Kuningate heitlus. Esimene raamat
Johnile ja Gailile jagatud liha ja mõdu eest
PROLOOG
Komeedi saba laotus üle koidiku – punane vööt, mis veretas Lohekivi kaljurüngaste kohal nagu haav roosas ja purpurses taevas.
Meister seisis tuulisel rõdul oma eluruumide ees. Just siia tulid kaarnad pärast pikka lendu. Nende väljaheited olid muutnud laiguliseks veesülitid, mis temast mõlemal pool kaheteistkümne jala kõrgusele kerkisid – põrgukoer ja tiivuline lohe, kaks nende tuhande seast, mis varitsesid muistse kindluse müüride kohal. Kui ta esimest korda Lohekivile saabus, oli see kivikoletiste vägi talle ängistavalt mõjunud, kuid aastate möödudes oli ta nendega ära harjunud. Nüüd suhtus ta neisse kui oma vanadesse sõpradesse. Nad silmitsesid kolmekesi koos taevast, hinges halb eelaimus.
Meister ei uskunud ennetesse. Ja ometi… ehkki Cressen oli vana, ei olnud ta varem näinud komeeti, mis oleks olnud pooltki nii hele ja sellist värvi, sellist hirmsat värvi, vere ja leekide ja loojangu värvi. Ta mõistatas, kas tema kivisülitid on kunagi midagi sellesarnast näinud. Nad olid siin olnud palju kauem kui tema ja jäävad siia veel kauaks pärast tema lahkumist. Kui kivist keeled suudaksid rääkida…
Milline tobedus. Ta toetas selja vastu rinnatist, meri all mühisemas, sõrmed vastu musta krobelist kivi. Kõnelevad veesülitid ja ended taevas. Ma olen vana ja väsinud mees, kes on muutunud rumalaks, nagu oleks ta jälle laps. Kas elu jooksul raskelt omandatud tarkus oli ta koos tervise ja jõuga maha jätnud? Ta oli meister, kes oli välja õppinud ja kaelaketi saanud Muinaslinna vägevas Tsitadellis. Mis on temast saanud, kui tema pea on täis ebausku, just nagu oleks ta mõni harimatu talusulane?
Kuid ometi… kuid ometi… see komeet lõõmas nüüd ka päeva ajal, kui kantsi tagant Lohemäe kuumast lõõrist kerkis helehalli auru, ja eile hommikul oli valge kaaren toonud otse Tsitadellist sõnumi – kauaoodatud, kuid sellegipoolest hirmsa sõnumi, et suvi on lõppemas. Puha ended. Liiga palju, et neist mitte välja teha. Mida see kõik tähendab? oleks ta tahtnud hüüda.
„Meister Cressen, meil on külalised.” Pylos kõneles vaikselt, nagu ei söandaks ta Cresseni tõsist mõtiskelu häirida. Kui ta oleks teadnud, milline tühi-tähi meistril meeles mõlgub, oleks ta karjuma hakanud. „Printsess soovib valget kaarnat näha.” Alati korrektne Pylos nimetas tüdrukut nüüd printsessiks, sest tema kõrgeauline isa oli kuningas. Ühe suure soolase mere suitseva kaljusaare kuningas, ent ikkagi kuningas. „Ta tuli koos oma narriga.”
Vanamees pööras koidikule selja, käsi tiivulisele lohele toetatud, et tasakaalu säilitada. „Aita mul istet võtta ja juhata nad sisse.”
Pylos võttis tal käe alt kinni ja talutas ta sisse. Nooruspäevil oli Cresseni samm olnud reibas, kuid nüüd ei olnud tema kaheksakümnes nimepäev enam kuigi kaugel ja tema jalad olid nõrgad ning vankuvad. Kaks aastat tagasi oli ta kukkunud ja puusaluu murdnud ja see ei olnudki korralikult ära paranenud. Kui ta mullu haigeks jäi, oli Tsitadell – vaid mõni päev enne seda, kui isand Stannis saare kinniseks kuulutas – saatnud Muinaslinnast kohale Pylose… väidetavalt selleks, et vanale meistrile kohuste täitmisel abiks olla, kuid Cressen aimas tõde. Pylos oli tulnud selleks, et teda asendada, kui ta sureb. Ta ei pannud seda pahaks. Keegi peab tema asemele asuma, ja seda varem, kui talle meeldiks…
Ta lasi nooremal mehel ennast oma raamatute ja paberite taha istuma seada. „Too ta sisse. Ei ole sünnis daamil oodata lasta.” Ta viipas käega – nõrk tagantkiirustav žest mehelt, kes pole juba ammu suuteline kiirustama. Tema nahk oli kortsuline ja plekiline, nahk nii paberõhuke, et veresoonte võrgustik ja luude piirjooned selle alt välja paistsid. Ja kuidas nad värisesid, need tema käed, mis olid kunagi nii kindlad ja nobedad…
Pylos naasis kambrisse koos tüdrukuga, kes oli uje nagu alati. Tüdruku järel tuli tema narr oma kentsakal külitsikõnnakul, jalgu lohistades ja kekseldes. Narril oli peas vanast plekkämbrist tehtud pilakiiver, mille põhja külge oli kinnitatud paar hirvesarvi ja nende külge riputatud lehmakellad. Need kõlisesid iga vaaruva sammu juures, igaüks ise häälel, kill-kõll piupau till-till koll koll koll.
