keegi.”
Wallander sõitis Ystadi tagasi. Ta oli väsinud. Veel ei suutnud ta oma avastust täpselt aduda.
Põhimõtteliselt polnud enam mingit kahtlust. Sten Torstenssonil oli õigus olnud. Autoõnnetus oli millegi muu kattevarjuks.
Kell oli seitse minutit neli läbi, kui Björk nõupidamisruumi ukse enda järel kinni tõmbas. Wallander tajus kohe, et meeleolu oli nigel ja sõnakehv. Ta võis juba nüüd ennustada, et kellelgi kohalolevatest politseinikest pole ette kanda midagi, mis otsustavalt, võib-olla isegi dramaatiliselt uurimise kulgu muudaks. See on hetk politsei argipäevast, mis filmidest alati välja lõigatakse, mõtles ta kiiresti. Ometigi kasvab edasine töö välja just nimelt neist tummadest hetkedest, kui kõik on väsinud, vahel ka üksteise suhtes vaenulikud. Et sundida end edasi minema, peame üksteisele tunnistama oma teadmatust.
Samal silmapilgul tegi ta otsuse. Oli see nüüd tobe katse anda iseendale vabandus tööle tagasi pöördumiseks ja seega ka oma töökoha tagasi nõudmiseks, seda ei osanud ta hiljem endale enam seletada. Aga üldine nigel meeleolu andis talle võimaluse uuesti esile astuda, see oli sobiv taust näitamaks, et ta oli kõigest hoolimata endiselt politseinik, mitte läbipõlenud vrakk, kes oleks pidanud viisakalt tagasi tõmbuma tähelepandamatusse vaikusse.
Tema mõtted katkestas Björki nõudlik pilk. Wallander tegi peaga vaevunähtava keelduva liigutuse. Veel ei olnud tal midagi öelda.
„Mis meil siis on?” küsis Björk. „Kui kaugel me oleme?”
„Mina käisin ukselt uksele,” vastas Svedberg. „Kõik ümberkaudsed majad, kõik trepikojad. Aga keegi pole midagi ebatavalist kuulnud, keegi pole midagi näinud. Kummalisel kombel pole tulnud ka ühtki vihjet avalikkuselt. Kogu uurimine näib olevat surnud punktis.”
Svedberg jäi vait ja Björk pöördus Martinsoni poole.
„Ma vaatasin läbi tema korteri Regementsgatanil,” ütles ta. „Ma pole vist kunagi varem olnud nii ebakindel selles, mida ma tegelikult otsin. Ainsa asjana võin täie kindlusega öelda, et Sten Torstenssonile meeldis hea konjak ja ta oli mitme antikvaarse raamatu omanik, mis minu arvamuse järgi on väga hinnalised. Siis püüdsin Linköpingi kriminaliste püstolikuulide ekspertiisi osas tagant sundida. Aga nad lubasid homme ise tagasi helistada.”
Björk ohkas ja pöördus Ann-Britt Höglundi poole.
„Ma püüdsin kokku panna pilti tema eraelulistest suhetest,” ütles naine. „Perekonnast, sõpradest. Aga ka seal pole välja tulnud midagi, mis meid edasi viiks. Tema suhtlusring polnud suur, nähtavasti elas ta peaaegu ainult oma advokaaditööle. Varem käis ta suviti palju purjetamas. Aga selle jättis ta mingil ajal katki, ma ei teagi õieti, miks. Tema suguvõsa on väike. Mõned tädid, mõned nõbud. Aga minu arvates oli ta küllaltki üksildane inimene.”
Wallander jälgis naist vaikselt kõrvalt, kuni too kõneles. Ta mõtles, et naise juures on midagi kaalutlevat ja selget, võib-olla peaaegu fantaasiavaesusega piirnevat. Aga ta otsustas oma hinnangutega ettevaatlik olla. Ta ei tundnud naist veel isiklikult, teadis vaid kuulujutte temast kui harukordselt paljulubavast politseinikust.
Uus aeg, mõtles ta. Võib-olla ongi tema uue aja politseinik, see, keda ma nii sageli olen püüdnud endale ette kujutada?
„Teiste sõnadega – tammume paigal,” tegi Björk kohmaka katse olukorda kokku võtta. „Me teame, et Sten Torstensson lasti maha, me teame, kus ja millal. Aga me ei tea, miks, ja kes oli laskja. Kahjuks tuleb meil nähtavasti leppida, et sellest tõotab kujuneda pikk ja vaevaline uurimine. Aeganõudev ja raske.”
