaks udus kunagi kiiresti ja viimasel ajal enne õnnetust oli isa ärevil või mures, tahtmata seda aga välja näidata.
Äkki tõusis Wallander istuli. Ta tundis vaistlikult, et oli ühisele nimetajale jälile saanud, õigemini küll mitteühisele, võltsnimetajale, mis oli sinna tegelikult toimunu varjamiseks meelega paigutatud.
Ta jätkas oma mõttearendust. Sten Torstensson ei suutnud kuidagi tõestada, et tegemist polnud tavalise õnnetusega. Ta ei näinud toolijalga põllul, ta polnud mõelnud katkise tooli peale isa auto pagasiruumis. Just sellepärast, et ta ei suutnud ühtegi vettpidavat tõendit leida, oligi ta Wallanderi poole pöördunud. Ta võttis vaevaks Wallanderi üles otsida ja kohale sõita.
Samal ajal jättis ta ise maha valejälje. Soomest saadetud postkaardi. Viis päeva hiljem lastakse ta oma kontoris maha. Kellelgi pole kahtlustki, et tegemist on mõrvaga.
Wallander märkas, et mõttelõng oli taas käest kadunud. Uus joonis, mida ta arvas eelmise peal nägevat, oli laiali valgunud.
Ta oli väsinud. Täna öösel ta enam kaugemale ei jõua. Kogemusest ta teadis ka, et kui aimustel on mingi tähendus, siis tulevad need mingil hetkel tagasi.
Ta läks kööki, pesi kohvitassi puhtaks ja korjas põrandal vedelevad minemavisatud märkmed kokku.
Ma pean otsast peale alustama, mõtles ta. Aga kus see algus õigupoolest on? Gustaf või Sten Torstenssoni juures?
Ta läks voodisse, kuid väsimusest hoolimata ei suutnud ta uinuda. Ta mõtles korraks, mis see küll oli, mis oli mõjutanud Ann-Britt Höglundi politseinikuks õppima.
Kui ta viimane kord kella vaatas, siis oli see pool kolm.
Ta ärkas pärast kuut, välja puhkamata ja väsinuna, kuid tõusis kohe üles ebamäärase tundega, et on sisse maganud. Mõni minut enne poolt kaheksat astus ta politseimaja uksest sisse ja avastas oma rõõmuks, et Ebba istus oma tavalisel kohal vastuvõtulaua taga. Kui naine teda märkas, tõusis ta laua tagant püsti ja tuli talle vastu. Ta nägi, et Ebba oli liigutatud, ja otsekohe kerkis talle endalegi klomp kurku.
„Ma ei uskunud seda,” ütles naine. „Oled sa tõepoolest tagasi?”
„Paraku jah,” vastas Wallander.
„Ma hakkan vist nutma,” ütles naine.
„Ära hakka,” sõnas Wallander. „Räägime hiljem.”
Ta lahkus kiirustades ja ruttas läbi koridoride. Oma tuppa jõudes märkas ta, et seda oli põhjalikult koristatud. Laual oli lipik teatega, et ta oma isale helistaks. Raskesti loetava käekirja järgi otsustades oli eelmise õhtu telefonikõnele vastanud Svedberg. Hetke istus ta, käsi telefoni peal, enne kui otsustas helistamise edasi lükata. Ta võttis eelmisel õhtul kirja pandud kokkuvõtte välja ja luges selle uuesti läbi. Aimus, et sündmuste vahel võiks juba nüüd leida nõrga, kuid kindla ühise nimetaja, ei tahtnud tagasi tulla. Ta lükkas paberid eemale. Liiga vara on veel, mõtles ta. Ma tulen pärast pooltteist aastat tagasi ja olen kannatamatum kui kunagi varem. Ärritatult tõmbas ta kirjaploki uuesti lähemale ja võttis puhta lehe lahti.