„Kes meile nii vara külla tuli, Pylos?” küsis Cressen.
„Need oleme meie, mina ja Ruudu, meister.” Puhtsüdamlikud sinised silmad vaatasid meistrile pilkudes otsa. Tüdruku nägu polnud paraku ilus. Lapsel oli tema valitsejast isa nurgeline etteulatuv lõug ja oma ema õnnetud kõrvad, millega kaasnes talle eriomane ihuviga – jälg põetud hallsoomustõvest, mis oleks tüdrukult juba hällis peaaegu elu võtnud. Nahk ühel tema põsepoolel ja osalt ka kaelal oli jäik ja elutu, praguline ja kestendav, musta- ja hallitähniline ja katsudes kivikõva. „Pylos ütles, et me võime valget kaarnat näha.”
„Seda te võite,” vastas Cressen. Ta ei suutnud sellele tüdrukule kunagi ära öelda. Talle oli elus juba niigi palju ära öeldud. Tema nimi oli Shireen. Tal oli tulemas kümnes nimepäev ja kurvemat last polnud meister Cressen oma elus veel näinud. Tema kurbus on mulle häbiks, mõtles vanamees, veel üks minu saamatuse tunnismärk. „Meister Pylos, ole nii lahke ja too see lind ülevalt lindlast alla preili Shireenile näha.”
„Suurima heameelega.” Pylos oli viisakas noormees, kõige rohkem kahekümne viie aastane, kuid tõsine, nagu oleks ta juba kuuskümmend. Oleks tal ainult rohkem huumorimeelt, rohkem elulusti – just seda läks siin tarvis. Sünged paigad vajasid virgutust, mitte tõsidust, ja Lohekivi oli kahtlemata sünge paik, üksildane kindlus keset märga kõndu, ümberringi tormid ja soolane vesi, selja taga mäe suitsev vari. Meister peab minema sinna, kuhu ta saadetakse, ja nii oli Cressen koos oma isandaga umbes kaheteistkümne aasta eest siia tulnud ja teda teeninud, ja hästi teeninud. Kuid Lohekivi ei olnud talle kunagi meeldinud ja ta polnud ennast siin kunagi õieti koduselt tundnud. Virgudes rahututest unenägudest, milles häirivalt esines see punane naine, ei saanud ta viimasel ajal tihtipeale aru, kus ta viibib.
Narr pööras oma paigatud ja lapilist pead ja vaatas, kuidas Pylos mööda järsku raudtreppi üles lindlasse tõuseb. Tema kellukesed lõid seejuures helisema. „Mere põhjas on lindudel soomustest suled,” ütles ta tilina ja kulina saatel. „Ma tean, ma tean, oh-oh-oo.”
Isegi narri kohta oli Ruudunägu armetu kuju. Võib-olla suutis ta kunagi üheainsa teravmeelse naljaga naerurõkatusi esile kutsuda, kuid meri oli talt selle võime röövinud – koos poole aru ja kogu mäluga. Ta oli lõtv ja tüse, tõmbles ja värises alatasa ning rääkis enamjaolt seosetut juttu. Tüdruk oli nüüd ainuke, kes tema üle naeris, ainuke, kellele läks korda, kas narr on elus või surnud.
Elasid kord inetu väike tüdruk ja kurb narr ja meister… vaat see on lugu, mis igaühe nutma ajaks. „Istu minu kõrvale, laps.” Cressen viipas tüdruku lähemale. „Koidujärgne tund on küllatulekuks varajane aeg. Sa peaksid oma voodis tudima.”
„Ma nägin halba und,” ütles Shireen. „Lohedest. Nad tulid mind ära sööma.”
Hirmuunenäod olid seda last painanud nii kaua, kui meister Cressen mäletas. „Me oleme sellest juba rääkinud,” sõnas ta leebelt. „Lohed ei saa ellu ärgata. Nad on kivist raiutud, laps. Ennemuiste oli meie saar suure Valüüria Priivalla kõige läänepoolsem eelpost. Valüürlased olid need, kes selle kindluse ehitasid, ja nad valdasid müüriladumiskunsti, mida meie enam ei tunne. Ühel kantsil peavad olema kaitsetornid igas kohas, kus kaks müüri nurga all kokku puutuvad. Valüürlased ehitasid need tornid lohekujuliseks, et nende kindlus hirmuäratavam välja näeks, ja samal põhjusel tegid nad oma müüridele harilike müürisakmete asemel tuhat veesülitit.” Ta võttis tüdruku väikese roosa käe oma nõrka laigulisse pihku ja pigistas seda õrnalt. „Nii et karta pole siin midagi.”
Shireen kõhkles endiselt. „Aga see asi seal taevas? Dalla ja Matrice