Vastuväiteid ei olnud. Wallander nägi, et akna taga oli uuesti sadama hakanud.
Ta mõistis, et käes on tema kord.
„Sellele, mis Sten Torstenssoniga juhtus, pole mul midagi juurde lisada,” ütles ta. „Selles osas teame vähe. Ma usun, et meil tuleb alustada hoopis teisest otsast. Sellest, mis juhtus tema isaga.”
Laua ümber istujad muutusid hetkega tähelepanelikuks.
„Gustaf Torstensson ei hukkunud autoõnnetuses,” jätkas ta. „Ta tapeti, täpselt nagu ka tema poeg. Meil tuleb lähtuda sellest, et need kaks sündmust on omavahel seotud. Muu ei ole loogiline.”
Ta vaatas oma kolleege, kes teda liikumatult silmitsesid.
Äkki olid Kariibi mere saared ja Skageni lõputud rannad väga kaugele jäänud. Ta mõistis, et oli lõplikult oma kestast välja murdnud ja tagasi pöördunud ellu, millest ta uskus ammu lõplikult loobunud olevat.
„Tegelikult on mul praegu öelda ainult üht,” jätkas ta mõtlikult. „Ma suudan tõestada, et ta tapeti.”
Laua ümber valitses endiselt vaikus. Selle katkestas lõpuks Martinson.
„Kes?”
„Keegi, kes tegi ilmse vea.”
Wallander tõusis püsti.
Mõne aja pärast olid nad kolme autoga teel saatusliku teelõigu poole Brösarpi lähedal.
Kui nad kohale jõudsid, hakkas juba hämarduma.
4
Esimese novembri hilisel õhtupoolikul oli Skåne põllumees Olof Jönsson tunnistajaks harukordsele vaatepildile. Ta oli väljas oma põlde vaatamas ja kavandas mõttes juba tulevast kevadkülvi, kui ta pilk jäi peatuma teisel pool teed porisel põllul poolringis seisvatel inimestel, kes oleks nagu haua ümber kogunenud. Kuna tal oli põlde üle vaadates alati binokkel kaasas – juhtus, et põlde ümbritsevates metsatukkades liikusid ujedad metskitsed –, sai ta külalisi lähemalt uurida. Talle tundus järsku, et üks meestest oli tuttavlik. Nägu oli tuttav, kuid ta ei suutnud meenutada, kes see oli. Samal ajal torkas talle pähe, et neli meest ja üks naine on samal kohal, kus mõni nädal tagasi üks vanem mees surma sai. Otsekui tahtmata pealetükkiv näida, laskis ta binokli kiiresti alla. Arvatavasti olid need hukkunu lähedased, kes mehe hukkumiskohta külastades viimset austust tahtsid avaldada. Talumees läks oma teed ega pööranud enam ringi.
Kui nad õnnetuspaigale jõudsid, mõtles Wallander silmapilguks, et oli kõike endale vaid ette kujutanud. Võib-olla polnudki ta porisel põllul toolijalga leidnud ega eemale visanud. Kuni ta põllule suundus, seisid tema kolleegid tee peal ja ootasid. Ta kuulis selja taga nende hääli, kuid ei suutnud sõnu eristada.
Ebastabiilne vaimne seisund, mõtles ta toolijalga otsides. Nad arutavad, kas mul oli ikka mõtet tööle tagasi tulla.
Samal silmapilgul nägi ta enda ees maas toolijalga. Ta uuris seda kiiresti ja oli nüüd kindel, et polnud eksinud. Ta pööras ringi ja lehvitas teistele. Natukese aja pärast seisid kõik otsapidi maas kinni oleva toolijala ümber.
„See võib klappida,” ütles Martinson kõhklevalt. „Ma mäletan, et pagasiruumis oli katkine tool. See võib olla üks osa toolist.”
„Ometi on see kõik väga imelik,” lausus Björk. „Ma tahan, et sa kordaksid oma mõttekäiku, Kurt.”
„See on väga lihtne,” vastas Wallander. „Ma lugesin Martinsoni koostatud raportit. Seal oli kirjas, et pagasiluuk oli lukus. Pole mingit viidet sellele, et luuk oleks lahti lennanud ja pärast iseenesest jälle kinni läinud. Siis peaks autol olema vähemalt mingeid väliseid märke, et selle tagumine osa on vastu maad põrganud. Aga neid pole.”
„Kas