Ta mõistis, et peab veel kord alustama päris algusest. Kuna aga keegi ei oska täie kindlusega öelda, kus see algus on, tuleb neil oma uurimine organiseerida laiaulatuslikult ja ühtegi versiooni välistamata. Pool tundi tegeles ta tööplaani kavandamisega. Kuid tal oli kogu aeg mõttes, et uurimist peaks juhtima Martinson. Ta oli küll tööle tagasi tulnud, kuid ei tahtnud kohe kogu vastutust enda peale võtta.
Telefon helises. Ta kõhkles veidi enne toru tõstmist.
„Ma kuulsin suuri uudiseid,” ütles Per Åkeson. „Ma pean ütlema, et olen selle üle väga rõõmus.” Per Åkeson oli prokurör, kellega Wallanderil oli aastate jooksul kõige parem kontakt tekkinud. Nad olid maha pidanud mitmeid tuliseid vaidlusi, kuidas uurimismaterjale tuleks tõlgendada. Wallanderit oli mõnikord ärritanud, et Per Åkeson keeldus mõnda vahistamist piisavalt põhjendatuks tunnistamast. Kuid üldjoontes oli neil olnud tööst alati ühesugune arusaam.
Kummalegi ei meeldinud, kui käimasolevat juurdlust lohakalt läbi viidi.
„Ma pean ütlema, et see on veel harjumatu tunne,” vastas Wallander.
„Käisid visad kuuldused, et sa lähed invaliidsuspensionile,” ütles Per Åkeson. „Keegi peaks Björkile ütlema, et ta kuulduste levitamisele oma asutuses piiri paneks.”
„See polnud kuuldus,” vastas Wallander. „Ma otsustasingi tegelikult töölt ära minna.”
„Kas tohib küsida, miks sa meelt muutsid?”
„Juhtus üks asi,” vastas Wallander põiklevalt.
Ta kuulis, kuidas Per Åkeson jutule järge ootas. Kuid ta ei öelnud rohkem midagi.
„Mul on hea meel, et sa tagasi oled,” ütles Per Åkeson, kui Wallander oli juba küllalt vaikinud. „Pealegi olen kindel, et seda öeldes räägin ka oma kolleegide nimel.”
Wallander hakkas ennast kogu tema suhtes üles näidatud sõbralikkuse pärast juba ebamugavalt tundma, seda enam, et tal oli seda nii raske uskuda.
Lilleaas ja soo, mõtles ta. Inimene elab terve elu, üks jalg lilleaasal, teine soos.
„Ma oletan, et sa võtad advokaat Torstenssoni surma uurimise üle,” ütles Per Åkeson. „Võib-olla peaksime päeval kokku saama ja oma positsioonid selgeks arutama.”
„Ma ei võta üle,” vastas Wallander. „Ma osalen selles, see oli mu soov. Aga ma eeldan, et uurimist hakkab juhtima keegi teine.”
„Sellesse ma ei sekku,” ütles Per Åkeson. „Mul on lihtsalt hea meel sinu tagasituleku üle. Oled jõudnud end juba kõigega kurssi viia?”
„Mitte eriti.”
„Selle järgi, mis ma seni teada olen saanud, pole nähtavasti veel midagi otsustavat selgunud?”
„Björk usub, et uurimine venib pikaks.”
„Mida sina arvad?”
Wallander mõtles enne vastamist kiiresti järele.
„Esialgu veel mitte midagi.”
„Elame ajal, kus ebakindlus muutub aina märgatavamaks,” ütles Per Åkeson. „Sagenevad erinevad ähvardused, vahel anonüümkirjade näol. Varem avatud ustega ametkonnad kindlustavad oma kontoreid nagu punkreid. Minu meelest on möödapääsmatu, et teil tuleb põhjalikult otsida tema klientide hulgast. See on üks mõeldav niidiots. Mõni võib olla rahulolematum, kui me arvatagi oskame.”
„Me oleme sellega juba alustanud,” vastas Wallander.
Nad
