kogu Westeroses. Seda ehitati nelikümmend aastat ja see kerkis järve kaldale nagu suur vari, sellal kui Harreni malevad riisusid tema naabritelt kive, palke, kulda ja töömehi. Tuhanded vangid surid tema kivimurdudes, tema regede ette rakendatuina või tema viit hiigelsuurt torni püstitades. Mehed külmusid talvel surnuks ja lämbusid suvel kuumuse kätte. Kolme tuhande aastased paispuud raiuti sarikateks ja taladeks. Harren oli nii Jõgedevahe kui Raudsaared välja kurnanud, et oma unelmat teoks teha. Ja kui Harrenhal lõpuks valmis sai, selsamal päeval, kui kuningas Harren alaliseks sinna asus, maabus tulevase Kuningalinna asupaigas Aegon Vallutaja.
Catelynile meenus, kuidas ta oli kodus Talitundrus kuulnud, kui Vanamemm seda lugu tema lastele rääkis. „Ja kuningas Harrenile sai selgeks, et paksudest müüridest ja kõrgetest tornidest on lohede vastu vähe abi,” lõppes see lugu alati. „Sest lohed lendavad.” Harren ja kogu tema suguvõsa oli hukkunud tulekahjus, mis selle röögatu kindluse neelas, ja kõiki ülikukodasid, kellele Harrenhal hiljem kuulus, oli tabanud õnnetus. See võis küll olla tugev, kuid see oli sünge ja äraneetud paik.
„Ma ei tahaks sugugi, et Robb selle kantsi varjus lahingusse astuks,” tunnistas Catelyn. „Aga midagi tuleb meil ette võtta, onu.”
„Ja peatselt,” nõustus Mustkala. „Ma ei ole sulle kõige halvemast uudisest veel rääkinud, laps. Mehed, kelle ma läände saatsin, tulid tagasi teatega, et Casterly Kaljul kogutakse uut väge.”
Veel üks Lannisteride malev. Sellele mõeldes hakkas Catelynil halb. „Robb peab sellest kohe kuulda saama. Kes seda väge juhib?”
„Kuuldavasti ser Stafford Lannister.” Ser Brynden pööras pilgu jõgede taha kaugusse, puna-sinine mantel tuules lehvimas.
„Veel üks vennapoeg?” Casterly Kalju Lannisterid olid üks neetult suur ja sigiv suguselts.
„Nõbu,” parandas ser Brynden. „Isand Tywini kadunud naise vend, seega kahtpidi sugulane. Vana mees ja pisut puupäine, aga tal on poeg ser Daven, kes on juba tõsisem kuju.”
„Siis lootkem, et selle väe viib sõjatandrile isa, mitte poeg.”
„Meil on veel pisut aega, enne kui meil tuleb neile vastu astuda. See vägi pannakse kokku rändsõduritest, priiratsanikest ja Lannisporti agulite kollanokkadest. Ser Stafford peab nad relvastama ja välja õpetama, enne kui ta söandab lahingusse minna… ja usu mind, et isand Tywin ei ole Kuningatapja. Tema ei torma uisapäisa kuhugi. Ta ootab kannatlikult ära, kuni ser Stafford teele asub, enne kui Harrenhali müüride vahelt välja tuleb.”
„Seda juhul…” sõnas Catelyn.
„Jah?” ergutas ser Brynden takka.
„Juhul, kui ta ei ole sunnitud Harrenhalist lahkuma,” ütles Catelyn, „et uuele ohule vastu astuda.”
Tema onu jäi talle mõtlikult otsa vaatama. „Isand Renly.”
„Kuningas Renly.” Catelyn teadis, et kui ta läheb sellelt mehelt abi paluma, siis tuleb tema poole pöörduda tiitliga, mille Renly oli endale võtnud.
„Võib-olla.” Mustkala naeratas, see oli ohtlik naeratus. „Aga ta tahab kindlasti midagi saada.”
„Ta tahab seda, mida kuningad ikka tahavad,” vastas Catelyn. „Kummardamist.”
TYRION
Janos Slynt oli lihuniku poeg ja tema naer kõlas nii, nagu hakiks keegi liha. „Veel veini?” küsis Tyrion temalt.
„Ei ütleks ära,” sõnas isand Janos, veinipeekrit ettepoole sirutades. Tema keha meenutas kujult aami ja mahutas sama palju. „Kohe üldse mitte. See on hea punavein. Kas Lehissaare oma?”
„Dorni.” Tyrion andis märku ja tema teener valas peekri täis. Peale teenijate olid Väikeses Saalis, väikese küünlavalge laua taga, mida ümbritses pimedus, ainult tema ja isand Janos. „Õnnestunud leid. Dorni vein on harva nii täidlane.”
„Täidlane,” kordas suur konnanäoga mees ja rüüpas suure sõõmu. Janos Slynt ei olnud mingi mekutaja. Tyrion oli seda kohe tähele pannud. „Jah, täidlane on just see sõna, mida ma öelda tahtsin, just see sõna. Teil on sõnade peale annet, isand Tyrion, kui lubate nii öelda. Ja te räägite naljakat juttu. Naljakat, jah.”
„Mul on hea meel, et te nii arvate… aga mina pole isand, nii nagu teie. Lihtsalt Tyrion kõlbab minu jaoks küll, isand Janos.”
„Nagu soovite.” Slynt rüüpas uue sõõmu, ajades veidi veini oma musta siidvammuse rinnaesisele. Ta kandis kullaga tikitud kangast poolmantlit, mida hoidis koos odakujuline sõlg, mille teravik oli kaetud tumepunase emailiga. Ja ta oli silmini purjus.
Tyrion kattis käega suu ja röhitses kombekalt. Erinevalt isand Janosest ei olnud ta veiniga liialdanud, kuid ta kõht oli väga täis. Esimene asi, mida ta pärast Käe Torni elama asumist tegi, oli see, et ta uuris järele, kes on parim kokk linnas ja võttis selle naise oma teenistusse. Seekord olid nad õhtueineks söönud härjasabasuppi, hikkoripähklite, viinamarjade, punatilli ja riivjuustuga üle puistatud suvesalatit, sooja krabipirukat, vürtsitatud pudelkõrvitsat ja võikastmes vutte. Iga roa kõrvale serveeriti erinevat veini. Isand Janos tunnistas, et see oli kaugelt parim söömaaeg tema elus. „See asi muutub kindlasti, kui te Harrenhali asute,” sõnas Tyrion.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
